Metshaldja päevik. Mari Metsallik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pungadest, lisades valmimise järjekorras suviseid marju ja sügisel küpseid puuvilju, magusaid ploome, õunu ja kirsse.

      Mis kõige olulisem – niisugused toidud ja joogid suudavad inimese mõtteid puhastada. Inimene hakkab mõtlema armastavalt, pöördub tagasi näoga looduse poole ja hakkab soovima head ka end ümbritsevatele inimestele.

Meie ühiskond on hingejõu ja armastuse näljas

      Et meie poodides müüdavad toidud ja joogid on tänapäeva maailmas valdavalt väga halva, isegi söödamatu kvaliteediga, tunnevad ka inimesed taolist toitu süües elujõudu ja – tahet vähenemas. Sellistes toitudes pole hinge toetavat jõudu. Noored naised ei soovi enam sünnitada, sest tunnevad alateadlikult, et ei taha tuua last nii vägivaldsesse maailma, kus puudub värske toit ja jook. Mehed õpivad sõdimist ja tapmist, sest nende hinge pole armastuse energia veel puudutanud. Armastav inimene ei lähe kunagi sõjaväkke, ta valib elu, mitte surma.

      Kõik, kellel on võimalik liikuda metsas ja looduses, korjata vabas looduses ja oma koduaias inimesega kooskõlas kasvanud vilju ning neid ka sisse teha, jagage neid erilisi ande oma sõprade ja tuttavatega. Nendes sisaldub Hing – lõhn, mis muudab inimest. Igaüks tunneb selliste viljade suurt ja positiivset jõudu ega soovi enam tarbida kaugelt imporditud toitu, mis on juba kaua elutuna poelettidel seisnud. Pealegi ei saa masstoodangus kasvanud vili võtta päikeselt ja maapinnalt kõike, mida tal oleks vaja, et kasvada suurepäraseks. Selleks vajaks ta enda ümbrusesse kasvama erinevaid puid ja taimi, mis teda täiustavad.

Mesi on vedel emalik armastus

      Olen paljude taimetoitlaste juures märganud, et nad seavad endale rohkelt piiranguid. Aga end mingitesse raamidesse surudes vangistame ka enda mõtte. Me peaksime olema vabad, alati.

      Võtame näiteks sellise taimetoitlaste ja lihasööjate vahel palju vaidlusi tekitanud toiduaine nagu mesi. Mesi on looduse suur meistriteos. Inimesele on see väga tervendav, mõtteid puhastav ja kiirendav, keha kõigil tasanditel toitev tark toiduaine. Selles on imeliste lillede ja taimede ning päikese energeetika ja info. Paljud taimetoitlased järgivad käsklust „õige taimetoitlane mett ei tohi tarbida”. Sellega jälgib inimene mingit reeglit, kellegi arvamust ja dogmat, aga mitte oma keha. See on näide sellest, kuidas mõnikord takistab uskumus meil tarbida oma kehale tervendavat toitu. Mida tunneb Looja ja mida tunnevad tema loodud mesilased, kellele ta andis ülesande valmistada ravitoimega mett inimesele kõikide haiguste tervendamiseks ja toiduks, kuuldes oma poega seda imelist kingitust ära põlgamas?

      Pigem tasuks mõelda, miks on mesilased Maa peale loodud – miks nad toodavad mett, mis mõjub inimesele nii tervendavalt? Mesi on vedel emalik armastus. Miks kasvavad meie ümber taimed, mis mõjuvad meile tervendavalt ja ravivalt? Kui me need ära põlgame, arvates, et teeme head, siis tegelikult teeme halba nii iseendale kui ka kogu loodule ja Loojale. Sellega me näitame, et ei suuda või ei taha mõista Loojat ega mõtestada tema loodut. Oleme jäänud kinni mingisse mentaalsesse kontseptsiooni. Kõige suurem viga toitumise juures on lubada ennast mingi programmi haardesse ja mitte enam kuulata oma keha. Kes tajub või kuuleb taimede haldjaid, teab, et kõik taimed rõõmustavad väga, kui saavad olla inimesele toiduks ja ravimiks. See on nende ülesanne.

      Mu vanaema oli mesinik ja tal oli mesilastega armastav suhe. Mõnikord kui ta vajas oma kehas mingi teatud koha tervendust, palus ta, et mesilased tuleksid ja nõelaksid teda oma tervendava mürgiga sellesse punkti. Ja nad tulidki – täiesti oma vabast tahtest ja siirast armastusest inimese vastu andsid nad ära omaenda elu, et inimest aidata. See näitab, et mesilased ja teised loomad ning kogu loodu on siin inimese jaoks, et meid aidata ja teenida. Igal suvel tulevad mesilased aeda nektarile, ma saan nende kõrval istuda ja tundide viisi vaadata, juba see toob positiivseid tundeid. Ka nende sumin on tervendav, nagu konnade krooksumise heligi, mis aitab inimese teadvust kõrgematesse dimensioonidesse avada. Mesilastele, nagu kõikidele loomadele, on iga negatiivne tunne vastuvõetamatu – ükskõik mis tunne täpsemalt, ükskõik kelle vastu, isegi siis, kui see on iseenda vastu. Nad ei tee vahet.

Liha on Maa ihu

      Olen näinud taimetoitlasi, kes ütlevad liha kohta „mürgine raibe”. Nimetades liha mürgiseks raipeks, anname sellega hinnangu ka liha söövale inimesele. See aga tähendab, et meis pesitseb ikka veel hinnangute andmine ning me peame hakkama sellega tegelema ja seda vabastama. Meie suhtumine lihasse pole vaba ning oleme loonud kammitseva energiasideme. Liha on emakese Maa armastuse ülim väljendus inimese vastu. Seda on raske mõista. Ta annab ära kasvõi tüki enda ihust, et inimene oleks rahuldatud, nagu Ema annab ta ära isegi rohkem, kui anda saab. Ta ei keela meile midagi.

      Hinnanguid andes toodame maailma vägivalda juurde. Liha söömine maailmas ei lõpe meie targutamise ja süüdistamise teel, vaid süveneb veelgi. Me ise toodame ja tugevdame seda, mille vastu me võitleme ja protestime. Me saame inimeste teadvust muuta vaid heaga, vaid valguse ja armastusega, mis hoovab meie energiaväljast ja tervendab teist inimest. Vaid see suudab tuua maailma positiivseid muutusi ning inimesed hakkavad lakkamatu võtmise asemel viimaks ka loodusele tagasi andma.

      Inimesi ajendab liha sööma igatsus emahoolitsuse ja armastuse järele. See on võrreldav sellega, kui raske lapsepõlvega laps läheb täiskasvanuna vägivaldsele teele, sest see annab talle keegi-olemise tunde. Liha süües püüab inimene vägivaldselt endasse ahmida seda hoolitsetuse ja hoituse tunnet, mis peaks algusest peale talle kuuluma. Nüüd võtab ta selle vägivaldselt. Selleks et me saaksime aidata teisel inimesel muuta tema toitumisharjumusi ning süvendada taimetoitlust, peame me kinkima sellele inimesele oma armastuse ja hoolitsuse, võimaldades tal end tunda turvalisuses ja väga armastatuna. Ometi käituvad mõned aktiivsed taimetoiduaktivistid hoopis vastupidi, süüdistades lihatoitlasi julmuses, südametuses, madalavibratsioonilisuses ja nimetavad neid isegi mõrvariteks. Niimoodi käitudes võime kindlad olla, et meie teguviis vaid süvendab lihasöömist ning tõukab inimesed taimetoitlusest kaugemale.

Lapsed ja taimetoit

      Paljud inimesed kritiseerivad taimetoitlasi, öeldes, et kasvatades last taimetoitlasena on see tema liigne mõjutamine ja laps peab ise oma valikud tegema. Palun ärgem unustagem, et lapse eest vastutavad ikkagi tema vanemad. Tänapäeva väike laps ei ole võimeline ise veel selliseid valikuid tegema ja tema eest valivad vanemad. Kujutame ette näiteks ühte alkoholilembelist perekonda, kes annavad lapsele juba pisikesest peale regulaarselt õllevahtu. Ja paljud vanemad tõesti teevadki seda, arvates ekslikult, et õllevaht on lapsele ohutu. Kui see õllevahuga harjutatud laps siis ükskord suureks kasvab ja suurde maailma saadetakse, öeldakse talle, et tee nüüd ise oma valikud. Mida ta siis valib? Loomulikult läheb ta esimese asjana õllepoodi, sest nii on ta harjunud ja peab seda valikut õigeks, heaks ja vajalikuks. Sellega on harjunud tema keha ja seda nõuab tema meel.

      Lapsevanemad vastutavad oma laste eest ja mõjutavad tugevalt nende valikuid kogu elu jooksul. Laps peaks kasvama eranditult tervisliku toiduga, et kindlustada normaalsed ja tervislikud valikud kogu ülejäänud eluks. Ükski laps ei vaja komme, šokolaadi, karastusjooke, liha, pastöriseeritud piimatooteid, saia ja muud sellist ning neid ei peaks lapsele üldse andma. Kui talle pole neid kunagi antud, ei hakka ta neid ka kunagi ihaldama. Lapse põhitoit olgu mahlased puuviljad ja puhas vesi, juurde rohelisi salateid, aurutatud köögivilju, juurvilju, veidi seemneid.

MINU TOITUMISE LUGU

      2012.aasta augustikuu eelviimaseks päevaks olin pikka aega toitunud tervendavast õietolmust, roosiõite kasteveest, värsketest marjadest ja puuviljadest, nagu ploomid, õunad, kirsid, ning joonud palju värsketest ravimtaimedest tehtud teed ja allikavett. Mu keha oli kerge ja värske, täis energiat, mis tulenes ise metsast korjatud ja omakasvatatud toidust ning samuti päikesest, värskest õhust, rohkest liikumisest, puhtas merevees ujumisest ning üksinduses veedetud ajast. Ma ei tundnud vajadust füüsilise toidu järele ning lõpetasin tahke toidu tarbimise. Järgmisest päevast hakkasin jooma puhast allikavett ja värsket, puu alt korjatud õuntest pressitud mahla.

      Tundmused oli imelised. Minu keha, mis oli niigi kerge ja energiat täis, muutus veelgi kergemaks, lausa СКАЧАТЬ