«Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991. Sirje Olesk

Чтение книги онлайн.

      Nojah, ei meeldi mulle see väärtustamine moodsuse ja kaasaegsuse alusel. Need on pseudokriteeriumid. Võivad õiged olla, aga ei pea olema. On paremaid kriteeriume luule hindamiseks kui kulunud moodsus, originaalsus, kaasaegsus jms. Aeg oma voolus toob maailma uusi asju ja luuletaja saab neid kasutama hakata. Aga: peab ta siis seda tingimata tegema? Uutel asjadel on muidugi oma võlu (Mats Traadile võib kuuluda auhinnaline koht kollase härjasilma eest sinisel maeimäletamillel võistluses teemal “Parima ja haruldasema metafoori eest päikese & taeva kohta”). Aga inimene pole nii armetu olevus, et uue pärast peaks samavõrra van aunustama ja iganenuna ära viskama kui uut peale tuleb. Ameerika avastati aga Euroopa jäi ka. Jama kõik see uus ja vana kirjandus! Vana on ainult kitsam, aga kuulub tervenisti uuesse. Mälus ruumi küllalt ja sitta moest. See rohkem kirjastajate ja reklaamitegijate mure, mis kaasaegne ja mis moodne. On moelehtedeski luulenurki (USA magazinides olen leidnud) ja moodsa luule koht on seal. Rahvalauludest on sürrealismi leitud ammu ja neegrite lauludest sümbolismi. Kasutagem siis kaasaegsuse väärtustavat mõistet ajatult, aga milleks seda mõisteväänutamist vaja, on olemas mõiste hea luule. Ja aitab küll.

      Mats Traat on arvustajaid petnud ennegi. Pole ta kandiline maamees jms., pole ka majakovskilik käredate sõnade lingutaja ja maailmade vurritaja. Hell ja haige inimene on, kellele ta vaene ja kurb kodu kõige omasemaks jäänud. Tüdruku laps, popsitares kasvanud, sealt välja traktoristiks, siis luuleõpipoisiks Moskva imeasutusse astunud, nüüd luuletajana ikka endast välja rabelev – , kes end ikka mingile teisele pulgale püüab tõsta. Aga see pole ta päris nägu ja säärasest näivusest ei saa ka tõsist luulet sündida. Tõsine luule välgatab maal vihma ajal, kui välk kirjutaja tungalteraks söestab ja lugeja tunneb elavat puudutust maa alt: vihmapiisad juure-narmais. Pimeda kaevumeistri vari langeb teele ja kõik võib näida uuena. Aga muu on poos, võõrsilt imporditud käredad ja säredad kujundid, kaasaegsus metafoorikas makskumismaksab ja lohakus, lausa haltuurategija lohakus. Kassiopeia on tänitamine ja tuimuse ja tuulte poeem virisemine. Vaks vahet, see on ühest august teise auguni. Pole 2. osa Kassioopusest parem ühtid. Kes on kaske mõistnud, kuigi lauljaid leegion? Kes on mõistnud Cu jaotuse seaduspära maa all ja maa sees? Miks on mõnd metalli nii ebaühtlaselt ja teist ühtlaselt, nii et kuskil pole küllalt, et kätte saada. Kase tagant ei saa kustutada kõige elava elulugu ja ajalugu. Kase juured on paes, paas aga on ordoviitsium, silur, liivakivis, liivakivi on devon, kase algus on sauruste kontide juures. Kes tont on seda mõistnud? Zen-poisid ütlesid, et see, kes mõistab rändaja saua, mõistab tervet maailma. Sau on käsk või vask. Või Kassiopeia. Üks mu tuttav tuumafüüsik luuletab (tegelikult luuletab ta üsna hästi) sellest, kuidas tal karjas käies oli üks valge sokk. Tema on siiram kui Traat, sest ta teab, mis astrofüüsika on ja ei ihale seda imedemaad enam. Vast tuleb kõiki füüsikuteks koolitada, et keegi luuletajana ainult alaväärsustunnet kosmiliseks segadikuks ei luulendaks… Teadus ei ulatu nii luuleni. Teadus liigutab olulisi asju ja ihub inimest teiseks. Aga aegamisi, nagu käi teemanti. Sinna juurde sädemed ja krigin ja suure ratta pöörlemine ning mõned näitavad näpuga: näe progressi, näe teadust. Teadus aga võib õpetada mõistma vana hiina ja jaapani luulet, kus vaevalt on muud peale lillede, lindude, liblikate aastaaegade tiirlemises.

      Mis on veel see originaalsuski või omapära. Korollaar sellele, et inimesed on enamasti erinevad ja korralik luule on luule inimeselt, kes julgenud olla tema ise. Juhuslikult võib olla kaks ühesugust isikut ja kaks ühesugust luuletajat, nii et üks pole teise epigoon ega teisest halvem. Mu kõige üllatavam kogemus sellest on, kuidas üks poiss kord luuletas Kalju Lepiku luuletuse rohust, mis astub lehma sisse, piima sisse jne., teadmata Kalju Lepikust midagi. Originaalsus ei kõlba kriteeriumiks.

      Alvri ja Talviku viga pole vat niivõrd joondumine vene akmeistideimažistide-sümbolistidega ühte viirgu kui raasuke laiskust, mis lubas saleda stroofiga piirduda, kuigi selles saledas stroofis polnd oma õigeid tunnetusi vaid mineviku luulest korjatud käibekujundeid – oo maailm masendav teaatrilogu – stiliseerit pessimismi jms. Under ja Masing ei ole sellega leppinud oma tunnetusteel, mis seetõttu ka avastamata maastikke läbib ja vahel küll kaljude ja kõdunend tüvede kõrvalelükkamisega hädas: riimivanker ei tule puhtalt läbi nagu Alvri ja Talviku oma klassitsistlikel via appiatel, mida rooma leegionid juba silunud.

      Mõtlen praegu, et Mats Traat = Hendrik Adamson + aeg on muutunud. “Inimen”83 on küllalt Traadilik.

      Saime perega lugeda Helga Nõu Kass sööb rohtu, mis väga meeldis. Ei tea ju seda pagulaskirjandust kuigi korralikult, aga tundub, et on samm suletud ringist välja. Muidu näis vahel, et elu asemele astub mälestus ja tõelise taju ja tunde asemele mälestus neist. Kõik on unenäolikult hajuv ja pastelne, värvid hajuvad. Nõu värvid aga on värsked, nagu vihma järel aas. Vihm on kena kui ta tolmu kinni lööb ja ära uhab, et asjade õige nägu välja tuleks. Roosiromaan (žanr – roosiromaan!) sai ka läbi loetud84. Too on muidugi midagi muud ja tõeluse taastamise üritusest vahest kõrval, aga leevendab puudust lorast. Meil seda kraami pole. Unt ja viimasel ajal Valtongi pealetükkivamalt maadlevad probleemidega ja ei raatsi müksamata ja paljastamata jätta midagi, mis silmi hakkab. Ons see nüüd kirjandus või mis, ei tea. Grünthal vast teab. Aga mulle küll on Juhan Peegel südamelähedasem. Ta ei sega juttu publitsistikaga ära, kuigi teeb mõlemaid – selge vahe on sees ja stiil kannab. Undil pole stiili. On kangestuskramp. Valtonil oli ja on küll, aga oleks tahtnud teda näha teisipidi arenemas kui praegu. Angažeerit võib ju olla, aga miks peab seda romaanivormis olema? Kirjutasin ise ka artikli maa-asulate planeerimisest, mille mõtlen ms. ka siia ümbrikku panna85. Mõni mees mõtleks välja loo sellest, kuidas sellises asulas elatakse. On see maitse või maitsetuse asi?

      Elin Toona veel lugemata, oli nagu niisugune kolmnurk teil seal noorte juttudest. Kas nad kõik on seal koolitatud? Kes on ametilt jms. Nõu ja Roos? Kui sealne haridusesaam tõsi, taastub usk eestluse elujõusse. Pole see maarahvas küll meeldiv rahvas ühti (juhuslike autodega on sõidetud näiteks Moskvast Tartuni, aga Tartust Tallinna saadi alles venelasest autojuhiga; oma rahvast on vastutulelikud ainult saarlased ja lõunaeestlased, muud on vahel lausa ussid, paras toormaterjal СКАЧАТЬ