Marmorluik. Lapsepõlveromaan. Jelena Skulskaja
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Marmorluik. Lapsepõlveromaan - Jelena Skulskaja страница 6
Название: Marmorluik. Lapsepõlveromaan
Автор: Jelena Skulskaja
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949556052
isbn:
Ema ei ole kümme aastat elavate kirjas. Mul pole kunagi pähe tulnud tema saladustes sorida. Veidi aega enne tema surma ma vaid küsisin temalt, voodisse aheldatult, kustuvalt:
„Miks sa mind mehele ajasid? Ma ei olnud kahtkümmetki täis, ma ei armastanud teda…!“
„Ise tead!“ vastas kaheksakümne seitsme aastane vanaeit tuhmilt.
„Ema, mul ei olnud ju Vitalikuga midagi, olen sulle palju kordi rääkinud.“
Ja siis tõusis ema patjadelt, tema silmades sähvis kättemaksurõõm, ta röögatas oma endise komandohäälega, millega arvatavasti sõitles lohakaid töölisi vineeri- ja mööblikombinaadi höövelspooni tsehhis:
„Ah et ei olnud?! Ma ju murdsin su lauasahtli lahti ja lugesin kõik ta kirjad läbi, seal oli öeldud, ma mäletan sõna-sõnalt, peast mäletan: „Ma ei unusta kunagi rõõmu, kui veri su jalgu mööda alla valgus!““
Ma hakkasin oksele. Lihtsalt hakkasin oksele, muud midagi.
EMA
Öösel läks mees tema tuppa, selles majas oli võimatu midagi üles leida – mees mäletas, et märkmik oli kapi taha kukkunud, mees läks ust avama, tuli tagasi, telefon helises, mees mäletas, et märkmik on kapi all, ja otsustas selle hiljem üles otsida, aga pärast enam ei leidnud, nii möödus päev, mees läks tema tuppa ja seisis mõtlikult pimeduses: kui ta nägu padjaga katta, ta ei ärkaks. Mees ei lähenenud tema voodile. Ta näeb unes, et keegi lämmatab teda, ja ta teab unes, et kõige viimasemal hetkel, kui õlised päikeselaigud vees hakkavad laiali valguma, ta ärkab; nii on unes alati. Padi oli siidist, rohelisse olid sisse kootud pisikesed punased lillekesed, mis meenutasid pohli, leetrilöövet lapse näos, ei tohi kratsida, kui pohlakarvaliselt köbrukeselt koorik maha tõmmata, jääb igaveseks rõugearm, tilluke tempel, rohutirtsu kabjaga löödud.
Mees lähenes ta voodile. Ta hakkas pohlakarva köbrukest kratsima. Siid rebenes aeglaselt, soonides sõrmi nagu silmus; siid kavaldas nagu naine, peenike punane niit lõikus sõrmeotsa; niit venitas enda järel kogu rohelise sileduse, mööda siidi jooksis virvendus ja toas läks külmaks.
Ta magas sellele vaatamata.
Kui praegu suruda ta näole padi, siis ei ole enam lapsepõlve leetreid ega pohlapirukat tema peietel, hallikast tainast ja hapu täidisega, ja rohutirts ei istu leinates ja huuli suudluseks ette sirutades.
Mees seisis ta voodi veeres, aga mehele tundus, et on juba tema juurest põgenenud. Mees põgenes mööda linna kiviastmeid, ta põgenes pläriseva trammina pöördel paindunud rööbastel, põgenes palgid kastist välja visanud veoautona, mis jätkab ilma koormata teed.
Hahetas. Akna taga kergitasid sirelid kihvtiga täidetud tervituskarikaid. Ja see ebamäärane sirelikarva maik mõjus mehele otsustavalt.
„Ema,“ kutsus mees ja üritas näha tema siluetti diivanil, polnud ju veel päriselt valgeks läinud, veel võis ta väikese lõhnatu varjuna puudutada padja rohelist siidi.
Ta vaikis, ei tahtnud ärgata. Ta vaid magaks ja magaks. Palun väga! Mees haaras padja ja vajutas ta näole nii kaua, et ta mõistaks, et see pole enam unenägu, ei ole enam õline läige veel, et ta ei ärka enam kunagi, kunagi, kunagi, kunagi.
Zojake, kes sa oled?
ÕDE SÕITIS MOSKVASSE aspirantuuri. Ja seal sigines talle sõbranna. Lopsakas, kaunis, tumepruunides silmades tardunud pilk; ta sarnanes Anna Kareninaga, kes oli majesteetlikult rongi alla viskumas, oodates vaid, kuni pulmanvagun temani jõuab.
Õde selgitas oma sõbranna unist traagikat ja tema minestuse äärel pruuni pilku õnnetu armastusega. Tegelikult isegi mitte õnnetu, vaid vastatud armastusega, kuid asi oli selles, et mees oli abielus, oleks valmis kohe lahutama, aga ta jumaldab oma tütart, nelja-aastast tüdrukukest; tüdruk on tihti haige, tal lõigati just kurgumandlid välja, aga naine, tüdruku ema, on lihtsalt koletis, lihtsalt mingi jõletis, närakas, temalt peaks tütre ära võtma, aga ei tule välja –ja õel jäi vihkamisest lausa hing kinni.
Moskvast tulles rääkis mu õde üha sagedamini oma sõbrannast, tema armastusest, kriminaalabordist, mida too oli teinud viiendal raseduskuul, sest armsam ütles, et ta ei lahuta, ei jäta maha oma tütart, ei jäta teda üksi jõleda ema käppade vahele. Ja sõbranna tegi aborti; viimasel hetkel, hoolimata oma uhkest ilust, langes paljapäi armsama ette põlvili ja anus teda viimast korda perest lahkuma ja mu õde – nii ta rääkis – põlvitas samuti sõbranna nimel mehe ette, ehkki tema uhkus oli Goethe Faustist tugevam. Ei aidanud. Nii hukkuski tõelise armastuse vili, sündimata!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.