Metshaldja päevik. Mari Metsallik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seedimisele ja tal pole aega tegeleda toidust tulevate jääkainete väljutamisega. Seega leiab ta koha, kuhu need paigutada ning kasvatab nende ümber rasvakihi, mis neutraliseeriks mürkide mõju. See on siis ümber puusade, kõhu, reite, käsivarte ja mujal. Paljud ütlevad, et on inimesi, kes söövad rasvast ja suhkrurikast toitu, aga on siiski peenikesed. Sellistel inimestel kogunevad jääkained kas tselluliidina, annavad endast märku ebameeldiva hingeõhuna või kogunevad hoopis siseorganite ümber. Niisiis pole see kindlasti põhjus rõõmustamiseks. Sellepärast pean oluliseks regulaarset paastumist ja sellejärgset puuviljamahla joomist, et anda oma kehale puhkust ja võimalus end puhastada.

      Tundsin, kui toitev on õietolmu ja lillede eeterlike õlidega küllastunud õhk ja kui kosutav kehale värskendav suplus merevees. Ärkasin hommikul koos päikesega, niisutasin oma nahka kasteveega ning rüüpasin metsiku armastuse taime – kibuvitsa – roosadelt õitelt lõhnavat õietolmuga segunenud kastevett. Tundsin selle jõudu oma kehas. Jõin ka kastevett kortslehekausikestest, kus pärlina helkiv vesi on samuti segunenud värske õietolmuga.

      Nautisin täiel rinnal kõiki protsesse, mis minu kehas toimusid, kui ta end taastas, tervendas ja puhastas. Hakkasin paremini tajuma hinge ja elu iga puu, taimekese ja kivikese juures ning tundsin soovi nendega rohkem suhelda. Kui olin ilma toiduta elanud umbes kuus kuud, vahetasin mahla vaid värske, puhta allikavee vastu ja elasin mõnda aega vaid vett juues. Korraga tundsin tohutut energiakogust, mis minus keerles ja praksus ning väljundit otsis. See oli muidu pideva seedimisega kammitsetud keha energia, mis oli segunenud aastatega kogunenud ja vaoshoitud loomisenergiatega.

      Ma avastasin, et energia, mida me vajame näiteks intensiivselt trenni tegemiseks, tuleb meie sisemusest. Umbes nagu valguski. Et me ei vaja selleks mingit lisatoitu või – aineid. Aga selleks, et nii saaks olla, on vaja sellesse uskuda. Kui uskuda, et sportides vajame ohtralt lisatoitaineid, siis võime kindlad olla, et vajamegi, ja kui neid ei võta, jääme vaegusesse või oma sooritustes nõrgaks. Leidsin, et mul on palju lihtsam ennast liigutada, kui mu keha on toidumassist tühi – kogu mu keha saab siis keskenduda vaid treeningule, mitte seedimisele. Lihtsalt mulle isiklikult sobib nii paremini. Keha on tugevam, samas liigutused pehmemad ja voolavamad.

      Nooremana tegelesin intensiivselt kergejõustikuga ja sõin sel perioodil põhitoiduna õunu. Mäletan võistlusi, kus olin kõige noorem osaleja, aga võitsin pika puuga kõrgushüppes (mu lemmikala!).Tegin trenni alati tühja kõhuga ja see oli veel periood, kus väljaspool peret soovitati eriti palju ja rammusalt süüa, et ikka kasvada ja kosuda ja areneda. (See on osa valest kasvatusviisist: täiskasvanud ütlevad lapsele, et ta peab sööma, et kasvada suureks ja tugevaks, sellega jääb lapsesse uskumus, et söömine ei seostu näljaga ja keha toitmisega, vaid tubliks, tugevaks ja targaks inimeseks saamisega.)

      Eelmisel sügisel, kui jätsin tahke toidu söömise, tundsin tohutut vajadust trenni tegema hakata, ehkki vahepeal oli see suur trennitegemine soiku jäänud. Kõige intensiivsem periood trennis oli aeg, kui ma tarbisin toiduks ainult allikavett. Ma ei mõelnud, miks see trennitegemise tuhin tuli, vaid see oli lihtsalt intuitsioon, mida ma kohe järgisin. Mis kõige üllatavam – mul arenesid kiiresti lihased, mis koosnevad veest ning valgust, mida toodab meie keha. Meie keha toodab ka ise valku, me ei pea seda saama vaid toidust. Selleks, et keha seda ise toota saaks, tulebki tegeleda füüsilise treeninguga.

      Mu lihased olid väga tugevad, aga lõõgastunud olekus samas väga pehmed, täiesti ilma pingeteta. Ma ei kogenud mingit lihasvalu. Käisin ka rühmatrennides, kus pandi mind tihti teistele harjutusi ette näitama, kuna suutsin teha staatilise pingega harjutusi pikalt ja see ei nõudnud nii väga suurt pingutust, samas muutus keha tohutult paindlikuks. Mu treener märkas minu kiiresti arenevaid lihaseid ning vastupidavust ja täpsust ka raskemate harjutuste sooritamisel. Ta isegi küsis, kas võtan toidule lisaks valgupulbreid ja – vedelikke, mis lihaste kasvu soodustavad. Tegin iga päev 3-4 tundi järjest rasket füüsilist trenni ning seejärel tantsisin 1, 5 tundi kõhutantsu. Peale seda läksin ja hüppasin jääauku ja taliujusin. Minu isiklik kogemus oli selline, et kui lõpetasin söömise, tekkis tohutu trennivajadus ja meeletu hulk kasutamata energiat. Teisisõnu – mida vähem toitu, seda rohkem trenni, ja mida rohkem trenni, seda vähem toitu. Sain aru, et trenni tegemine ongi kehale toiduks! Olen selle kogemuse eest väga tänulik. Hiljem õppisin, kuidas suunata seda võimsat energiat loominguks. Oma elu loomiseks.

      Me sööme füüsilist toitu, lootes sellest naudingut saada. Suurt protsenti inimesi juhib toiduvalikus peamise tegurina maitseelamus, nauding, mille toidust saame. Meie keha ei vaja tegelikult selliseid naudinguid. Alateadlikult ei tunne me tõelist naudingut, sest teame, et meie valitud maiused on meie kehale rasked seedida. Tõeline nauding, mida meie keha vajab, ootab ja soovib, on hellitused. Olen avastanud, et sellised naudingud on samuti kehale toiduks! Massaažid, õrnad silitused, kallistused, käte hoidmine, pai – kõik see on kehale esmaklassiline toit. See on toit, millest me puudust tunneme ja mida otsime seejärel füüsilisest söömisest. Mida suurem puudujääk hellusest, seda raskemaid toite me valime.

      Toetasin oma keha erinevate looduslike puhastumist soodustavate teraapiatega, nagu erinevad massaažiliigid, mis on olulised kehal asuvate akupunktuuripunktide mõjutamiseks ja väga olulised erinevate takistuste lahtimudimiseks. Näiteks kõrvaküünlad, mille soe õhuvoog masseerib trumminahku, mõjutavad käbinääret. Nende puhastav ja harmoniseeriv tuli pea läheduses eemaldab negatiivse energiavibratsiooni. Looduse ime ehk kaaniteraapia, mürke eemaldavad jalaplaastrid ja – vannid, savikuurid jms. Hindan kõrgelt kõiki looduslikke teraapiaid, mis meie keha puhastumisele kaasa aitavad ja soovitan neid kõiki proovida, et leida enda jaoks parim.

      Mõistsin selgelt, kui oluline on keha tervise nimel hetkes kohalolu. Iga hetk, kui me pole täielikus kohalolus ja teadlikud, on see nagu avatud ustega pidu sinu kodus, kuhu võivad kõik sisse voorida, ilma et sa ise seda märkaksid.

      Füüsiline keha reageerib meie mõtetele. Kui me oleme näiteks massaažilaual ja meile tehakse massaaži, kuid samal ajal me pole omadega kohal ja analüüsime hoopis päevaseid sündmusi, ei saa meie keha massaažist mingit kasutegurit. Meie keha reageerib meie mõtetele, liikudes meiega kaasas päevaste probleemide ja tulevaste toimetuste juures. Näiteks kui me oleme puhkeolekus ja keskendume pingsalt spordi tegemisele, kujutledes end jooksmas ja püüdes seda oma kehas ja lihastes tunnetada, võime tunda hiljem füüsilises kehas lihasvalu. See näitab, et meie energiakeha liigub meie mõttega kaasas ja toob aistingud üle ka füüsilisse kehasse. Kõige, millest me mõtleme, elame me läbi ka oma füüsilises kehas. Kui me oleme massaažilaual ja keskendume vaid massööri kätele, tunnetades iga silitust, iga puudutust, iga vajutust täielikult, siis saame massaažist tõelise kasu.

      Märkasin, et minu kehalt hakkasid kaduma armid. Mu kehal on olnud päris palju suuri ja sügavaid arme, sama suured ja sügavad on need olnud hinges. Koos füüsilise vabanemisega tundsin aina tugevamat vajadust iga päev oma sisemisi haavu vabastada, ravida. Kurbuse allasurumine oli minevik. Kõik vabanes ja halb sai muutuda heaks. Sellega õppisin, et kui vabaneb hing, saab ka tempel kehalt kaduda. Suur arm mu vasakul põlvel, mis tekkis mu venna surmaööl, hakkas kaduma. Mul oli alati väga valus seda armi vaadates, nüüd aga hakkas see arm hääbuma. Ka hingest on need haavad paranenud ilma arme jätmata. Võib-olla kaobki arm kehalt alles siis, kui oled tõeliselt andestanud? Ma olen väga tänulik, et need kogemused on mulle tulnud, et olen arenenud ja saanud selleks, kes ma olen täna. Sügav andestamine toob vabanemise – andestamine ongi ainus tõeline vabanemine.

      Üksi elades jõin mahla ja vett alati vaikuses. Seda soovitan proovida igaühel ka tavalise toiduga. Süüa vähemalt üks toidukord täielikus vaikuses. Igaüks, kes seda proovib, tunneb hulka erakordseid tundmusi. See võib olla väga liigutav kogemus. Vaikuses süües mälume toitu iseenesest kauem, keskendume toidule, tajume seda, kuidas toit meie kehas liigub, milliseid organeid mõjutab. Ilusatel tuulevaiksetel hilistel sügisõhtutel armastasin istuda üksi oma kodu terrassil. Kui õhk oli juba kargelt külm, süütasin küünlad ja istusin selles imelises СКАЧАТЬ