Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üsna tõsimeelne. Tunded hoiti endale, olgu siis tegemist suure kurbuse või rõõmuga ning eriti just ema suguvõsas hinnati vaikimist rohkem kui suuri tundepuhanguid. Kõik meie peres oskasid ennast valitseda ning vanemad olid vaoshoitusega eeskujuks. Kasvasin seega viisakaks, vaoshoituks, töökaks, naeratavaks ja auahneks nooreks meheks.

      Kui 1963. aastal tehti atentaat Ameerika presidendile John F. Kennedyle, jõudis maailmapoliitika ka Soome. Lugesin selle kohta ajalehtedest, aga paljude minu klassikaaslaste kodus oli juba olemas televiisor. Meiegi olime käinud naabrite juures saateid vaatamas, aga vanemad ei kiirustanud seda uut ja revolutsioonilist aparaati muretsema. Konservatiivsel Pohjanmaal kardeti, et televiisor hävitab pereelu, halvendab laste edasijõudmist koolis ja levitab vasakpoolsust.

      Meie koju jõudis televiisor 1964. aastal. Olin klassikaaslastelt televisiooni imedest kuulnud ja ütlesin emale, et ei jõua koolis teistega võrdselt edasi, kui meil pole televiisorit. Maailmas toimuvaga peab ju kursis olema. Ema rääkis asjast isale, kes ostis televiisori kohe järgmisel päeval. Kord pidi aga majas olema televiisorist hoolimata. Seepärast kogusin kõik lapsed ja vanemad laua äärde kokku ja panin kirja televiisori vaatamise reeglid. Reeglid lubasid seda vaadata ainult teatud aja. Aeg algas alles siis, kui kodused ülesanded olid tehtud. Pärast kümmet ei tohtinud televiisorit vaadata, ainult uudised ja sport olid erand. Mõnikord vaatas isa siiski televiisorit isegi öösel, kui näiteks Muhammad Ali poksis ajavahe tõttu meie jaoks ebainimlikul kellaajal. Siis aeti üles ka pere poisid, aga muidu peeti koostatud reeglitest kinni.

      1963. ja 1964. aastal rõkkas raadiost ja televiisorist midagi, mis muutis terve põlvkonna maailma. „All my loving, I will send to you / All my loving, darling I’ll be true,“ kuulutas punt pikajuukselisi inglasi. Ümisesin laulu „All My Loving“ sõnu hääletult mõttes, kuigi ei saanud päris kõigest aru. Olin neliteist, oli suvi, olin jälle maal ja laudas tammusid lehmad, lambad ja kanad. See kõik oli mõõtmata kaugel Liverpoolist, kust The Beatles jõudis Soome küladesse. Lehmad ei paistnud biitlite haaravatest poplauludest suuremat hoolivat.

      Tutvustasin biitlite muusikat vaimustusega ka emale, kes kuulas seda raadiost ja katsus mõista. Mul oli õega kahe peale magnetofon, millega salvestasime biitlite uusi albumeid. Peale muusika inspireerisid biitlid ka maailma noorsoo soengumoodi. Üle kõrvade ulatuvad juuksed ehk biitlisoeng oli pöörane moeröögatus ja kahtlemata ka mäss vanema generatsiooni vastu. Minu juuksed olid tollal veel kombekalt lühikesed, aga muidu kuulus biitlite tundmine üldhariduse juurde. Ma ei olnud siiski muusikaliselt eriti andekas ja kodus peeti tähtsamaks teisi asju.

      Paljudel klassikaaslastel oli juba oma tüdruk. Meie kooli aknast oli hea vaade tütarlastekooli õuele. Poisse, kel oli oma tüdruk, ühtaegu kadestati ja narriti. Üks meie klassi poiss hakkas kurameerima juba neljateistkümneselt ja jäi selle tüdrukuga kauaks kokku. Minust polnud siinkohal asja: olin ilmselt liiga häbelik, reserveeritud ja alati oma käitumist kontrolliv. Või ei tundnud ma veel tüdrukute vastu piisavalt huvi.

      5. Päev, mis muutis minu maailma

      Minu jaoks ei olnud õppimine raske. Seepärast rõõmustasin, kui nägin ajalehes Uusi Suomi kuulutust, kus teatati, et Soomest valitakse mõned õpilased Walesi rahvusvahelisse Atlantic College’isse. Kuulutust lugedes teadsin kohe, et pean kandideerima. Järgmisel päeval pidas kooli direktor Olavi Niemi mind koridoris kinni ja tegi ettepaneku, et ma kandideeriksin Atlantic College’isse. Vastasin direktorile, et tellisin juba ankeedi ära. Polnud kindel, kas mind valitakse, sest nõuti head keeleoskust ja teisigi oskusi. Ometi uskusin ise, et mul läheb hästi. Märtsis saatsin paberid Suomen Kulttuurirahastole, mis tegeles Soomes Atlantic College’i asjadega. Aprillis kutsuti kümme kõige paremini sobivat kandidaati Helsingisse ingliskeelsele intervjuule. Minu keeleoskus piirdus koolis õpituga. Ma polnud käinud välismaal ega keelt praktiseerinud. Televiisorist olin inglise keelt muidugi kuulnud, aga rohkem ei teadnud ma rahvusvahelisest elust midagi.

      1967. aasta aprilli eelviimasel päeval helistasin Suomen Kulttuurirahastosse. Küsisin, kas mind võeti Atlantic College’isse vastu, ja vastus oli jaatav. Pidin sõitma Walesi Atlandi ookeani kaldale järgmisel sügisel. Süda hüppas rõõmust. Rääkisin uudisest vanematele ja nad õnnitlesid mind. Isa patsutas õlale. Ema tegi isegi tavalisest paremat süüa. Pärast meie kella viiest õhtusööki istusime tükk aega ja rääkisime kõigest, mis mind ees ootas. See oli üks ilusamaid päevi minu elus.

      Tollal ei osanud ma arvata, et see päev annab minu elule uue suuna. Tagantjärele mõeldes olen täiesti kindel, et see nii oli. Mõned sündmused, mis tunduvad juhuslikud, annavad meie elule uue suuna. Kui midagi nii tähelepanuväärset juhtub, ei märka me seda kohe, vaid alles palju hiljem. See, et mind võeti vastu Atlantic College’isse, oli üks neid sündmusi.

      Atlantic College oli asutatud eesmärgiga koguda paariks aastaks ühte kohta õpilasi kõikjalt maailmast. Kool oli akadeemiliselt auahne: sinna valiti andekaid õpilasi hinnete ja intervjuude põhjal. Soomest oli juba eelmisel aastal valitud paar õpilast. Kulttuurirahasto stipendium kattis õppemaksu. Kooli pääses ka teist teed pidi: rikkad vanemad võisid õppemaksu ise maksta, aga ka need õpilased pidid läbima vajalikud katsed. Atlantic College oli seega kombinatsioon heast haridusest ja rahvusvahelisest seltskonnast, kus üritati kasvatada esimest globaalset 1960ndate põlvkonda. Ettevõtmine ei olnud halb ja vähemalt minu puhul läks see Atlantic College’il korda.

      1967. aasta suvel ootasin põnevusega uude kooli minekut. Vaasa koolis levis veidraid jutte sellest, kuhu ma tegelikult lähen. Kõige rohkem imestati siiski selle üle, et ma ei tahagi lõpetada auväärset Vaasa lütseumi, vaid sõidan õppima kusagile Walesi. See paistis riivavat inimeste kõige pühamaid tundeid. Ka ema oli südames kurb, et tema esimene laps ei lõpetagi kodulinna kooli.

      Finnairi Caravelle’i lennuk viis mind Londonisse, kust sõitsin rongiga edasi Walesi Cardiffi ja sealt Atlantic College’isse. Kool oli valinud asukohaks keskaegse halli kummituslinna, mis oli seisnud oma kohal juba sajandeid. Laguneva vana lossi ümber oli ehitatud uusi hooneid, 1960ndate lamekatusega karpe, kus õpilased elasid ja õppisid. Need olid kooli territooriumile laiali pillutatud ja kõike ümbritsesid rohumaad, kus karjatati lambaid. Lossi ümber oli aed, mille hästi hooldatud nõlvad laskusid merre. Roheliste niitude ja tumeroheliste puude tagant paistis Atlandi piiritu horisont. Merelt tõusis udu ja puhus külm tuul, aga selles polnud midagi uut, kui sa olid tulnud Soomest või vähemasti Vaasast. Uus maailm avardas minu silmaringi plahvatuslikult. Siin oli teine, palju suurem maailm kui Soome. Meri oli meri ka siin, aga suurem kui Botnia laht, mille teisel kaldal oli ainult Rootsi. Siin ootasid mere taga terved uued maailmajaod. Võisin vaadata nii kaugele, kui pilk ulatus.

      Raamatukogu asus vanas lossihoones, mille võlvkaared võtsid mind hingetuks. Sealt leidsin palju huvitavaid teoseid ja uusi asju, mida õppida. Juba paljas mõte ligipääsust kõigile neile uutele teadmistele ja suurele võimalusele, mille juhus – või täpsemalt öeldes – Uusi Suomi – oli minu teele heitnud, pani mind uudishimust kihelema.

      Soomlased olid auahne seltskond, saabunud Atlantic College’isse alles eelmisel aastal. Seepärast tundsime vajadust teistele näidata, kui hästi me hakkama saame. Eelmistel aastatel olid kõige paremate hinnetega silma paistnud sakslased, aga meie otsustasime, et nüüd on soomlaste kord. Meie rühma kõige säravam täht oli Pentti Kouri, enesekindlust ja mitmekesiseid teadmisi kiirgav poiss, kes jäi Atlantic College’i ajalukku kõigi aegade parimate hinnetega. Penttiga sattusin ka hiljem mitmel korral kokku. Temast sai hiilgav majandusteadlane ja hiljem vahelduvalt edukas börsiinvestor. Tema enesekindlus ja geniaalsus ei toonud talle alati ainult sõpru, vaid ka kadestajaid ja vaenlasi. Pentti äratas minus veelgi suuremat huvi majandusteaduse vastu. Martti Salomaa oli andekas füüsikas ja matemaatikas ning hiljem saigi temast Helsingi tehnikaülikooli tehnilise füüsika professor. Seppo Honkapohja on aga praegu tuntud rahvamajandusteadlane ja Soome Panga juhatuse liige.

      Atlantic College’is ei räägitud tulevastest elukutsetest, aga kõik seostasid oma tulevikku СКАЧАТЬ