Ligimene. Juhan Nurme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Natuke ehk tuleb,” vastan tasa, sest silmanähtavatest edusammudest mul rääkida pole.

      Vaatan professori sügavate vagudega tarka näkku. Seda nägu on vorminud teadmised ja inimeste kannatused. Professori ilmes on arusaamist ja lohutust, aga ka ebakindlust. Liiga palju valu, kannatusi ja surma on näinud need silmad.

      „Ootame.” Professor naeratab julgustavalt, aga pilgus oleks nagu haletsus. Ta ei luba midagi. Ja medtöötajate pingerida, nagu ütles üliõpilane Palm, liigub edasi.

      Närune tunne on, pagana närune. Ma ei kuula, mida räägitakse kaashaigetele. Meenub professori kummaline naeratus ja uuriv pilk ühele vanale mehele, kes mõne aja eest lamas kõrvalvoodis.

      „Miks ta teda niimoodi uurib,” mõtlesin siis. Mäletan hästi vanapapi tulekut. Neli naist tõstsid raske keha haigevankrilt ettevaatlikult voodisse. Vana lamas algul rahulikult, uuris vaid silmadega ümbrust. Nägi mind lugemas ja tundis huvi, mis raamat mul käsil on.

      Vastasin.

      „Tean küll. Ma olin ka kange lugeja. Vahel ei pannud terve öö raamatut käest. Eit ikka pahandas, et raiskan palju elektrit. Kahjuks nüüd enam ei saa.”

      Vanapapi oli jäänud metsatööl puu alla ning ega ta palju rohkem kui pead liigutada suutnudki.

      „Saate terveks, eks siis jälle,” lohutasin.

      „Ei mina enam parane. Siin ilmas küllalt elatud,” vastas rahulikult.

      „Inimese normaalne eluiga pidavat olema sada viiskümmend aastat,” vastasin raamatutarkusega.

      Ehmatav oli kuulda, et inimene omale surma ette kuulutas.

      Vahepeal oli vana mees uinunud. Lühikesed kiired hingetõmbed andsid tunnistust tõusvast palavikust. Papi roostekarva, sügavate kortsudega nägu punetas õrnalt. Laia haiglasärgi varrukas oli üles nihkunud, paljastades haruldaselt valge tüseda käsivarre, mille kahvatus oli näole teravaks kontrastiks. Näoga sama karva oli suur krobeline töömeherusikas, mis lebas abitult, sõrmed poolkonksus, voodiserval.

      Tütar tuli väljaspool külastusaega isa vaatama.

      „Sina, Liidi!” naeratas vana mees ja rõõmus heldimus valgustas korraks kortsunud nägu. „Minu elu on läbi,” lisas siis kiretult.

      „Ega sa ometi surema hakka?” kohkus tütar. „Papakene, papakene, ära sure veel ära,” palus nuttes.

      Aga isa ei vastanud enam, ta oli naeratanud oma viimse naeratuse, öelnud viimased sõnad. Algas agoonia.

      Nüüd mõistsin professori pilku. Tema teadis, aga võis vaid nukralt naeratada, ainult silmad reetsid tõtt, kuid siis ei osanud ma professori pilku lugeda.

      Mida ütlesid professori silmad mulle?

      Ma ei oodanud neid. Ma olin unustanud eksamisessiooni ja eksamid, või õigemini, ma ei aimanud, kuidas võiks tehnikumi eksamisessioon seostuda minuga. Aga järsku seisid nad, meie kursuse poisid ja tüdrukud, minu voodi ümber. Kõik terved, tugevad ja lõbusad. Pärast talviseid eksameid tuleb ju vaheaeg, olin selle unustanud. Ja siis sõidavad kõik koju. Enamiku tee läheb läbi Tartu.

      Kui nad uksest sisse astusid, tuli mulle see korraga meelde.

      Surume kätt. Poisid, valged kitlid hooletult õlgadele heidetud, jäävad seisma voodijalutsisse. Tüdrukud tulevad lähemale, otse minu kõrvale. Küll nad on ilusad! Kuidas ma seda koolis ei märganud?

      „Kuidas sul läheb?”

      Paari sõnaga seletan olukorra.

      „Aga sa saad ju terveks,” on klassiõed kindlad.

      „Räägime koolist,” palun.

      Ja juba nad sädistavad.

      „Ants pani eksamiks viiekopikalise talla alla, aga sai ikka kolme.”

      Instinktiivselt vaatan Antsu poole.

      „Kuula nüüd tüdrukute juttu,” kehitab pinginaaber õlgu.

      „Anti otsis abi meditsiinist, enne keemia eksamit jõi ära pool pudelit palderjani,” märgib keegi.

      Poisid meenutavad kursustevahelisi võrkpallivõistlusi, tüdrukud isetegevust. Aasime. Naerame. Ja siis peavad nad minema. Viipavad veel ukselt: „Saa ruttu terveks!”

      Ma ei ole kurb. Nende ületulvavast elujõust ja reipusest jäi midagi minusse. Imestama pani vaid see, et nad olid täpselt samasugused nagu paari kuu eest, samal ajal kui minus polnud enam peaaegu midagi endist. Veel kord meenutan neid kõiki. Iga kleit, kuub, nende liigutused ja näoilmed on nagu vermitud mu ajju. Meelde tulevad teisedki, kes siin ei käinud. Rändan mõtetega möödunud kevadesse.

      Kõigepealt tungib koridorist poiste magamistubadesse luust ja lihast läbi lõikav vile, seejärel kõlab täiest kõrist vallanduv tuttav hääl: „Unimütsid, maast lahti! Võimlema!”

      Ja magala lööb kihama. Õppurid hüppavad voodist, tõmbavad kiiruga riided selga – uljamad jätavad ülakeha paljaks –, haaravad käterätiku, seebi, hambapasta ja – harja ning kiirustavad koridori, kust tormavad trobikonnas trepist alla ja võtavad tehnikumi peahoone ees laial liivasel sõiduteel korratult viirgu. Nüüd võib hetke püstijalu tukkuda, seni kuni reibas internaadivanem viimased unehämus mehehakatised voodist välja kangutab ja juhtimisohjad ka õues enda kätte haarab. Hommikvõimlemine lõpeb alati sörkjooksuga tehnikumi pargis. Edasi on igaühel voli tegutseda oma äranägemise järgi. Ent tegelikult ei erine järgnev mitte millegi poolest käsutäitmisest. Alanud päev määrab ise kindlaks kõik toimingud.

      Raudselt allutab õpilased oma vääramatule rütmile tehnikumi söökla, mis töötab ka pühapäevadel, riigipühadel ja koolivaheaegadel. Kolm korda päevas, päev päeva kõrval kogub ta õpilaspere oma kõrvuti asetsevate pikkade, üle kogu ruumi ulatuvate laudade taha, mille ääres on niisama pikad pingid, kuhu istudes tuleb jälgida, et kohti vahel tühjaks ei jääks, sest muidu ei mahu koolipere korraga keha kinnitama. Lauast tõustakse, kui kõik on söömise lõpetanud. Kui aga laudkonda on juhtunud mõni isukas ja pika toimega toidupruukija, kes tõstab ette veel siis, kui teistel juba kõhud täis, saab temast läbematute lauakaaslaste pilkude, peagi ka tögavate torgete märklaud. Trotsliku meelelaadiga pikaldane kõhuori laseb nüüd hammastel veelgi aeglasemalt käia. Nimme. Karistuseks tõukab laudkond pikatoimelise liikme oma rüpest välja, tõuseb kui üks mees püsti ja lahkub.

      Keha kinnitatud, jooksen kord ühte, kord kahte trepiastet vahele jättes magamistuppa, mis on ühtlasi ka elutuba, kahman õpinguraamatu ja tõttan alumisele korrusele tagasi, hüpates nüüd üle kolme-nelja astme. Tehnikumipoiste meelest on trepp tüütu konstruktsioon, mis ühendab esimese korruse õppeklasse teise korruse magamistubadega, ühenduskäik, mis pole kunagi mitte ühegi ettevõtmise koht. Seepärast tõustakse trepist üles ja laskutakse alla nõnda kiiresti, kui jalad kannavad.

      Esimese korruse trepikojast vana mõisahäärberit pikuti läbivasse hämarasse koridori astunud, näen kohe, et kaks usinat tüdrukut on kursuseruumi ukse taga juba eksamijärjekorra sisse võtnud. Kergitan seda nähes veidi imestunult kulme, kuid naeratan siiski rahulolevalt. Botaanikaõpetaja kutsub korraga sisse viis õpilast. Kui eksamiks ettevalmistamise aeg kasutama jätta, pääsen esimesena vastama.

      Pärast viie peale sooritatud eksamit – botaanika on minu lemmikaine СКАЧАТЬ