Marmorluik. Lapsepõlveromaan. Jelena Skulskaja

Чтение книги онлайн.

      EMA RÄÄKIS MINU sündimise lugu kui rumalat anekdooti.

      Pärast sõda tahtis ta väga oma elu elada ja asju osta. Raha jättis ta täiesti külmaks ja ta ei kogunud seda kunagi; 1952. aastal sai isa romaani „Kauges sadamas“ eest meeletu honorari, mille eest oleks näiteks võinud osta Volga või ehitada suvila, aga vanemad lihtsalt lõid selle Sotšis läbi üheainsa puhkusekuu jooksul, mille ema vineeri- ja mööblikombinaadist sai. Kuid pärast sõda taheti asju: lauad kaeti tärgeldatud linadega, ahjus küpsetati sinki, keedeti sülti. Sült valati spetsiaalsetesse plisseerseeliku-taolistesse vormikestesse. Vormi põhja asetati keedumunalõik, siis liha, seejärel kallati kõik üle kleepja rasvase puljongiga. See kõik tardus külmkapis, aga kui saabusid külalised, pöörati iga vorm alustassile, olles enne hoolega servad vormi küljest lahti lõiganud, ja siis oli kõige peal keedumunasõõr, selle all oli näha liha ning seejärel tähtis ja veidi võdisev süldikogum. Pakuti teed Skulski moodi: kanget piiritusega hõõgveini, see valati tillukestesse läbipaistvast Hiina portselanist teetassidesse; iga tass oli eri värvi ja erineva keeruka mustriga. Laual seisid vaagnad, mille põhjale olid maalitud vorstilõigud. Või aukudega juust. Piklikku heeringavaagnat kaunistas hõbedane heeringapea tühjade silmakoobastega, kuhu pidi toppima rohelise sibula liblesid; väike kitsas vaagnake oli ette nähtud kilude jaoks, need lebasid tagasihoidlikult külili, justkui platskaartvaguni naril.

      Kuni kaheteistkümnenda eluaastani hoiti lapsi köögis; me lutsisime kuumi süldikonte, lõime neid katki, määrisime üdi leivale ja raputasime soola peale; meile anti praesingi koorikuid, kortsus vorstiotsi. Aga kaheteistkümneselt lubati suure laua taha ja valati pits viina. Arvati, et jooma tuleb õppida kodus, kuna hiljem, kui kellelgi tuleb mõte purju joota ja au kallale kippuda, oskab tüdruk nii juua kui ka enda eest seista, ja ka au jääb alles.

      Ja kui juba suure külalistelaua taha oli lubatud, meeldis emale, kui esimene nälg oli koguka heeringaga kustutatud, rääkida minu sündimise rumalat anekdooti, itsitades ja õpetades mind itsitama kõige koduse ja lähedase üle. Ta justkui polevat viienda raseduskuuni oma olukorrast aru saanud. Tal justkui kahtlustati maohaavu, – põletikku või isegi – vähki ja teda sunniti võtma igasuguseid ravimeid. Aga kõht muudkui kasvas ja kasvas. Ja mingit pääsemislootust justnagu polnud. Ja siis ütles Nadežda Petrovna Polovjanova, ema sõbranna vabrikust, minu isale:

      „Griša, mulle tundub, et te peaksite kinkima Rajale hõberebase, kõigil abikaasadel on see juba olemas, ainult teie ei jõua kuidagi selleni, ja veel seeliku jagu musta riiet, mis tal oleks pidanud ammu olema.“

      Ja aitas isal kõike seda hankida. Ja isa kinkis emale. Ja ema läks õmbleja juurde seelikut tellima. Aga õmbleja ütleb talle:

      „Mis asja te oma olukorras veel kitsast seelikut õmmelda lasete?“

      „Kas te arvate, et ma ei jõuagi seda kanda?“ küsib ema, mõistes, et tema päevad on loetud ja vähk on lõpufaasis.

      „Muidugi ei jõua, vaadake, kuidas te paisute!“

      „Mu mees tahtis mind hüvastijätuks rõõmustada,“ vastab ema.

      „Mis hüvastijätuks? Sünnitad ära, siis hakkad seelikut tegema, muidu läheb talje proovist proovi aina laiemaks.“

      Ema siis ohhetas ja ahhetas, aga õmbleja teadagi saatis ta kontrolli, raseduse, mitte vähi asjus.

      Nii tuligi välja, et mu ema kandis mind.

      Isa rõõmustas hirmsasti.

      „Seda rõõmu ei andesta ma talle kunagi!“ karjus ema, kuna oli harjunud vineeri- ja mööblikombinaadis kamandama suurt kollektiivi, aga kuna seal oli alati müra, siis vaikselt ta rääkida ei osanud. „Ütlen talle: „Sa tahtsid minu surma!““ Ja edasi tuletas ta isale meelde mingit paati, millega too oli kellegagi sõitma läinud, kasutades ära seda, et ema oli mind ilmale tuues sünnitusel suremas.

      Ja veel heitis ta isale miskipärast ette, et ma sündisin 8. augustil 1950. aastal, täpselt üheksa kuud pärast seda, kui suri emaema Tsilja Lvovna, keda isa polnud kunagi armastanud.

      Niisiis käskis ema isal minna perekonnaseisuametisse ja panna mulle tema ema auks nimeks Tsilja. Isa ei armastanud tõepoolest oma ämma ja ei otsustanud panna mulle nimeks mitte Tsilja, vaid Lilja. Perekonnaseisuametis öeldi talle, et sellist СКАЧАТЬ