Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkas paigal seismist ja veini limpsimist. Heitsin kiire pilgu kellale. Juba 20.40. „Vana sõber?” küsis Daniel.

      „Vabandust?”

      „Sõber, kellega te siin kokku saate. On ta vana sõber või sõbranna?”

      „Oh ei … Uus sõber.” Lonksasin jälle veini.

      „Milesil ja minul pole kuhugi kiiret,” teatas Daniel. „Kui te lubate, siis me istuksime siia teie juurde, kuni te oma sõpra ootate? Paistab nimelt, et siin pole ühtegi vaba lauda.” Ta viipas hõivatud laudade poole.

      Kaalusin isegi võimalust tunnistada Daniel McAdamile tõtt. Olin peaaegu valmis rääkima talle Rotist, James T. Gaville’ist ja pingutusest, mida tänane õhtu minult nõudnud oli, et esimest korda pärast oma pulmapäeva ennast vastassoo esindaja jaoks ilusaks teha. Ma peaaegu palusin tal otsesõnu mind ometi kord rahule jätta ja ära minna.

      „Muidugi, mis mul saab selle vastu olla,” ütlesin.

      „Suurepärane!” Ta noogutas Milesile, kes tuli laialt naeratades, ilmselt rõõmus väljavaate üle, et pööningult välja pääsenud hull naine hakkab jälle tola tegema.

      „Tere jälle, Ros,” ütles ta täpselt oma venna häälega.

      „Tervist,” vastasin mina.

      „Ros saab siin kokku ühe sõbraga ja lubas meil lahkelt seniks oma lauda istuda,” seletas Daniel.

      „Suurepärane.” Miles võttis istet. „Öelge mulle, Ros, mida teie sellest arvate?” Ta sikutas Danieli habemest. „Mina isiklikult ei suuda mitte kuidagi ära harjuda. Mõtlen iga kord seda nähes, et mingi karvane elukas püüab mu venda alla kugistada.”

      Tühjendasin hoogsalt oma veiniklaasi. „Teie venda esmakordselt kohates pidasin mina teda võõrutusravi läbi teinud alkohoolikuks,” vastasin.

      Miles naeris. Minu nägu jäi liikumatuks. „Kardan, et see polnud nali, Dan,” ütles Miles.

      „Ma isegi ei kaalunud sellist võimalust, Miles,” ütles väikevend.

      Vaatasin jälle kella. 20.43.

      „Millal teie sõber pidi tulema?” päris Daniel. Mulle tundus, et tiheda karvkatte varjus välgatas murelik kaastunne.

      „Pool üheksa,” vastasin ja jõin klaasi tilgatumaks.

      „Vaadake oma mobiili, kas ta mitte ei püüa teile helistada,” soovitas Miles. „Jäi võib-olla liiklusummikusse toppama.”

      Minu telefon! Olin pannud selle hääletu peale. Kummardusin koti kohale ja õngitsesin mobiili välja. Kaks vastamata kõnet Samilt.

      „Pagana pihta,” lipsas mul üle huulte. Tõstsin mobiili kõrva äärde. Esimene kõne – teadet ei jäetud. Asusin kuulama teise kõne teadet: „Tervist, Ros.” Hääl oli ebakindel. „Selline lugu. Lootsin, et saan teid enne kätte, kui te kodunt välja lähete. Jätsin teate teie lauatelefonile. Kardan, et ma ei saa täna tulla. Tunnen ennast väga viletsalt. Veel pool tundi tagasi polnud suurt viga midagi, aga siis hakkas hirmus halb ja ma oks…” Kustutasin kõne ja suskasin mobiili tagasi kotti.

      Hetk aega ei öelnud keegi midagi, kuni Daniel viimaks sõnas: „Kui teeks õige veel ühed dringid, Miles? Kas toon teile ka midagi, Ros?”

      Tõmbasin sügavalt hinge ja neelatasin valusalt. „Ei, tänan. Mu sõber jäi haigeks. Ma vist lähen nüüd ise ka koju.”

      „Kurb kuulda seda teie sõbra kohta,” jätkas Daniel, „aga miks te ei võiks veel veidikeseks jääda ja koos meiega klaasi veini juua? Meil Milesiga polegi täna muid plaane.”

      Miles naeratas ja noogutas nõusoleku märgiks, kuid mina raputasin pead. „Tänan, ei,” pomisesin püsti tõustes. „Olen nagunii väsinud.”

      Daniel tõusis samuti püsti. „Ma saadan teid ukseni.”

      Oleksin tahtnud selle pisut naeruväärse pakkumise tagasi lükata, kuid ei hakanud liiga pika lausega riskima, eelistades piirduda napi okeiga. Vinnasin koti laua alt välja, suutsin Milesile head aega öelda, kõndisin Danieli saatel ukseni ja astusin välja kõnniteele.

      „Kas ma võin teile takso tellida?” küsis Daniel.

      „Ei, aitäh, ma lähen jala.”

      „Kahju, et teie õhtu ei kujunenud selliseks, nagu te ootasite,” ütles ta. „Kas olete ikka kindel, et …”

      Tundsin järsku, kuidas ärrituse ja haavatud uhkuse laine mul üle pea lööb. „Kuulge,” keerasin ennast näoga tema poole, „ma tean, et ma olen teie silmis üks hästi koomiline ja …” Ta püüdis midagi vahele öelda, kuid ma sundisin ta kätt tõstes vaikima. „Laske mul lõpuni rääkida. Ma tean, et ma olen teie silmis üks hästi koomiline ja natuke haletsusväärne kuju ja sellest pole tegelikult midagi. Võttes arvesse kõiki neid ülimalt jaburaid asjaolusid, mis on iseloomustanud meie seniseid kohtumisi, poleks te saanudki tulla teistsugusele järeldusele. Ja siiski, ma ise ka ei saa hästi aru, miks, aga ma tahan, et te teaksite: tegelikult kõigi nende merisigade ja koledate jalanõude ja rebaste ja mind asjata ootama jätnud kuttide kiuste – kõigest sellest hoolimata − olen ma õigupoolest tark ja intelligentne inimene ja olin kunagi isegi väga edukas nii töös kui eraelus. Ma teenisin hästi ja mul oli normaalne suguelu.”

      „Ee, Ros, mulle tundub, et te võib-olla ei …”

      „Teie, Daniel, olete väga edukas mees. Teil on ilus kodu, seksikas vend ja pilkupüüdva tagumikuga tüdruksõber ja mulle ei tule pähegi kahtlustada teid katses minu tundeid haavata, kuid ma lihtsalt ei talu haletsemist, eriti veel sellise inimese poolt nagu teie, nii et kui vähegi võimalik, siis palun ärge tundke mulle enam kaasa. Ma tõesti ei vaja kaastunnet, ei teie ega kellegi teise poolt.” Keerasin ringi ja hakkasin kiirel sammul kodu poole astuma. Tundsin kergendust, et ta ei püüdnud mulle järgneda, ja kohe, kui olin ümber nurga keeranud, puhkesin nutma. Soovimata niimoodi nutusena taksosse istuda või tervet pikka maad koduni kõmpida, otsustasin minna hoopis töö juurde. Võtmed olid mul kaasas. Kavatsesin korraks poest läbi astuda, keeta seal endale teed ja veidi maha rahuneda, siis aga tellida takso või jalutada koju.

      Jõudsin Chapters’isse vähem kui viie minutiga. Veel kaks minutit käekotist võtmete otsimist ja ma olingi meie raamatupoes, pannes imeks, miks häiresüsteem pole sisse lülitatud. Alles siis, kui olin ukse jälle lukku keeranud ja võtmed kotti pannud, taipasin, et ma pole üksi.

      „Ros?” Andrew seisis valgustatud köögi ukseavas, ühes käes mingi purk ja teises mobiiltelefon. Mina tardusin pimedas müügisaalis paigale ja vaikisin. Andrew ütles telefoni: „Ee, Donald, kas ma võin sulle hiljem tagasi helistada? Mu äripartner saabus just meie poodi ja me peaksime temaga mõned asjad siin läbi arutama. Jah … Jah … Eks me teinekord räägime pikemalt. Ole terve.” Ta lõpetas kõne. „Kas sa ei peaks mitte praegu oma kohtingul olema?” küsis ta minult vaikse häälega.

      Ma ei vastanud. Olin nutmise lõpetanud ega tahtnud jälle pisaraid valla päästa. „Ros?” Ta üritas uuesti: „Ros, tahaksid ehk midagi juua? Külmikus on veini ja siis ma ei pea siin üksinda oma Guinnessit larpima.” Ta kergitas õllepurki.

      Astusin edasi ja kui ma köögi lävele jõudsin, ajas Andrew käed laiali. Lasksin kotil maha kukkuda ja vajusin ta rinnale. Ta pani mulle käed ümber ja me seisime СКАЧАТЬ