Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Rindeoperaator Ivar Heinmaa - Madis Jürgen страница 2

Название: Rindeoperaator Ivar Heinmaa

Автор: Madis Jürgen

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949529711

isbn:

СКАЧАТЬ Jurmalas.

      Et äkki sõidame kuskilt haiglast läbi, teeme mõne intervjuu. Ta oli nõus. Läksime välja.

      Tänaval tuli takso ilge tinnaga, keegi karjus: „OMON tuleb, põgenege!”

      Vaatasin, et kaks BTRi sõidab meie suunas, sõdurid kuulipildujaga katusel. Kui liduma hakata, hakkavad järsku taga ajama?

      Seisin kõnniteel, üks käsi taskus, kaamera õlal ja filmisin tuimalt edasi. BTRid aeglustasid käiku, keerasid prožed minu poole, aga midagi ei juhtunud.

      Haiglas filmisime kaht miilitsat, kes lamasid, jalad läbi lastud, sidemetes ja kahvatud. Koridoris olid veretilgad maas.

      Meie pilt oli ainuke, mis jõudis üle maailma. Me olime nagu kangelased, CNN tegi meiega inteka ja pärast istusime kella viieni hotelli restoranis, helimehe tellitud söögid-joogid laua peal.

      Hannu võttis kõvasti, kõik võtsime.

      Kaks läti operaatorit, Andris Liepins ja Guido Zvaigzne lasti samal õhtul pargiservas maha.

      Kotte on Ivaril neli. Suur kohver, kus on riided ja muud vajalikku nodi (22 kg); statiivikott, suur jurakas (15 kg); videokaamera eraldi kotis (18 kg); ja lõpuks seljakott, kus on laptop’id – neid on kaks – ja akulaadija ja mikrofonid (samuti umbes 18 kg).

      Pole vahet, kas Ivar läheb kaheks päevaks või kuuks ajaks, alati on kaasas neli kotti. Raskus on täpselt sama – 75 kilo.

      Mingit suurt kärakat fotoaparaati ta kaasa ei vea. Võtab pisikese Canoni, 12 pikslit, see ei kaalu midagi, aga kvaliteet on täitsa nitševoo.

      Tööreisideks on Ivar ostnud „portsu koledaid riideid“ (nii sõnastab naine Siiri), mis sobivad mitmeks otstarbeks – ka selleks, et presidendiga ühes ruumis olla.

      Columbia firmamärgiga triiksärgid, võrk selja peal, mida ta kotti laob, lasevad õhku läbi ja kuivavad mõne hetkega, kui ta neid hotellitoas peseb. Pearätikud, mida on tal sama palju nagu Kihnu naisel sitsipõllesid, tossud, Salomonid, mis kõlbavad ka vihmase ilmaga ja veel üht-teist.

      Kotid pakib Ivar ise ja teeb seda eelmisel õhtul. Siiri peab ennast küll maailma parimaks asjade kohvrisse mahutajaks, aga Ivari asju ta torkima ei lähe.

      Kõik käib kähku, sest pooli asju ei võta Ivar kunagi kotist välja. Adaptereid ja juhtmeid, mida ta kodus ei kasuta, on seal juba eelmisest korrast.

      Reisikottide ja varustuse jaoks on Ivaril kodus üks kamorka, trepialune ruum, kuhu ta oma asjad tõstab. Seal valitseb apteekerlik kord.

      Kui minna Lufthansaga, läheb Frankfurdi lennuk Tallinnast 5.05.

      Eelmisel õhtul tellib Ivar takso ja 3.40 sõidab takso värava taha.

      Ivar ise ärkab kell kolm, kohvivesi keema, riided selga.

      Kõik käib välgukiirul.

      Koeraga väike ring. Koer on malamuut Rio. Näeb kelgukoera moodi välja, aga suur nagu elevant. Kui võõras värava avab ja Ivar on läheduses, võib Rio esinema hakata ja võõras lahkub lõhkise püksitagumikuga.

      Enne sõitu pole Ivaril õiget und, iga tunni järel vaatab kella. Sisse pole ta kunagi maganud, aga kella vaatab ikka.

      Aastaid tagasi viis Siiri ise Ivari lennuki peale, aga see komme lõppes. Polnud mõtet jätta väikseid lapsi üksi koju, olgugi et neil oli uneaeg. Siiri tunnistab, et ta on loll valmis, kui ta kell neli hommikul on lennujaamas ja kell seitse peab poistele putru keetma.

      Kui Siiri vähegi suudab, ajab ta ennast üles ja läheb ukse peale lehvitama.

      Tõusev päike helgib Tallinna teletornil, heinamaadel ja kraavide kohal hõljub udu. Mõni harv auto sõidab vastu. Linn magab.

      Taksojuht vaatab Ivari varustust ja küsib, kas lähed jahile või golfi mängima.

      Ivar ei viitsi varahommikul pikalt rääkida – ah, tööle lähen.

      Ivar ja Siiri elavad maal, Jõelähtmel, poole tunni kaugusel Tallinnast, lumetuisus tuleb arvestada 40 minutiga.

      Juba ulatab Ivar lennujaama oranžis pluusis chek-in´i neiule passi. Sai ikka õige? Passe on Ivaril kaks, ja ega paha ei teeks, kui oleks kolmas ka. Sest kui lähed Araabiamaadesse, on parem, kui su passis Iisraeli või Ameerika või Taani riigi templeid ei ole.

      Oranžis pluusis neiu soovib ilusat reisi.

      „Ilusat ei ole siin midagi!“

      „Kuidas palun?!“ Neiu ajab silmad suureks.

      „Seal, kuhu mina sõidan, pole praegu väga ilus!“

      Ivar kaob väravate taha.

      Gruusia, 1992

      Tbilisis mindi parlamenti ründama. President Zviad Gamsahhurdia pooldajad kaitsesid parlamendihoonet. Ja peaminister Žigua poolehoidjad tungisid peale ja võitsid. Telekeskuse ja tsirkuse võtsid ka varsti üle – ma ei saa aru, miks neil seda tsirkust vaja oli! Tänavatel käis jube mürgel. Kõik karjusid, emad olid mängus, ehtne Gruusia värk.

      Zviad Gamsahhurdiast, ülikooliharidusega filoloogist sai Gruusia president märtsis 1991, kui Gruusia iseseisvaks sai. Sügisel aktiviseerus opositsioon. 6. jaanuaril 1992 kukutas opositsioon relvastatud riigipöörde käigus Gamsahhurdia ja presidendiks sai Eduard Ševardnadze, endine N Liidu välisminister.

      Õhtul võeti malakad välja ja parlamendihoone ees läks tõsiseks andmiseks. Kaamera pealt löödi akulamp ära keset ööd. Svamm mikrofoni ümbert tõmmati maha ja kummist optikakaitse samuti. Ja siis ilmus mu selja taha neljameetrine koll, tõstis kaamera mu õla pealt ära ja mõmises: tee et sa kaod!

      Palusin jumalakeeli: anna kaamera tagasi, see ei ole minu oma!

      Koll andis kaamera tagasi, aga ähvardas: et me teid enam ei näeks!

      Läksime hotelli, ühest uksest sisse, teisest välja, natuke teise kohta, ja filmisime edasi.

      Intervjuud käisid nii, et Hannu küsis soome keeles ja mina küsisin vene keeles ja pärast tõlkisin Hannule ära.

      Ma ei tea, mis kellani see kestis. Vaatasime, et midagi väga olulist ei juhtu, lihtsalt röögivad ja karjuvad. Nelja paiku hommikul kobisime magama.

      Kell kaheksa hommikul ärkasime Tbilisi kesklinna hotellis selle peale, et toaaknad lasti puruks.

      Helimees tahtis peldikusse oksendama minna, aga püsti käia ei saanud, kuulid plaksusid vastu seina.

      Ta oli sattunud öösel gruusia vanamehe peale, kes kutsus enda juurde ja seal hakati tšatšat jooma. Helimees roomas peldikuni ja oksendas.

      Läksin Hannu tuppa, et tema rõdult filmida, mis tänaval toimub.

      Vaatan – madrusesärgiga vend, kiiver peas, uhab vintpüssiga piki tänavat.

      Puhas kaader, hea valgus, kõik tipp-topp, lust filmida.

      Aga kutt tundis, et keegi jälgib ja vaatas üles. Ilmselt paistis päike mulle peale ja kaamera võis vabalt СКАЧАТЬ