Ligimene. Juhan Nurme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koridoris liigub vastik sõna – ebaõnnestumine.

      Igal hommikul teeb doktor visiiti. Jooksusammul tormab ta palatisse, kitlihõlmade lehvides lahkub ta sealt. Meie doktoril on alati kiire. Aga haige tahab teada.

      „Kas sellised lõikused lähevad hästi?” uurisin.

      „Lähevad ikka.”

      „Aga pärast. Kui kaua ma pean lamama?”

      Doktor torkab käed kitli taskutesse.

      „Raske öelda.”

      „Kas kuuest kuust aitab?” Tahtsin küsida kolmest kuust, aga muutsin viimasel hetkel meelt.

      „Aitab, aitab,” vastas arst nagu lapsele, rahustavalt ja tüdinult.

      Ja ometi räägitakse operatsiooni õnnestumisest ja ebaõnnestumisest. Ebaõnnestumine! Kas see tähendab surma? Vist küll. Ma ei tea täpselt, kuid seda ma ei küsi ka. Nagunii pole lõikusest pääsu. Iga päevaga muutun nõrgemaks. Eile proovisin käia. Ilma seinale toetumata ei jaksanud. Laskusin kükakile ega jõudnud enam püsti tõusta. Haigus areneb, ta on kohutav, julm ja järjekindel.

      Aga mina tahan tagasi oma kursusekaaslaste sekka, tehnikumi parki ja aeda. Klassivennad ja – õed ootavad mind. Iga päev peetakse neile kuus tundi loenguid, nädalas kolmkümmend kuus, kuuga jään maha ligi sada viiskümmend tundi. Sellepärast ma kiirustan, sellepärast olen läbematu.

      Näpistan oma jalga, siis kätt. Jalg on tuimem.

      Kuidas doktor mind uuriski?

      „Pange silmad kinni,” käskis. „Missugust varvast ma liigutan?”

      „Parema jala suurt.”

      „Aga nüüd?”

      „Vasaku jala väikest.”

      „Kas varvas on üleval või all?”

      Naeru ajab peale. „All.” Seda tunneb ju igaüks. Miks ta küsib?

      „Öelge nüüd, kas on ühtemoodi.” Doktor puudutab nõelaotsaga mu reit, siis käsivart.

      „Ei ole,” imestan. „Käe peal on palju teravam.”

      Tähendab, ka tundlikkus kustub. Päästab operatsioon. Aga kui… Ei, sellele ei tohi mõelda. Ma sain eelmisel kuul kaheksateistkümneseks. Minu tulevik on nagu valge leht. Ma ei taha sinna kanda ühtegi sünget värvi ega tõmmata kohatut kriipsu.

      Kujutlen end juba tervena oma kursusekaaslaste askelduste ja sagina keskel.

      Ma ei karda.

      Olen vahel mõelnud, kas ma suudan kannatada tugevat füüsilist valu. Kas mul jätkub jõudu?

      Hääletult liigub haigevanker operatsioonisaali.

      Soovin, et ma ei karjuks.

      Arstid pesevad käsi. Minult kooritakse viimane kui hilp. Laman alasti lõikuslaual. Värisen. Järsku nad mõtlevad, et ma kardan. Aga ma ei karda ju, mul on vaid külm. Tuba on nii jahe.

      Siis kaetakse mind linadega.

      Keegi ei ütle midagi.

      Kummikinnastes, käed küünarnukkidest kõverdatud, läheneb kirurg.

      Sulen silmad.

      Selga määritakse millegi külmaga.

      „Kannatage, nüüd tuleb võib-olla kõige ebamugavam,” hoiatab doktor.

      Tõmbun pingule. Tunnen, kuidas tugevad rahulikud sõrmed kombivad selga. Leiavad õige koha. Torge. Kindlate vaheaegadega järgnevad süstid. Kui üks ring lõpeb, alustatakse uut ja sügavamat. Roksudes tungib nõel läbi kudede. Tahaksin nõela eest kaduda, vajuda maadligi, muutuda õhemaks.

      Aga ma ei haihtu ja nõel tungib täpselt nii sügavale, kui vaja.

      Viimaks torked lakkavad. Lasen end lõdvaks. Vaikus.

      Selg on paks ja tuim nagu padi.

      Algab.

      Tunnen vajutust nahale. Ei ole sugugi valus.

      „Nüüd tuleb teil kannatada, avame luu,” kostab doktori kiretu hääl.

      Siis kuulen kondi raginat. See on õudne. Ja järsku nagu põletab. Valu lööb kokku ümber rinna, sähvib välkudena jalgadesse. Oigan, aietan.

      „Küll on valus, küll on valus,” kordan.

      Hetkeks on kergem. Tõmban hinge. Nüüd on mul soe.

      Ning jälle pigistatakse rinda nagu hõõguvate tangidega, aeglaselt tungivad tulised pihid ihhu.

      Ma ei tea, kus ma olen. Aga ma kardan kukkuda. Ajan vastu käed, pea, võitlen kogu oma olemusega. Ma ei tohi langeda sinna musta sügavikku. Ma ei taha.

      „Skalpell… diatermia… verd on palju… ime,” registreerib aju kirurgi sõnu.

      Laman ikka lõikuslaual.

      Põrgulikud valud teevad segaseks. Vannun.

      „Kas lõpetame ära?”

      „Tehke, mida vaja,” pigistan läbi hammaste.

      „Novokaiin… loputus… ime!”

      Vahetevahel mõõdetakse vererõhku. Kellegi jahe käsi haarab mu randme. Hoiaks ta kauem, aga muidu punased lõõmavad valulained matavad, lämmatavad mu.

      „Kannatage, kullake,” sosistab hääl.

      Aga väljakannatamatu, tappev valu kestab, matab hinge, närib.

      Minu taga on igavik, ees on igavik. Olen meeleheitel, igavikul pole lõppu.

      Viimaks kostavad sõnad: „Juba õmbleme.”

      Ma ei tunne rõõmu.

      Märkan, kuidas õde harutab kellegi linavalgelt käsivarrelt vererõhuaparaadi mähist. Kuidas inimese käsi võib olla nõnda lumivalge, imestan. Siis taipan – see on minu käsivars.

      Olen väga väsinud.

      Sanitar lülitab välja signaaltule. „Jälle see Nurme,” toriseb. „Iga kümne minuti tagant passi teda.”

      „Palun seadke mu aset, enam ei jõua olla,” ütlen alandlikult.

      Sanitari hääl kõlab pisut leebemalt. „No mis ma pean siis tegema?”

      „Kohendage patja rinna all ja andke mulle juua!”

      Sanitar pistab mulle suhu lusikatäie vett. Nii maitsvat vett pole ma eales saanud, siis kutsub ta abi ning kahekesi korrastavad nad voodit, patju ja mind.

      „Kas nüüd on hea?”

      „Aitäh, nüüd on parem.”

      Imestan, СКАЧАТЬ