Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külg külje kõrval nii, et õppisime tõepoolest aktsepteerima teiste kultuuride kombeid ja lõhnu. Sain kiiresti selgeks, kes koristasid enda järelt ja kes mitte. Mina ise olin ikka seesama kohusetundlik poiss, kelleks olin Soomes kasvanud. Tahtsin, et tuba oleks korras. Kui mulle saadeti kodust toidupakke, hoolitsesin, et kõik toakaaslased neist osa saaksid. Mõned mu uutest sõpradest olid pärit lähedalt, nagu mu norrakast toakaaslane. Teised nii kaugelt, et võisin teha tutvust tõeliselt uute kultuuridega. Näiteks Lu Pat Ng oli pärit Malaisiast, kus ta kuulus sealsesse hiina vähemusse. Temaga tutvumata poleks ma piisavalt mõistnud seda, mis hiljem toimus Kagu-Aasia majanduses.

      Atlantic College sundis oma õpilasi algusest peale hoolega õppima. Iga õpilane pidi valima kolm peaainet. Mina valisin majanduse, füüsika ja matemaatika. Kõigis neis ainetes läks vaja matemaatikat. Majandus oli hakanud mind huvitama juba Vaasas, tänu meie võrratule õpetajale Raimo Teppole. Atlantic College’is sai sellest minu kirg, sest ka Walesis oli meil suurepärane õpetaja, Andrew Maclehouse. Tema äratas minus huvi majanduse ja majanduspoliitika suhte vastu. Ta pani meid mängima, et oleme Suurbritannia rahandusministrid ja peame otsustama, kas parasjagu devalveerida või mitte. See kõik meeldis mulle väga. Ka enesekindlus kasvas: õppisin, kuidas teadmiste abil saab muuta maailma. Teadmised olid jõud.

      6. Rahvusvahelistumise kool

      Uus kool sundis mind, häbelikku maapoissi, maailma asjade kohta arvamust avaldama. Ja oma seisukohti tuli tundides kaitsta. Kord nädalas korraldati vestlusring, kus tuli suu lahti teha ja olla valmis põhjendama oma vaateid rahvusvahelisele arengule. Mäletan siiani tuliseid arutelusid, mis olid seotud maailmas aastatel 1967–1968 toimunud muutustega.

      1968. aasta alguses üritati Tšehhoslovakkias parandada kodanike võimalusi arvamust avaldada ja ühiskonnaelus kaasa rääkida. Augustis surus Nõukogude Liit Praha kevade tankidega maha. Atlantic College’is oli kaks Tšehhoslovakkia poissi, üks neist jätkas hiljem õpinguid Harvardi ülikoolis. Kooli vestlusringis jagati meid kahte rühma: need, kes toetasid okupeerimist, ja need, kes olid selle vastu. Pooled olid loomulikult kunstlikult tekitatud. Kindlasti polnud meie seas kedagi, kes oleks toetanud demokraatia jalge alla tallamist, aga erinevad seisukohad olid arutelu sünniks vajalikud. Kõigilt oodati oma arvamuse avaldamist ja sõnavõtud olid ägedad.

      Esimesed kuus kuud olin seesama vaoshoitud ja pisut uje poiss, kes oli läinud Soomest, Vaasast oma esimesele välisreisile, mis pidi kestma kaks aastat. Aga seejärel hakkas häbelikkus kaduma ja ma julgesin teiste seast silma torgata. Atlantic College’is ei valitsenud sama karm kord nagu tavalistes inglise internaatkoolides. Aja vaimu ja suurt vabameelsust näitas seegi, et me ei pidanud päeviti kandma koolivormi, piisas puhastest teksastest ja korralikust ilma lipsuta triiksärgist. Õhtusöögiks pidime selga panema klubipintsaku, lipsu ja jalga viigipüksid.

      Atlantic College proovis meid jõudu mööda regulaarsete elukommetega harjutada. Kuni novembrini oli igal hommikul kell 7.15 ujumine. Inglise hommikusööki pakuti alles pärast ujumist. Supelhooaeg algas uuesti pärast südatalve veebruaris. Pärast sellist hommikurituaali võis kindel olla, et kõik on ärkvel. Omandasin koolis teisigi harrastusi. Õpingute juurde kuulusid merepääste, sõudmine ja teised füüsilised tegevused. Esimestel kuudel ehitasin koos ühe kaasõpilasega merekõlbliku paadi. See oli tehtud kummist ja puuosadest, mille valmistamiseks saime abi puusepalt, aga muidu oli paat algusest peale oma tehtud. Õmblesime isegi kummiülikonnad. Küll õdedel-vendadel oli alles imestamist, kui ma raske ülikonna suvepuhkuse ajal Soome kaasa tõin. Vaasas oli selle järele siiski vähem vajadust kui tormise Atlandi rannal Walesis.

      Õppisin innuga. Peale majandusteaduse vaimustusin füüsikast, mida õpetas miss Adams, noor ja ilus õpetaja, tänu kellele reserveerisin endale klassis koha, kust õpetaja oli hästi näha. Hoolimata pisut häiritud keskendumisest, sain ka füüsikas kõige paremaid hindeid.

      Minu jaoks oli Atlantic College rahvusvahelistumise kool. Õppisin elama ja töötama kõrvuti teistest kultuuridest tulevate inimestega. 1960ndatel polnud see Soomest pärit nooruki jaoks kuigi tavaline. Oli küll juba võimalus minna vahetusõpilaseks Ühendriikidesse või Suurbritanniasse, aga see ei taganud samasugust kultuurilist mitmekesisust nagu Atlantic College. Soome oli 1960ndatel veel ühekultuuriline maa või vähemalt nii paistis see Lõuna-Pohjanmaalt vaadates. Minule eelnenud põlvkond ei saanud ettevõtete juhatustes näiteks kunagi mitmekultuurilisust tunda. Minust nooremale põlvkonnale on aga mitmekultuurilisus iseenesestmõistetav ja igasuguse töötamise vältimatu eeldus. Ilma mitmekultuurilise suhtumiseta ei ole rahvusvahelises ettevõttes võimalik töötada.

      7. Tagasi Soome

      Iga asi saab ükskord otsa. Minu põgenemine laia maailma jõudis lõpule 1969. aasta kevadel. Lõpetasin Atlantic College’i heade hinnetega ja sooritasin Inglise keskkooli lõpueksamite A-taseme. Sõitsin tagasi Soome nagu ka kõik teised soome õpilased. Kodumaale naasmine oli meie õpinguid rahastanud Soome Kulttuurirahasto soov. Arvan, et oleksime ka ilma selleta kõik tagasi tulnud. Meid ühendas omamoodi eriline tunne, mida on ehk liiga pidulik nimetada patriotismiks. Olime olnud sunnitud esindama Soomet, riiki, mida maailmas peaaegu ei tuntud. Nüüd tahtsime tulla tagasi ning õppida ja töötada Soomes.

      Pärast Soome naasmist läksin ülikooli sisseastumiseksamitele. Tahtsin õppima asuda Helsingi tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu, TKK), mis tollal ei tunnustanud Atlantic College’is tehtud A-taseme eksamit ega andnud selle eest punkte. TKK eeldas, et rahvusvahelise taustaga õpilased osaleksid sisseastumiseksamitel ja tõestaksid, et on tulevasteks õpinguteks valmis. Nädal pärast Inglismaal sooritatud lõpueksameid olin jälle eksamiruumis. Igaüks, kes on kunagi kas ise ülikooli sisse astunud või sellele kaasa elanud, teab, kui oluline on eksamiteks korralikult valmistuda. Olen uskunud valmistumisse kõigis oma tegemistes. Nüüd pidin minema eksamitele, milleks ma polnud jõudnud õppida päevagi.

      Kõndisin üle muruväljaku ja siis mööda liivatatud teed TKK peahooneni. Maja on ehitatud Alvar Aalto projekti järgi ja on oma silmatorkava arhitektuuri poolest kergesti äratuntav, sest hoone ülemine osa meenutab Kreeka amfiteatrit. Eksam toimus suures auditooriumis, saali oli kogunenud tuhandeid sisseastujaid. See oli üle pika aja minu esimene kokkupuude omaealiste Soome noortega, kui Atlantic College’i vaheajad välja arvata. Eksamipaberite kohale kummardunud noorte juuksed vajusid kõrvadele. Närveerimisest higistel nailonsärkidel olid laiad kraed. Pliiatsite krabin paberil oli saali ainus heli. Eksam hõlmas matemaatikat ja füüsikat. Õnneks oli Atlantic College’ist saadud põhi nii tugev, et võisin kohe pärast eksamit selle edukas sooritamises kindel olla. Siis istusin bussi ja sõitsin Lehtisaari, Munkkiniemi, Meilahti ja Töölö kaudu Helsingi pearaudteejaama. Seal läksin rongi peale, mis viis mu koju Lõuna-Pohjanmaale.

      See Soome, kuhu ma tagasi tulin, oli majanduslikult kasvanud. Poliitiliselt oli Soome, nagu paljud teised riigid, 1960ndate lõpus muutunud vasakpoolsemaks. Sotsialismis peituv oht tundus taas reaalne, kuivõrd sotsiaaldemokraatide ja kommunistide toetus paistis, eelkõige küll õppiva noorsoo seas, kasvavat. Üldine vasakpoolne üliõpilasliikumine oli kaldumas ebameeldivalt kommunistlikku suunda, Nõukogude Liitu pimesi idealiseeriva taistolaste liikumise poole, mis saigi 1970ndate alguses üliõpilasorganisatsioonides, kultuurielus ja Soome poliitikas tugevaks, osalt hegemooniliseks jõuks.

      Paljud minu eakaaslased vaimustusid vasakpoolsetest ja isegi kommunistlikest ideedest. Kuna Soome välispoliitika toetus Nõukogude Liiduga heade suhete säilitamisele, võisid suure naabri parimad sõbrad nautida ka selle poliitika eeliseid. Soome väliskaubanduses oli Nõukogude Liidu osakaal suur. Seetõttu olid ka paljud ettevõtted ja „kapitalistlikud“ organisatsioonid sunnitud osalema riigi ametlikus välispoliitikas. Samal ajal soovisid ettevõtted loomulikult Soome avanemist läände, kus asus traditsiooniline eksporditurg. Läände oli eksporditud tõrva, võid, paberit ja viimastel kümnenditel aina rohkem ka tehnikat ja elektroonikat.

      1969. aasta kevadel polnud ma enam samasugune nooruk nagu see poiss, kes oli 1967. aasta sügisel läinud СКАЧАТЬ