Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

      ISA muretses Ivari pärast väga, kui Ivar väike oli.

      Ema pidas Irja kohta päevikut, kirjutas sinna aeg-ajalt, mis oli juhtunud ja kinkis selle päeviku tütrele 18. sünnipäevaks.

      Isa kirjutas päevikusse kaks rida. Tänas Irjat, et see nii hea laps on olnud ja et Irja pärast pole tulnud muretseda nii palju kui Ivari pärast.

      Irja sai juba väikese tüdrukuna aru, et isa muretses Ivari pärast rohkem kui tema pärast.

      Irja: „Ivar oli isale kõige tähtsam asi maailmas üleüldse!“

      1983. aastal oli isal infarkt, ja kui Ivar aasta hiljem sõjaväkke läks, kartis isa, et ei näe enam kunagi Ivarit.

      Isal oli köögis aknakleepimispaberi rull, kuhu ta kirjutas üksteise alla pikka tulpa 730 kuupäeva. Need olid Ivari sõjaväesoleku-päevad, kaks aastat.

      Igal õhtul, enne kui magama läks, kriipsutas isa ühe kuupäeva läbi.

      Koeraga Nõmmel metsaservas jalutamas käies tegi isa ühe kuivanud männi peale noaga täksu, kui Ivaril järjekordne kuu oldud sai.

      Maikuus 1986 pidi Ivari sõjaväeteenistus lõppema. Täpne koju saamise päev polnud teada, ohvitserid ütlesid, et võivad ajateenijaid kuni jaanipäevani kinni hoida.

      Ivar saatis koju kirja, et mis oleks, kui tuttav arst kirjutaks ohvitseridele kirja, et isal oli jälle infarkt. Et ehk lastakse siis sõjaväest varem tulema.

      Isa rääkis kodus emale, et sellist kirja küll ei tee, sellised halvad asjad kipuvad täide minema.

      Oli 26. aprill, Ivar konutas lennujaama autopargis, kui kapten ta endale lähemale viipas.

      „Heinmaa, üks jutt!“

      Ivar läks.

      „Heinmaa, oled sa mees või ei ole?“

      Ivar ütles, et on mees.

      „Su isa on surnud.“

      Ema oli saatnud telegrammi.

      „Võid linna minna, sealt saad emale helistada. Me laseme su koju!“

      Ivar pani vormi selga, läks linna, mõtles, et jube kihvt, saabki koju! Aga miks nad kirjutasid, et surnud?! Jutt oli infarktist!

      Ivar tellis sidejaoskonnast kaugekõne, ema võttis vastu.

      „Kas päriselt ka surnud?“

      „Jah!“

      Ivar hakkas nutma.

      Tõmbas mütsinoka silmadele, läks sõjaväeossa tagasi. Paberid koju laskmise kohta olid juba valmis.

      Kogu sõjaväeosa tuli Ivarit lennujaama väravate juurde saatma, kui ta koju sõitis.

      Jõudis Vnukovosse, võttis takso, sõitis Šeremetjevosse, aga et õhtul lennukit enam ei läinud, magas lennujaamas pingil ja hommikuse lennukiga sai koju.

      Matused olid ülejärgmisel päeval.

      Ükskord palju aastaid hiljem, kui Ivar oli juba kõva rindeoperaator, nägi Ivari ema unes, et sai juhuslikult Raekoja platsil kokku isaga, kes oli tegelikult surnud.

      Hakkasid rääkima, et kuidas läheb ja mis teoksil. Ja isa ütles, et ei saa pikalt rääkida, peab minema Ivarit kaitsma, sest ta on Ivari kaitseingel.

      Ema, isa ja õde tulid sõjaväkke külla. 1985

      Tšetšeenia, 1995

      Ja siis me nägime Hannuga üht vanemat meest, kes vaatas Groznõi äärelinnas üht tabamuse saanud tanki. Mehel oli karvamüts peas, karakullkraega palitu seljas.

      Mees oli Siberist tulnud.

      Tank, mida ta vaatas, oli saanud tabamuse mitu päeva tagasi, ei suitsenud enam, toru oli ripakil.

      Selle tanki peal olid mehe kaksikud pojad.

      Mees nägi neid binokliga – üks oli tanki peal, pooleldi põlenud, ja teine oli tanki ees maas. Ta tahtis oma poisid ära tuua, aga tulistati nii kõvasti, et ei saanud. Pojad olid 18 aastat vanad.

      Me ei filminud seda vene isa.

      Koduteel oli Hannul jube palavik.

      Lendasime Moskvasse, kirjutasime end sisse Metropoli hotellis, mis oli tollal üks Moskva parimaid. Bolšoi teater ühel pool, Kremlini 200 meetrit. Ljubjanka pole kaugel, Detski Mir kohe üle tee.

      Hannu ütles, et kui keegi hakkab toimetuses kobisema, et miks te selle hirmkalli viietärnihotelli valisite, annab ta kobisejale jalaga persse: käi ise Tšetšeenias ära!

      Hannu läks oma tuppa magama, mina segasin endale ühe tõsise Bloody Mary, vedelesin voodis, vaatasin uudiseid ja mõtlesin: enam ma sinna tagasi ei lähe! Kuradile see Tšetšeenia!

      See oli reedel. Pühapäeval oli meie videolugu Soome ühe peal eetris, 20 minutit pikk.

      Esmaspäeval olin Eestis, rääkisin sõpradele nende kontoris Tšetšeenia-muljeid, kui taskus helises Mobira telefon. Keegi soome mees ütles kehvavõitu inglise keeles, et on Juha Portaankorva TV Kakkosest.

      „Vaatasin su eilset saadet, kas sa oleksid nõus minuga Tšetšeeniasse sõitma?“

      „… Eeee… Oota… Millal?..“

      „Kolmapäeval!“

      Ja nii see algas.

      Esimeses Tšetšeeni sõjas käisin 15 korda. Soomlaste jaoks oli see juba naljanumber – Ivar Heinmaan seuramatkat! (turismireisid).

      Ja Juha Portaankorvast – Jussist, nagu me teda kutsume – sai mu esimese poja ristiisa ja minust tema tütre ristiisa ja koos oleme käinud kuumades kohtades lugematu arv kordi.

      Arguni linnas Tšetšeenias. Veebruar 1995.

      Juha Portaankorva

СКАЧАТЬ