Marmorluik. Lapsepõlveromaan. Jelena Skulskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hüvasti jätmata, naasis Mirgorodi, läks miilitsasse, andis ennast üles, tunnistas kõik kuriteod üles, sai viisteist aastat laagrit, pääses vabaks ja tuli veskisse…

      Ja täpselt samal ajal, kui Oless Žitar tuli Mirgorodis ennast veskisse tööle pakkuma, otsustas mu isa Tallinnas mulle jutustada, kuidas ta 1943. aastal vabastas väikest Ukraina linna.

      Ta meenutas, kuidas nad toimetuse autoga septembri alguses linna sisse sõitsid, kuidas otse nende tee peale toodi neli paljasjalgset politseinikku. Kuidas linnaelanikud nad kohe üles poosid, veoauto pealt, puude okstesse.

      Okste küljes punsusid politseinikud.

      Ja otse nende puude all jalutasid naised, sirutasid ennast neiud kasutamata jäänud valgetes kleitides.

      Jalutu lõõtsamees istus soojas mustmullases rattaroopas.

      Politseinikud okstel kiikusid, uni hakkas peale tulema.

      Magusad tolmused puulehed kleepusid naiste käte külge.

      Täitusid mahlast, täitusid magusast üleküpsenud lõhnast puude otsas rippuvad laibad.

      Naisekehade kuivanud savi reageeris viljaliha ja tüüfusepalavikuga.

      Politseinike pintsakutaskud olid pungis, keeled ei mahtunud enam suhu ära. Silmad rippusid välja.

      Päike kompas okste tugevaid liigeseid.

      Ja neidude pearätikud hallide kobarate all tantsisid, pekslesid-laksusid nii õnnelikult, et isa ei saanud sellest enam kunagi kirjutada.

      TALVEÕHTUL

      Suhted eluga muutusid teravaks, nagu kadunukese nina.

      Eile tuli meistrimees ja eemaldas sisseistutud kohast kempsupoti.

      Või abikaasa sihib mind nimetissõrmega. Tõmbab pöidlaga kuke vinna nagu varjuteatris, käsi muutub seinal hundikoonuks, sõrmed tõmbuvad krõnksu justkui jalad, kui nende alt tuleb põrandat pesta, siis valivad välja revolvri ja kõlab lask.

      „Sa ära seda vaata,“ ütleb mulle sõbranna, „vaata seda, et ta ikkagi armastab sind.“

      Varsti hakkan tema armastust ühe silmaga vaatama.

      Mu vanaema oli kurttumm ja käis küürus. Kõndis soldat läbi metsa, kohtas vana nõida, too tegi ta rikkaks, soldat aga võttis kätte ja virutas eidele kirvega ning sammus edasi. Sest ajast peale käiski eit ringi, kirves seljas. Kõndis ja kõndis, see mu vanaema, „Tulerauast“ „Kuritöö ja karistuseni“, Aljona Ivanovnani välja. Mind näiteks tehti kirvest, nagu suppi.

      Kui kusagil algab sõda, sõidan ma kohe sinna. Tulevahetus on siiski dialoog, see on küsimused ja vastused, inimesed ikkagi kuulevad üksteist.

      Minu vanemad kartsid väga, et minust kasvab egoist. Ja lapsendasid minu pärast veel viis last. Ja need lapsed sundisid viiekesi mind lõppude lõpuks neelama päevalilleõlipudeli kilde ja need killud, kui ma neid neelasin, lõhnasid rasvase päevalillelise vesilahuse järele. Minu vennad ja õed tunglesid kraani juures, pritsisid, ja seintele jäid rasvased plekid, nad pesid pudeli kuidagimoodi ära, tulevase juurdluse tarbeks, mille käigus võiks väita:

      „Aga me pesime pudeli puhtaks!“

      Kui mu vanaema suri, siis karjus ta jubedalt. Tummad karjuvad veel kõvemini kui elavad. Ja kirves turritas tema seljast välja. Ja siis mu vanemal õel, arstil, hakkas tast hale ja ta sulges vanaema suu steriilsest marlist silmipimestavalt lumivalge tropiga. Ja me kõik rõõmustasime, et vanaema suri vaikselt ja rahulikult, lihtsalt kustus.

      Mu vanemad taipasid liiga hilja, kui inimesest peab kasvama egoist, siis ei aita selle vastu mingid vennad ega õed.

      „Kellele on saatusest antud saada üles poodud, see ei upu,“ ütles mulle isa. „Sa võid ise valida: kas sind puua või hoovi matta?!“

      Ema puhkes nutma:

      „Ei tohi lapsi niimoodi hellitada! Lapsel ei tohi olla valikuvõimalust, ainult siis kasvab temast tõeline inimene.“

      Kuid mina olin isa lemmik, seetõttu mulle siiski lükati muld peale, ma lebasin seal hästi tasa, kuni tulid külalised. Siis kutsuti mind tuppa ja söödeti kõht täis ning kõik rõõmustasid meie õnneliku pere üle. Mina aga kartsin ainult üht: et õunapuu laseb oma juurtel minust läbi kasvada ja ma ei oska neid katki lõigata, ei suuda puukese elu katkestada.

      Õunapuu! Sa lasid oma juured minust läbi kasvada! Sa kasvasid suureks, aga su õunad ussitasid, nagu ussitasin mina. Iga õun muutus kahjustatud suuga näoks. Nägu kukkus maha, ammutades karjet. Raskejalgne küngas sünnitas surnud kivi, milles nukrutses viljaalge. Pesunöörid lõikasid puudel kõri läbi, puud köhisid võrasid nagu verd. Aed kasvas plekki ja tõrvapappi täis ning kuhtus hangede alla mattudes silmanähtavalt. Kevadel pühib jahedus ülejäänud vee.

      „Ära nuta, õunapuu! Napsan sulle paradiisist mälestuseks õunu!“

      KASUKAS

      Eile pesen koridoris põrandat, seelikusaba värvli vahele pistetud ja higised juuksesalgud mustaveeämbrisse kastetud.

      Selja taga avaneb uks ja siseneb õlitatud lokkidega õepoeg.

      Tema tagant ilmub väike poiss valge ümmarguse karbiga, milles on tort.

      Nad lähevad tuppa, kus eile suri mu ema.

      Nad ei tervita mind mu leina ja kaotuse pärast.

      Ema lendab rõõmsalt toast välja, ratsutades uhkelt karkudel, ja hakkab haukama torti kaitsvat valget kartongi.

      Tordil on kividega kirsid.

      Kui kirsikivi nimetissõrme ja pöidla vahel vajutada, tulistada ja täpselt välja arvestada, võib silmale pihta saada.

      Väike poiss kaevub käega kreemikuhjakesse ja tõmbab välja väikese kivi, tumeda nagu silmatera.

      Kuid pole midagi parata: külaline võtab ise ühe silma välja ja asetab selle taldriku kõrvale, et rahulikult peieõhtul viina võtta.

      Mina, olles lapi välja väänanud ja laupa pühkinud, ei tunne seda külalist üldse ära. Ilmselt tema tappiski ema, miks ta muidu joob siin pits pitsi järel ega suuda peatuda.

      Mitte keegi ei toonud lilli, ei vasena raskeid gladioole, mis piki selga löövad, ega siivutuid tulpe, mis hargitavad jalgu, niipea, kui sa nad vaasi paned ja neid enam ei vaata, ega valgeid nelke magusa meeletuse vahuga roheliste varte otsas, isegi astrite sügisene hingeldus ei liiguta õhku.

      Kuulen vannitoast rasket hingamist, aga ei näe kedagi, sest uks on suletud. Põleks seal tuli, võiks heita põrandale ja saata ukse ja põranda vahelisest pilust õhukese kirjakese mõne seletusega, ehkki udustega, nagu vannitoas kombeks. Kuid tuli on kustunud, ja ma vaid kuulen, kuidas ta hingeldades meest palub:

      „Ütle, ütle mulle midagi head!“

      „Kasukas!“

      „Kasukas?“

      „Kasukas, kasukas! Sa palusid öelda midagi head. Midagi head – on sul ainult kasukas!“

      Ja mees lendab vannitoast välja, СКАЧАТЬ