A. Kirjad. Mihkel Nummert

Чтение книги онлайн.

      A. Kirjad

      Parun von B tütred Annelise ja Carolina olid jõudnud õitsvasse neiuikka. Üha tihedamini võeti neid kaasa linna ja külaskäikudele mõnda naabermõisa, üha rohkem osalesid nad N mõisa igapäevatöödes ja aitasid emal külalisi võõrustada, aga nad käisid ka mõisavalitseja Knaupfiga kaasas põllutöid üle vaatamas ja metsavaldusi inspekteerimas – vana von B, kellele saatus ei olnud poegi kinkinud, tahtis, et tütred saaksid mõisamajapidamisest põhjaliku arusaamise ja tema enda aastakümnetega omandatud tarkused ei läheks kaotsi, vaid maavalduste eest kantaks hästi hoolt ka pärast paruni surma. Paruness Lydia von B, kes pidas praktiliste igapäevaküsimustega tegelemist pigem labaseks, maalähedase hingega meestele sobivaks tegevuseks, oli otsustanud parunile ses küsimuses mitte vastu vaielda, vaid hoopis vaikselt hoolt kanda, et tüdrukud saaksid ka korraliku vaimuhariduse, mis oli tema silmis noorele daamile esmatähtis.

      Maalikunstnik Joachim Mecklenbergile, keda vana parun oma mõisas juba aastaid – osalt proua Lydia soovil, osalt metseenikuulsuse nimel – kostil pidas, tähendas see senisest veelgi rohkem jõudeaega, sest preilidel jäi kunstitundideks üha vähem aega ja muudes mõisaelu toimingutes osalemist ei oodanud temalt enam ammu keegi. Teda peeti kinniseks ja melanhoolse vaimulaadiga vanapoisiks, kunagi oli ta nimi olnud tuntud ka väljaspool Liivimaa piire, tema maale leidus mitmeski Euroopa ja Peterburi auväärses kogus ja ükski detailsem kunstiajalugu ei saanud teda mainimata jätta. Kuigi nüüdseks oli tema loominguline kõrgaeg kahtlemata minevikku jäänud, suhtus selle maanurga aadelkond temasse üldiselt lugupidamisega ja tundis koguni uhkust, et too kunagine suurilmakunstnik, tähtsates õukondades liikunud mees elab nende keskel.

      Mecklenberg, kes oli omal ajal olnud kirglik reisija, rännanud jalgsi läbi kogu Saksamaa, Šveitsi ja Itaalia, armastas nüüdki igal võimalusel oma päevinäinud nahksed matkasaapad jalga tõmmata ja kadus siis mõisast pikkadeks tundideks, nii et ei jõudnud mõnikord õhtusöögikski tagasi. Mõisarahvas oli sellega harjunud ega pannud sääraseid ekstravagantsusi kunstnikule pahaks. Vahel pakkusid Annelise ja Caroline või keegi muu end Mecklenbergile seltsiks, siis piirduti tavaliselt lühema jalutuskäiguga mõne lähikonna järve äärde või mööda naabruses asuvaid künkaid, kust avanesid maalilised vaated N mõisa põldudele ja silmapiirini laiuvatele laantele. Kuna Mecklenberg oli kinnise loomuga mees ega armastanud palju rääkida, möödusid need käigud enamjaolt vaikides või otsitud teemadel pingutatult vesteldes ja muutusid asjaosalistele kiiresti igavaks. Vahel harva aga juhtus, et kunstnikul oli jututuju, ja siis võis ta teisi naljakate ja koguni õpetlike lugudega lõbustada.

      Omapead võttis Mecklenberg ette hoopis pikemaid retki mööda kihelkonna tolmuseid maanteid ja varjurikkaid metsaradu, ei kartnud suvel soos sumbata ega talvel üle lumiste lagendike rühkida. Küll nähti teda mõne üksiku puu juures seismas või kivi peal jalgu puhkamas, teinekord märkasid naabermõisast lõunasöögilt naasvad mõisapreilid kalessiaknast tuttavat kuju eemal põldude vahel astumas või heinatöölisi silmitsemas. „Vaata, kunstnik leidis motiivi!” naljatasid nad siis omavahel, kuigi kõigile oli teada, et Mecklenberg polnud juba aastaid väljaspool oma kunstitunde pintslit kättegi võtnud.

      Mecklenberg polnud ainus N mõisa elanik, kelle elukorraldusse paruni tütarde sirgumine muudatusi tõi. Preili Agnes Treublut, Riia kunstikaupmehe ja antikvaari noorem tütar, oli von B-de majapidamisse elama asunud neli-viis aastat tagasi. Paruness oli ta toona palganud oma vana sõbranna soovituse peale tütardele klaveri- ja lauluõpetajaks ning guvernandiks ega olnud otsust kordagi kahetsema pidanud. Tüdrukute muusikaõpingud kandsid piisavalt vilja, ei läinud mööda ühtki suuremat seltskondlikku õhtusööki, ilma et keegi oleks avaldanud soovi kuulda Annelise ja Carolina esituses mõnd Czerny või Mendelssohni duetti või populaarset laulu, ja isegi vanale parunile endale meeldis vahel pärastlõunal kuulata tütreid harjutamas.

      Preili Agnese suhted kasvandikega olid head. Ta oli neile rohkem sõbranna kui õpetaja eest, ja nüüd, kui neiud liikusid üha rohkem seltskonnas, saatis ta neid tihti nõuandja ja seltsidaamina, nii et neid kolme oli hakatud nimetama naljatamisi N-i kolmeks graatsiaks ja vana leitnant Fromm oli kord von B-le tõsimeeli öelnud, et ta oleks ääretult õnnelik ega kardaks vanaduspõlve, kui tal oleks kolm sama armsat tütart nagu parunil.

      Kuigi välimuse järgi võinuks teda tõepoolest Annelise ja Carolina vanemaks õeks pidada, oli preili Treubluti kahekümne viies sünnipäev juba ammu möödas. Oma elu parimad aastad oli ta veetnud parunipreilide seltsis, ja ehkki mõnigi mees oli aastate jooksul tema vastu huvi üles näidanud, oli preili Agnese süda neile suletuks jäänud. Alles päris viimasel ajal, nüüd, kui tema elukevadest oli saanud õitsev suvi, oli ta vahel peeglisse vaadates näinud seal naist – ning ehmatusega tajunud, et see naine ei ole igavesti noor, et tema enda elu ei jää igavesti kuhugi tulevikku, vaid osutub ühel ootamatul päeval juba möödanikuks, kuhu ei saa enam midagi lisada. Eks oli tal elus küll paremini läinud kui vanemal õel Adinel, kes oli Riias abiellunud noore ja varaka reederivõsuga, kaotanud viimase ohjeldamatu mängukire tõttu kõik ning elas nüüd taas koos pojaga isa juures, ent viimasel ajal oli Agnese peas siiski üha tihedamini hakanud trummeldama terav küsimus: mis saab minust edasi? Kus ja kes olen ma viie, kümne aasta pärast? Kas minu saatus ongi jääda vanatüdrukust seltsidaamiks – peeneks, kombekaks, kuivaks ja kibestunud naiseks, kellel oma elu ei olegi?

      Plaks! lõi Agnes päeviku kinni ja viskas öökapile. Hinges oli rahutus, mõtted rapsisid peas ringi nagu varesed N mõisa pargi pärnadel enne ööpimedust. Naine tõusis tugitoolist ja astus paari kärme sammuga akna alla. Mõisaõuele oli laskumas õhtu. Tallipoiss askeldas laterna valgel hobuste juures ja ka teenijatemaja akendest kumas valgus. Peagi on sügis käes, mõtles Agnes, nagu looduses, nii ka minu elus. Hajameelselt puhus ta aknaklaasile hingeõhku ja joonistas uduse laigu keskele sõrmeotsaga küsimärgi. Siis pööras ta ümber, astus massiivse punasest puust kapi juurde ja võttis sellest salli õlgadele. Õhtu oli rõske ja toas hakkas jahe.

      Tagasi akna juurde jõudes pühkis Agnes klaasilt küsimärgi, silmitses viivu oma peegelpilti ning sosistas siis endalegi ootamatult: „Sa vajad armastust, Agnes Treublut!”

      Paar päeva hiljem teatas Annelise lõunasöögi ajal, et kui vanemad vastu ei vaidle, tahaks ta paariks tunniks oma armsa kimliga ratsutama minna, ja Carolina, kes tundis end veidi haiglaselt, avaldas seepeale soovi rahulikult oma toas lugeda. Preili Agnesele tähendas see ootamatut vaba õhtupoolikut. Rahulolu varjata püüdes küsis guvernant paruniproualt luba õhtusöögini isiklike asjadega tegeleda ning tõusis lauast niipea, kui viisakus võimaldas. Ta suundus teisele korrusele, et koputada Mecklenbergi ateljee uksele, ent kunstnik tuli talle trepil ise vastu, saapad jalas, mantel seljas ja matkakepp käes. Loomulikult ei olnud tal midagi selle vastu, kui preili Agnes end talle jalutuskäigule seltsiliseks pakkus, ja peagi võis neid näha hoovi peaväravast väljumas ning mööda alleed eemaldumas.

      Mecklenbergi ettepanekul võeti sihiks vana jahimajake, mis asus sügaval metsas, mõisahoonest parajasti nii kaugel, et jõuaks õhtusöögiks kindlasti tagasi. Rada, mis sinna viis, oli küll metsikuvõitu, ent kahele teekäijale piisavalt lai.

      Algul kõneldi tühjast-tähjast, sellest, kui kaunis on hilissuvine loodus ja milliseid loomi oli Mecklenberg oma käikudel viimasel ajal kohanud, seejärel sigines vaikus. Kui kõndijad olid keeranud suurelt teelt metsa vahele, jäi preili Agnes äkki seisma, vaatas Mecklenbergile silma ja lausus: „Aga härra Mecklenberg, rääkige mulle midagi armastusest.”

      „Armastusest?” oli kunstnik üllatunud. „Vaevalt oskan ma rääkida teile armastusest midagi, mida teie kui naine, pealegi inglise romaane lugenud naine, juba ei teaks.”

      „Teie narrite mind, aga mina tahaksin tõsiselt rääkida,” ei liikunud Agnes ikka veel paigast.

      „Vabandust, kui see kõlas narrimisena, aga ma usun tõesti, et nii see on. Aga hästi, minu meelest on armastus lihtsalt ühe eksemplari eelistamine tuhandele teisele sarnasele mingitel irratsionaalsetel põhjustel, subjektiivsuse täielik triumf objektiivsete asjaolude üle. Kõnnite metsas, nagu meie, ja äkki hakkab üks puu näima teistest erinev, eriline, ainulaadne, kuigi tegelikult on ju kõik puud kas võrdlemisi erinevad või võrdlemisi ühesugused, kuidas СКАЧАТЬ