Metshaldja päevik. Mari Metsallik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui oli möödunud mõni kuu, hakkasid inimesed ütlema, et minu ümber on tekkinud sära või kiirgus. Siis mõistsin, et see on inimese keha loomulik helendus. Valgus, mis näitab ka pimeduses teed.

      Mõistsin, et meie Taevane Isa lõi meid sõltumatuks. Kõik, mida meil on vaja, on meile antud. Mõistsin, et tähtis on vaba hingamine. Me hingame iseenesest, meie hing juhib hingamist. Probleemid tekivad, kui inimene loeb mingit õpetust selle kohta, kuidas peab hingama ja hakkab oma hingamist muutma. Me peame hingama looduse järgi, spontaanselt, aeglaselt ning nii hääletult ja vaikselt, et küünlaleekki meie nina ees ei liiguks. Hingamise abil toidame me oma keha energiaga, tuues samas kehasse ka väliseid toitjaid, näiteks erinevaid meeldivaid lõhnu ja eriti just lillelõhna. Teatud viisil hingamine suudab kütta keha kuumaks nii, et inimene ei vaja väliste temperatuurimuutuste puhul soojemaid riideid.

      Kõigil eri toitumisnõuannetel on üks ühine kindel reegel – meie keha toodab mingeid aineid ise, aga mingeid teisi aineid ta ei tooda ja neid peab ta tingimata saama toidu kaudu. Miks meie keha nii teeb? Miks ta toodab mõningaid aineid, samas kui teisi hädavajalikke ei tooda ja jätab meid sõltuvaks toidust? See ei näi mulle kuidagi loogiline. Ehk toodab meie keha siiski kõiki meile vajalikke aineid ja neid, mida ta ei tooda, ei tooda ta kindla põhjusega. Inimene on see, kes on juba pika aja vältel kinnistanud uskumust, et keha töö on vigane ja me peame tarbima väliseid aineid, et ta saaks olla terve ja täisväärtuslik. Kui laseme selle uskumuse lahti, hakkab keha tervenema. Inimkeha toodab kõik vajaliku ise, sest ta on sõltumatu.

      Tuleks meeles pidada, et me oleme aja jooksul palju muutunud, oleme kolinud linnadesse ja hävitanud enda ümber eluandva looduse. Kõik see mõjutab otseselt meie keha ja tekitab vajadusi uute ainete järele, mis suudaksid võidelda pideva kahjuliku keskkonna vastu. Linnastumise ja loodusest eemaldumise tagajärjel on tekkinud isegi täiesti uus veregrupp – AB. See veri on alles välja kujunemas spetsiaalselt linnastunud eluviisi jaoks. Kõige esimestel inimestel oli 0-veregrupp – see on kõige ürgsem veri. Vanad hinged, kes on elanud Maal juba esimestest ajastutest, kannavad tihti 0-grupi verd. Sellise verega inimesed on kõigele välisele väga vastupidavad ning tugeva psüühikaga. Nende keha ei kahjustu väikesest külmetusest või ebakvaliteetsest toidust nii tugevalt kui uuemate veregruppidega inimestel. Uuemate veregruppidega inimesed peavad kogu aeg kontrollima, mida söövad ja joovad, sest iga väike suutäis ebasobivat toitu vallandab reaktsioonide ahela, paistetuse, põletiku ja halva enesetunde. 0-grupi verega inimestel on lihtsam ka ligi pääseda iidsete tsivilisatsioonide informatsioonile, sest see kõlab nende vere sosinas.

      Minu silmad muutusid selgemaks ja säravamaks, juuksekasv kiirenes tohutult ja juuksed muutusid kohevamaks ja tugevamaks. Pead kammides ei jäänud harjale enam juuksekarvu, tekkis väga hea jume ja näonahk oli alati niisutatud, terve ja särav. Kadus täielikult igasugune vajadus väliste kehaniisutajate järele. Mu keha hakkas väga meeldivalt lõhnama, tundus, nagu oleks läbi nahapooride ja ka juuste voolanud välja lillelõhna. Mõistsin, et juuksed ongi meie keha tervisest rääkivate lõhnade moodustajad.

      Keha tervist on võimalik määrata pelgalt juuste lõhna järgi. Kas olete märganud, et oma kallimat emmates armastab ta pista nina teie juustesse, sooviga tunda teie juuste lõhna? Mees otsib alateadlikult lõhnu tervisest. Sellepärast luuakse nii palju tugevalt lõhnavaid šampoone ja palsameid ning juustesse pihustatavaid lõhnaseerumeid. Viimistlusvahendid peavad andma juustele näilise tervise – kohevuse, sära, pehmuse ja lõhna. Tervisest pakatavad juuksed, mis eritavad ka puhta ja harmoonias keha lõhnu, on iga mehe jaoks äärmiselt ligitõmbav, sest see annab talle sõnumi, et tegemist on terve naisega, kes suudab kanda ja sünnitada terveid ja kõrge energiatasemega lapsi.

      Olin lummatud sellest, kuidas keha end ise taastama ja parandama hakkab, kui lõpetada tema pidev väsitamine lõputu toidu seedimisega. Iga kriimustus paranes hetkega, jätmata armi. Keha sai täiel määral kasutada kogu oma imelist energiat.

      Viibides metsas, kogesin esimest korda täiuslikult seda, kuidas Looja on lahendanud meie toitumise küsimuse. Viibisin oma lemmikul väikesel metsalagendikul, minu isiklikus salakohakeses, mis on välismaailma eest peidus. Võtsin seljast oma õhukese linase kleidikese ning istusin, toetades selja vastu pehme samblikuga puutüve. Olin täiesti alasti. Oli imeilus ja soe kevade lõpp, kõik minu ümber õitses ning lõhnas, hellitades mind aroomidega. Õhk oli veidi niiske, aga maapind kuiv ja soe. Sulgesin silmad ning nautisin. Päike, Jumala naeratus, soojendas mind, mu ümbruses oli täielik inimvaikus, mitte mingid inimtegevuse helid minuni ei jõudnud. Mind ümbritses vaid loodus, linnud ja loomakesed, üks nastik liugles siksakiliselt minust mööda – tean, et tal on minu sõbra ja toitja kuusepuu all koduke.

      Kuusk seisis uhkelt ja majesteetlikult, olles sirutanud oma tumerohelised oksad päikese poole. Tema on see, kes on kinkinud mulle talviti mu toiduvaru – tumerohelised kuuseokkad. Armastan seda kuuske väga ja tarvitan toiduks vaid tema antud okkaid. Vastutasuks raputan talvel paksu lume aegu tema ja ta poegade okstelt raskeid lumekuhjasid, et oksad vastu maad ei painduks ega murduks, vaid saaksid vabalt hingata.

      Kuigi oli vaikne ilm, tundsin korraga tuulepuhanguid, mis tulid eri suundadest ning silitasid mu keha. On hämmastav tunne, kui pehme tuul, Looja hingeõhk, puudutab jalgu ja soe tuul silitab õrnalt rinda, käsivarsi, kõhtu. See tunne on väga ebatavaline. See tunne on absoluutselt erinev siis, kui meil on ka vähe riideid seljas. Mõned piirkonnad meie kehal on peaaegu alati kaetud, olles oma loomulikus olekus vaid duši alla minnes või mõnikord magades. Seekord oli kõik teistmoodi.

      Seekord istusin metsas täiesti alasti ning kogesin tuule puudutusi hoopis teisiti.

      Tundsin, et iga tuuleiil, mis tundus eelmisest teistsugune, tõi minuni midagi erinevat. Ühes tuules tundsin nurmenukkude lõhna, teises mändidelt pudenenud õietolmu, mis oli õhus lahustunud. Järgmises tundsin puhtalt allikalt aurustunud vee niiskust. Mu nahk muutus niiskeks ja poorid avanesid, imedes endasse õhust neid erinevaid omadusi. Iga tuule hellitusest kogesin kehas õnne ja helgust. Mõistsin siis, et tuuled toitsid mind. Puudutades mu keha erinevatest piirkondadest, tõid nad erinevatele organitele vajalikke toitaineid õhust, aurustunud veest, lillede eeterlikest õlidest, taimede õietolmust ja päikeseenergiast. Tuuled toitsid mind, andes mu kehale kõik vajaliku. Tunnetasin iseendas jumalikku äratundmist – just nii ongi loodud meie kehad toituma! Me vajame looduse lähedust, sest me oleme loodusest loodud. Me oleme looduse osad, sõna otseses mõttes.

      Siis sain ka aru, kui oluline on hoida oma keha poorid puhtad, et keha saaks nende kaudu õhust niiskust juua ja toitaineid võtta. Poorid ummistuvad tänavamustusest, higist, tolmust ja kõikidest kehahooldustoodetest, mis takistavad naha vaba hingamist. Kui meie poorid on ummistunud, ei ima meie nahk keskkonnast toitaineid. Väga oluline on nahka koorida.

      Mõistsin siis, kui oluline on ööbida tähistaeva all. Kui see pole võimalik iga öö, tuleks seda teha vähemalt paaril korral nädalas – mida sagedamini, seda parem. Tähistaeva all tuleks lebada selili, näoga taeva poole, et keha saaks imeda endasse eluks vajalikke mineraale. Parim, kui keha on sel ajal kontaktis maaga. Tundsin, kuidas päevane päike annab mulle vitamiine, aga öine tähistaevas mineraale. Seda tähendabki minu mõistes Looja määratud tasakaalustatud toitumine.

      Kuigi olin eelnevalt toitunud vaid puuviljadest ja marjadest, käisin mitmeid nädalaid peale tahkest toidust loobumist endistviisi regulaarselt tualetis. See pani mind mõtlema, kui suuri koguseid väljutamata toidumasse me enda kehas iga päev kaasas kanname? Olen kuulnud inimestest, kes paastudes ja mitte mingit toitu tarbides väljutavad üle 40 kg vanu toidumasse. Kas kujutate ette, millist kergust on võimalik tunda oma kehas peale kogu selle massi väljutamist? See pole sõnadesse pandav. Loomuliku kõrvalmõjuna langeb ka selle järel üleliigne kaal.

      Kaalulangetamisel tehakse tihti suuri vigu, sest ei sööda tervislikku ja värsket toitu. Rasv tekib, kui kehal pole enam toksiine ja jääkaineid СКАЧАТЬ