Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku. Peter Mastersiga
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku - Peter Mastersiga страница 3
Название: Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku
Автор: Peter Mastersiga
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: О бизнесе популярно
isbn: 9789949560264
isbn:
See järeldus oli mõistetav, ent ennatlik. 1996. aasta detsembris – enam kui kolm aastat enne mulli tegelikku lõhkemist – hoiatas USA Föderaalreservi esimees Alan Greenspan, et „ebamõistlik ülevoolavus“ võib olla kaasa toonud „varade väärtuse kohatult kõrgele kerkimise“. Tehnoloogiainvestoreid oli tabanud joovastus, ent ei ole sugugi kindel, kas nende käitumine oli ebaratsionaalne. Liiga lihtne on unustada, et mujal maailmas ei sujunud asjad toona väga hästi.
Ida-Aasiat tabasid finantskriisid 1997. aasta juulis. Semukapitalism ja üüratu välisvõlg surusid Tai, Indoneesia ja Lõuna-Korea majanduse põlvili. Järgnes 1998. aasta augusti rublakriis, kui kroonilisest eelarvepuudujäägist halvatud Venemaa devalveeris rubla ega suutnud oma võlga tasuda. Ameerika investoreid muutis närviliseks riik, millel on 10 000 tuumapead, ent mitte üldsegi raha; Dow Jones Industrial Average’i indeks kukkus mõne päevaga enam kui 10 %.
Inimesed olid õigustatult mures. Rublakriis käivitas ahelreaktsiooni, mis surus põrmu äärmiselt mõjuvõimsa USA riskifondi Long-Term Capital Management. Too riskifond suutis 1998. aasta teises pooles kaotada 4,6 miljardit dollarit ning kui Föderaalreserv tohutu päästeoperatsiooni käivitamisega sekkus ja süsteemse katastroofi ennetamiseks intressimäärasid kärpis, oli ettevõttel kohustusi veel enam kui 100 miljardi dollari ulatuses. Ega Euroopalgi eriti palju paremini läinud. Suurest skeptilisusest ja apaatiast hoolimata võeti euro 1999. aasta jaanuaris kasutusele. Esimesel euroga kauplemise päeval kerkis selle hind 1,19 dollarini, ent kukkus siis kahe aastaga 0,83 dollari tasemele. 2000. aastate keskpaigas pidid G7 keskpankurid eurot mitme miljardi suuruse sekkumispaketiga turgutama.
Seega oli 1998. aasta septembris alanud lühiajalise tehnoloogiamaania taustsüsteemiks maailm, kus mitte miski muu ei näinud toimivat. Nn vana majandus ei tulnud üleilmastumise proovikividega toime. Oli vaja midagi, mis töötaks – ja töötaks ülihästi –, juhul kui tulevik saab üleüldse paremaks minna. Kaudsed tõendid viitasid sellele, et nn uus internetimajandus on ainuke tee edasi.
Maania – september 1998 kuni märts 2000
Tehnoloogiamaania oli intensiivne, ent lühiajaline – 18 kuud hullumeelsust 1998. aasta septembrist kuni 2000. aasta märtsini. Tegemist oli kullapalavikuga Silicon Valleys – raha oli igal pool ning puudust ei olnud ka seda jahtida soovivatest ülienergilistest, sageli ka pealiskaudsetest inimestest. Igal nädalal võistlesid kümned uued algatused kõige ülevoolavama esitluspeo korraldaja tiitli pärast. (Eesmärkide saavutamist tähistanud peod olid palju haruldasemad.) Aktsiamiljonärid korjasid endale ohtralt tuhandedollarilisi õhtusöögiarveid ja proovisid arvete eest tasuda oma idufirma aktsiatega – vahel isegi edukalt. Inimesed tulid hordidena tulema oma hästitasustatud töökohtadelt, et luua idufirmasid või nendega liituda. Tundsin ühte üle 40aastast kraadiõppurit, kes juhtis 1999. aastal kuut ettevõtet. (Tavaliselt peetakse imelikuks, kui oled üle 40aastane ja õpid ülikoolis. Tavaliselt peetakse hullumeelseks, kui käivitad korraga pool tosinat firmat. Kuid 90ndate lõpus võisid inimesed vabalt uskuda, et see ongi edu valem.)
Kõik oleksid pidanud teadma, et maaniaseisund ei ole jätkusuutlik; kõige „edukamad“ ettevõtted näisid olevat omaks võtnud mingi äriloogikavastase mudeli, kus nad kasvades raha kaotasid. Kuid raske on süüdistada inimesi tantsimises, kui muusika mängib; ebaratsionaalne käitumine oli ratsionaalne, arvestades, et laiendi „.com“ lisamine nimele võis su väärtuse üleöö kahekordistada.
Paypali maania
Kui ma 1999. aasta lõpus PayPali juhtisin, olin hirmust kange – mitte seepärast, et ma ei oleks meie ettevõttesse uskunud, vaid seetõttu, et näis, nagu oleksid kõik teised Silicon Valleys olnud valmis uskuma ükskõik mida. Kõikjal, kuhu pilgu pöörasin, loodi ettevõtteid ärevust tekitava pealiskaudsusega ja muudeti ühe sõrmenipsuga ettevõtete kurssi. Üks tuttav rääkis mulle, kuidas ta planeeris elutoas oma ettevõtte aktsiate esmast avalikku pakkumist juba enne selle asutamist – ja tema arvates ei olnud selles midagi imelikku. Sedalaadi keskkonnas hakkas terve mõistuse järgimine tunduma ekstsentrilisena.
PayPalil vähemalt oli sobilikult suurejooneline ülesanne – ülesanne, mida mullijärgsed skeptikud nimetasid hiljem väga kõrgelennuliseks: tahtsime USA dollari asendamiseks luua uue internetivääringu. Meie esimene toode võimaldas inimestel raha ühest pihuarvutist teise saata. Sellest tootest polnud aga kellelegi kasu, välja arvatud ajakirjanikele, kes hääletasid selle 1999. aasta kümne halvima äriidee hulka. Pihuarvutid olid toona ikka veel liialt eksootilised, ent e-kirjade saatmine olid juba levinud ja nii me siis otsustasimegi luua viisi, kuidas saaks e-kirjaga makseid teha ja vastu võtta.
1999. aasta sügiseks töötas meie e-postil põhinev maksevahend hästi – igaüks võis meie veebilehele sisse logida ja hõlpsasti raha üle kanda. Kuid meil ei olnud piisavalt kliente, ettevõte kasvas aeglaselt ja kulud muudkui kuhjusid. Selleks, et PayPal toimiks, vajasime vähemalt miljoni kasutaja suurust kriitilist massi. Reklaami tegemine oli kulude põhjendatuse seisukohast liialt ebatõhus. Loodetud tehingud suurte pankadega langesid muudkui ära. Seega otsustasime inimestele liitumise eest maksta.
Andsime uutele klientidele liitumise eest 10 dollarit ja veel teist sama palju iga kord, kui nad meid mõnele sõbrale soovitasid. Nii saime omale sadu tuhandeid uusi kliente ja meie ettevõte kasvas hüppeliselt. Loomulikult ei olnud selline klientide hankimise strateegia oma olemuselt jätkusuutlik – kui maksad inimestele kliendiks olemise eest, toob hüppeline kasv kaasa ka samavõrra kasvavad kulud. Hullumeelsed kulutused olid toona Silicon Valleys tavalised. Kuid meie arvates olid meie tohutud kulutused mõistlikud – tulenevalt suurest kasutajabaasist oli PayPal nüüd võtnud selge suuna kasumlikkuse poole, sest võtsime klientide tehingutelt väikest teenustasu.
Teadsime, et oma eesmärgi saavutamiseks vajame rohkem investeeringuid. Teadsime samuti, et buumiaeg saab läbi. Kuna me ei uskunud, et investorite usk meie eesmärki eesoleva krahhi üle elab, tegutsesime kiiresti, et koguda vahendeid seni, kuni see oli võimalik. 16. veebruaril 2000 avaldas ajaleht Wall Street Journal loo, milles ülistati meie viiruslikku kasvu ja pakuti PayPali väärtuseks 500 miljonit dollarit. Järgmisel kuul kasvatasime oma vahendeid 100 miljoni dollari võrra ning meie põhiinvestor toetus ajalehe kiirarvutusele kui autoriteetsele seisukohale. (Teistel investoritel oli isegi veel suurem tuli takus. Üks Lõuna-Korea ettevõte kandis meile üle viis miljonit dollarit, ilma et oleks enne meiega tehingu üle läbirääkimisi pidanud või mingitele dokumentidele alla kirjutanud. Kui ma püüdsin neile raha tagasi anda, ei olnud nad nõus mulle ütlema, kuhu see tagasi saata.) Need 2000. aasta märtsis tehtud investeeringud võitsid meile vajalikku aega, et saaksime PayPalist eduloo teha. Täpselt siis, kui jõudsime omadega mäele, lõhkes mull.
Õppetunnid
Nad ütlevad, et on 2000 ja pidu on läbi, ups! Aeg sai otsa! Täna panen pidu nagu aastal 1999!
NASDAQ saavutas 2000. aasta märtsis oma tipptaseme 5048 punkti ja kukkus seejärel aprilli keskel 3321 punktile. Selleks ajaks, kui indeksi kahanemine 2000. aasta oktoobris 1114 punkti tasemel lõppes, oli USA juba ammu tõlgendanud turu kokkuvarisemist kui jumalikku kohtumõistmist 90ndate tehnoloogilisele optimismi üle. Ohjeldamatu lootuse ajastu nimetati ümber hullumeelse ahnuse ajastuks ning kuulutati kindlalt lõppenuks.