Võimatu edu. Kasvulava Nokias. Jorma Ollila

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aasta novembris sõitsin Kiljava ametiühingute rahvaülikooli. Algamas oli Soome Üliõpilaskondade Liidu (Suomen Ylioppilaskuntien liitto, SYL) aastakoosolek, kus pidi valitama SYLi juhatus ja esimees. Nurmijärvisse saabus üliõpilaskondade esindajaid kogu Soomest. Sõit Espoost Nurmijärvisse ei olnud pikk, erinevalt 1970. aasta sügisesest reisist Keuruselkä SYLi kongressile.

      Kohale jõudsime reedel, koosolek toimus laupäeval ja pühapäeval mõtlesime järele, millised otsused me olime lõpuks vastu võtnud. Ametlikult viibisime seal üliõpilaskondade esindajatena ja mina esindasin Tehnikaülikooli üliõpilaskonda. Valimised olid siiski varjamatult poliitilised nagu tollal kõik. Koridorides oli otsustatud, et esimeheks valitakse tsentristide kandidaat. Koonderakonna ega vasakpoolsete kandidaat poleks lihtsalt üldise poliitika taustal läbi läinud.

      Taistolased olid üliõpilasmaailmas vaieldamatult ja kaua vasakpoolsete sisemise häälteheitluse esirinnas. Vasakpoolsed ei saavutanud üliõpilasvalimistel siiski kunagi enamuse toetust. Sellest hoolimata oli nende seljatagune kindel. Näiteks 1972. aastal Helsingi ülikooli üliõpilaskonna esindajate valimistel valiti vasakpoolsete nimekirja 60 kandidaadi hulgast 25 esindajat. Otsustav oli öö enne esimehe valimist, sest äge lobitöö käis hommikuni. Siis valiti välja see poliitilise tsentri esindaja, kes kõigile sobiks. Valiku tegemisel oli seega võtmepositsioonil minu taust tsentristide rühmades. Ühtlasi pandi samal ööl paika algava hooaja üldjooneline plaan. Peale sobiva inimese valimise vaieldi ka tuleva aasta rõhuasetuste üle. Olukorda võib võrrelda situatsiooniga, kus ühe ööga pannakse paika valitsuse programm.

      Pühapäeval asusin pikale tagasiteele Espoosse, teades, et edaspidi saab minu elu olema hoopis teistsugune. Olin kahekümne kahe aastaselt SYLi esimees. Olin juhtinud Tehnikaüliõpilaste liitu, nii et mingisugune juhtimiskogemus oli mul olemas. Näiteks olin osalenud loengustreikide korraldamisel, mida peeti ülikoolide halduskorralduse reformimise toetuseks. Meie, üliõpilased, nõudsime, et administratsioonis peavad olema esindatud ka üliõpilased. Nüüd avanes mul võimalus täiskohaga üliõpilaste asja ajada.

      Üliõpilasjuhi töö oli suuresti rahvusvaheline, nii et välismaal õppimine ja keeleoskus tulid mulle kasuks. Pärast valimisi sai mulle esimest korda elus osaks avalikkuse tähelepanu: uue üliõpilasjuhi valimisi kajastasid suuremad ajalehed ja televisioon. Korraga olin avaliku elu tegelane. Minu vanemad olid imestunud ega pidanud väljavaadet poliitikas karjääri teha oma pojale sobivaks ega soovitavaks. Kõigest pool aastat pärast abiellumist oli Liisa sunnitud tõdema, et tema abikaasa polegi enam üliõpilane. Esimehe töö eest maksti väikest palka, mis kulus suures osas Kivenlahti korteri üüriks. SYLi kontor asus tollal Uues üliõpilasmajas (Uusi ylioppilastalo) B-korpuse viiendal korrusel. Esimest korda elus oli mul oma kabinet. Väikese toa aknast avanes vaade Mannerheimintiele.

      Läksin hommikul kontorisse ja tulin õhtul koju nagu igast teisest töökohast. Õpingud jäid mõneks ajaks ootele. Sellest perioodist on minu matriklis ainult tühjad leheküljed: nelja semestri kohta pole mitte ühtegi sissekannet. Riietusin iga päev ülikonda ja lipsu ning tassisin portfelli kontorisse ja tagasi. Sageli möödusid õhtud nõupidamistel, koosolekutel ja tööreisidel. Kõik oli täiesti tõsine ja läbini politiseeritud. Võtsin ka ise kõike tõsiselt ja tundub, et sain SYLi esimehe ametis mitu aastat vanemaks. Liidu kontor ja rahaasjad olid eeskujulikus korras. Sekretäride seas leidus professionaale, kes oskasid noort vaimustust ohjes hoida, juhatuse professionaalsus seevastu polnud nii ühtne.

      Tahtsin saada üliõpilasjuhiks ja töö meeldis mulle. Arutasin pidevalt riigiametnike ja ministritega üliõpilaste asju. Õppisin hästi tundma sotsiaal- ja tervishoiuminister Seija Karkineni (sd), rahandusminister Johannes Virolainenit (kesk) ja eelkõige haridusminister Ulf Sundqvisti (sd). Uffe oli minust ainult viis aastat vanem, kahekümne seitsme aastane, ja Soome ajaloo noorim minister. Sel ajal oli ta juba täiemõõduline ja kogenud poliitik. Mina ei pidanud end kunagi niivõrd poliitikuks, kuivõrd üliõpilaste esindajaks. Käisin tööreisidel ka väljaspool Helsingit, kui külastasin uusi kõrgkoole, näiteks Vaasas, Tamperes ja Jyväskyläs.

      Mulle meeldis töötada organisatsioonis, väikeses rühmas. Tahtsin üliõpilasorganisatsiooni juhatust efektiivselt juhtida. Koosolekutel pidi olema eesmärk ja kindel kava. Avalikust tähelepanust ei olnud ma huvitatud ega otsinud seda ise, aga sain ka selles vallas esimesed ristsed. Õppisin pidama kõnesid ilma igasuguse ettevalmistuseta. Esinemine ex tempore polnud seni olnud minu tugevam külg. Õppisin ka kirjutama pikki ja hästi ettevalmistatud kõnesid, mille ametlik suunitlus pidi vastama Soome välispoliitikale. Ma pole kunagi armastanud kompromisse, aga üliõpilaspoliitikuna olin sunnitud neid tegema iga päev ning see oli minu töö ebameeldiv, kuid ühtlasi õpetlik külg.

      Aeg-ajalt pääses mõjule minu kärsitus. Soome Üliõpilaskondade Liidu juhtimine tähendas ka kõige parematel hetkedel kaitselahinguid: kommunistide esilekerkimine ja nende võimu suurenemine tuli kuidagi peatada. Kuigi vasakpoolsed polnud enam ülekaalus, tundus toona oht, et vasakpoolsed võiksid kogu üliõpilasmaailma oma võimu alla saada, täiesti reaalne. Paljudes Euroopa riikides olid üliõpilasorganisatsioonid radikaliseerunud, nii et enamik üliõpilasi võõrandus organisatsiooni tegevusest. Sedasi oli juhtunud näiteks Prantsusmaal. Sarnase olukorra ennetamine kujunes omaette eesmärgiks just tsentristidele.

      Tsentristide esindajana pidin ma aga hoidma häid suhteid ka koonderakondlastega, kuigi enamikus asjades lepiti kokku vasakpoolsetega. Võimul oli vasakpoolsete ja tsentri moodustatud nn ülddemokraatlik rinne. Selle mõjust hoolimata ei kirjutanud Soome Üliõpilaskondade Liit minu esimeheks olemise ajal näiteks alla deklaratsioonile, millega oleks protesteeritud Euroopa Majandusühenduse vabakaubanduslepingu vastu. Surve vastuseisuks Euroopa Majandusühenduse vabakaubanduslepingule oli küll suur, sest olid ju aktiivselt selle vastu näiteks Tarja Halonen, Erkki Tuomioja ja Erkki Liikanen. Olulistes välispoliitilistes küsimustes, mis puudutasid suhtumist läände, püsis SYL riikliku poliitikaga ühel seisukohal.

      Sain selgeks poliitilise mängu põhireeglid. SYLi etteotsa olid mind ühiselt valinud nii tsentristid kui vasakpoolsed. Mõnes hoolikalt läbimõeldud asjas, nagu Euroopa Majandusühenduse küsimuses, hääletasin siiski koonderakondlaste poolel, et toetada midagi, mida pidasin mõistlikuks. See ärritas vasakpoolseid ja osalt ka tsentriste ning mind süüdistati isegi oportunismis ja värvivahetamises. Poliitilise mängu reeglite omandamisest on mul hiljem olnud väga palju kasu: kes on juhtinud üliõpilasorganisatsiooni 1970ndate Soomes, teab kahtlemata, mis on poliitika, läbirääkimised, lehmakauplemine ja oportunism.

      Ettevõtte juht peab poliitikast aru saama. Kui ei saa, võib ettevõte oma keskkonda ehk ühiskonda valesti analüüsida. Tagajärjed võivad avaldada ettevõttele halba mõju, sest keskkonda ei ole tavaliselt võimalik muuta, sellega tuleb kohaneda.

      Peamine põhjus, miks esimehe amet nii kurnav oli, olid taistolased. Kaks aastat kulus nendega külg külje kõrval sahmerdades. Peasekretär Jyrki Oranen ja üks juhatuse liige, Erkki Metsälampi, olid taistolased ning nende kõrval olid üliõpilaselus mõjupositsioonil ka Sotsialistliku Üliõpilasliidu juhtfiguurid Reijo Kalmakurki ja Juhani Ruotsalo. Nende rühm oli enesekindel ja oma eesmärkides veendunud. Ülejäänud lähtusid suures osas nende algatustest.

      Taistolastel oli mitu rauda tules. Ühest küljest üritasid nad aktiivselt ja agressiivselt SYLi kaudu, parlamentaarsete vahenditega, mõjule pääseda. Teisalt valmistati ette revolutsiooni. Mõnikord jäi mulje, et selle kahe teraga taktika eesmärk oli mind peajagu lühemaks teha. Tulemuste saavutamiseks Soomes kasutati kõhklematult ära sidemeid idanaabri Nõukogude Liiduga. Minu enda suhtumise alus oli nende toetusprotsent. Kui ühe rühma seljataga on umbes viieteistkümneprotsendiline toetus, peab SYLi-taoline organisatsioon andma neile võimaluse end kuuldavaks teha.

      Samas ei tohi unustada, et taistolaste liikumisele sai osaks rohkem tähelepanu kui tegelikku toetust. Eduskunna valimistel jätkus seda toetust heal juhul paari protsendi jagu, üliõpilasvalimistel siiski märksa rohkem. Termin СКАЧАТЬ