Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

      PÄRIS väikesest peast oli Ivar nii õrna hingega, et kui kuskil multifilmis sattus karupoeg hätta, vaatas Ivar uksepiida tagant, ja kui küsiti, miks sa lähemale ei tule, siis ütles, et tal on kahju.

      Kümneaastaselt saatis ta Vääna-Jõesuu suvelaagrist koju kirja, mille iga lause pakatab traagikast.

      Kiri kannab kuupäeva 6. juuni 1975 ja näeb kõigi oma vigadega välja järgmine:

       Kallis ema ja isa!!!

      Me tahame koju! Tulge pühapäeval meid vaatama. Ärge midagi kaasa võtke. Irja nutab. Me magame kehvasti. Irjal on nägu hammustusi täis ja punane. Ma tõmbasin endal hammba näppudega välja. Siin on igav ilma teieta. Söögi on pahad. Ärge riideid meile kaasa võtke. Meil on toas 19 last ja paha magada. Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud.

      Kiri oli tulemuslik, ema ja isa sõitsid pühapäeval lastele järele ja viisid nad koju.

      Umbes sama vanalt, kui Ivar selle kirja kirjutas, pandi ta kahevõistluse trenni.

      Ivari isa Tõnu Heinmaa (samuti teleoperaator ETV-s), kes mängis vanasti korraliku harrastaja tasemel tennist, oli Ivari juba enne kooli tennisetrenni pannud.

      Aga Ivar oli nii laisk, et ei viitsinud võrku löödud palle ära tuua ja tema tennisetreeningud jäid peagi pooleli.

      Õde Irja, kes oli Ivarist poolteist aastat noorem, vihastas venna peale, sest nii purunes tema lootus ka kunagi tennisetrenni pääseda.

      Irja pandi suusatama ja Ivar kahevõitlust tegema.

      Nõmme poiss, hüppetorn lähedal, mis siin muud ikka teha kui kahevõistlust.

      Irja pani tähele, et tema vend, kes ei viitsinud tennisepallide järele joosta, näitas aeg-ajalt üles tähelepanuväärivat vaprust.

      Kui käidi perega Pühajärvel, kus oli kaheksameetrine vettehüppetorn, hüppas Ivar tornist alla.

      Irja: „Ta ei olnud väga julge, kes paugutab sealt alla iga kell. See oli tema jaoks eneseületus, aga ta hüppas sealt alla, mis siis, et jalad ees…“

      Ja hiljem, kui käidi Tõrva järve ääres, kus oli veel kõrgem torn (12 meetrit), ei tulnud Ivar sealt ka enne ära, kui oli tornist alla hüpanud.

      Kaheksanda klassi lõpupoole käis Ivar koolis, ema kingad jalas. Need kingad tegid ta pikemaks ja olid muidu ka „päris ägedad“.

      Irja, kes oli keskkoolis Ivarist mitu sentimeetrit pikem, mäletab, nagu oleks Ivar ka keskkooli lõpupeol ema kingadega käinud, aga Ivar lükkab selle väite ümber.

      Irja: „No igatahes, ta oli väike nagu käbi!“

      Ivar läks pärast keskkooli Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.

      Nõukogude ajal asetati küsimus selliselt – kas lähed ülikooli või ei lähe. Kellel sel ajal ikka väga selgeid plaane oli, küll elu ise juhatab õigele rajale.

      Lähtuti sellest, kumb linn on lähemal, Tallinn või Tartu. Ja kas sisseastumiseksamite hulgas on matemaatika või ei ole.

      Ivar valis ajaloo ja kehakultuuri vahel. Käis isegi Tartu Ülikooli ajalooeriala ettevalmistuskursusel, aga lõpuks läks ikka Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuriteaduskonda kahevõistluse treeneriks õppima.

      Õppis esimese kursuse ära, ja siis tuli see, mida kõik kartsid. Ta võeti Vene sõjaväkke.

      See muutis palju.

      Irja: „Ta poleks eluilmas sinna Spitakki läinud kohvrit vedama, kui ta poleks varem sõjaväes käinud!“

      Ivar: „Ma poleks telemajja töölegi läinud, kui ma poleks sõjaväes käinud!“

      Sõjaväkke minnes oli Ivaril peas punane suusamüts, ta lonkas ühte jalga (sest ta oli rebestanud põlveliigese ristsidet) ja ta tundus nii väike, et kodused olid tõsiselt mures – selline laps ei ole ju sõjaväes mehe eest väljas!

      Isa ja ema käisid Ivarit vaatamas, kui ta teenis aega Musta mere ääres, Gruusia kuurortlinnas Bathumis.

      Täpsemalt Bathumi lennuväe õhutõrje teenindusüksuses.

      Ta oli kasvanud aastaga 15 cm ja ta kael oli läinud poole jämedamaks.

      Irja uuris diapositiivi, mille isa oli Ivarist teinud ja mõtles: „Mis toimub? Läks, oli laps ja nüüd – justkui mees!”

      Bathumi lennuvälja juures teenivas roodus oli ametis kuus kümneliikmelist jagu ja Ivar oli üks kuuest jaoülemast (komandir vzvoda).

      Igal hommikul anti ajateenijatele tööd kätte ja Ivari asi oli vaadata, et see kõik tehtud saaks. Aga läheduses oli saal, kus olid kang ja kõhulihasepink ja Ivar käis iga natukese aja tagant kangi venitamas. Tõmbas kardinad ette ja keegi ei näinud.

      Iga poole tunni tagant võttis ta pika joonlaua, haamri ja sae ja käis staabi eest paar raksu hästi kiire sammuga läbi.

      Ohvitserid vaatasid – küll see Heinmaa on tubli, töötab kogu aeg!

      Kuuekümne poisi peale oli 45 kaukaaslast, kes olid ilmselt maksnud, et kodukanti teenima jääda, ülejäänud viisteist olid valged. Ivar oli valgete hulgas üks väheseid, kes kaukaaslaste käest kolakat ei saanud.

      Ivaril on anne inimestega hästi läbi saada.

      Ta on sõbralik, ei ole pealetükkiv, räägib õigel ajal ja mitte ülearu palju.

      Ivari parimad sõbrad olid kaks grusiini, kaks armeenlast ja kaks aserit.

      Ivari vene keel oli nii vilets, et sai endale hüüdnime Šved (rootslane) ja tema kohta levisid jutud, et ta räägib kodus rootsi keelt ja kirju kirjutab saksa keeles nemetskimi bukvami.

      Üldiselt ei saanud seal keegi aru, miks ta Nõukogude armeesse teenima tuli.

      Õhtuti kuulasid ajateenijad salaja radio Monte-Carlot, said poplugudest kõvasti indu ja Ivar pidi kuttidele nemetskimi bukvami maika peale Madonna ja Modern Talking kirjutama ja mõnele tegema Adidase märgi.

      Ja koos oma kahest grusiinist ja kahest armeenlasest ja kahest aserist koosneva seltskonnaga jõi ta ära need kaks pudelit „Vana Tallinnat“, mis ema oli ohvitseride moosimiseks posti pannud.

      Seersant Heinmaa viimaseid päevi sõjaväes. Bathumi 1986.

      Tšetšeenia, 1995

      Jõudsime Hannuga Groznõisse. Üle kahe minuti tänavanurga peal vahtida ei tohtinud, venelaste snaiprid olid kohad sisse võtnud – kui keegi molutama jäi, kohe uhati pauk ära.

      Minutka väljakul käisid kõige raskemad lahingud.

      Groznõi Minutka väljak sai СКАЧАТЬ