Tiivaripsutus. Mati Soonik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sündis tütar, kuid abikaasa jättis ta maha. Mees läks pikka rubla tal teenima ja teisi naisi magatama. Nüüd meie elame kolmekesi. Vend elab Toilas. Meeldib autoralli.

      Tean, et kirju tuleb Sulle palju. Ehk on minul lootust Sinuga kohtuda, tass kohvi juua, mehenälga kustutada. Tahaksin Sind näha, Su lähedust kogeda. Sinu andmed on sobivad, sest paistad olevat heameesterahvas, tiirane mees ja otsid samasugust naist. Eks Sulle tuleb palju kirju, sest reklaam on kallis. Tahtsin ise ka sinna minna. Nüüd jääb ehk ära. Raha kulub kiiresti. Kui meil õnneks läheb, võime endale selle raha prassimiseks kulutada.

      Ega elu kerge ole, mälestused on ikka. Peab ju naisel mees olema, mehel naine. See on looduse seadus, et pingeid tuleb voodis maandada. Muidu võib lolliks minna.

      Möödunud kuu lõpp oli nukker. Suri sõbranna ema. Ma olin temaga juba 5. klassist koos. Jagasime oma rõõme ja muresid. Eks meie peame elama. Mis lastesse puutub, siis on vaja voodielu elada ja loota. Küll nad tulevad. Noh, kõik.

      Minu aadress:

200009 TallinnPärnu mnt 520–2Ülle Peitel

      Palk on 90 rbl. Helista töö juurde 521-063. Parim aeg on enne 15.00.

Ülle

      Selles olen kindel, et Ülle on vähe arenenud ja see häirib mind, aga kuna ta on seksikas, võib meie suhtlemine olla lustakas vahepala minu eluteel.

      Tormata pole mul kuhugi vaja. Juba see on nõudnud minult suurt otsustavust, et liisku langetada kirjade osas, kellele vastata ja helistada. Kuivõrd helistamine on hoopis lihtsam ettevõtmine kui kirjutamine, alustan pärast väikest viivitust sellest.

      Mul tuleb hakata kaugekõnesid võtma. Esmalt helistan kiimalisele ja lollakale Üllele, nagu ma teda ette kujutan.

      Kirjatuttav kutsutakse telefonile.

      Teatan: „Ma olen tutvumiseks reklaami ajalehte pannud hiidlane.”

      Ülle seletab: „Mul on väga hea meel, et sa mulle helistad. Kah juks pean sulle ütlema, et minu pool sa esialgu ööbida ei saa, sest õde elab ikka veel tütrega siin. Sa saada mulle paber, millega saan miilitsast tõendi kätte ja sinu juurde Hiiumaale pidu panema sõita.”

      Ülle hääl on üllatavalt räme naisterahva kohta. Mul kaob ära igasugune tahtmine temaga kohtuda.

      Lõpetan telefonikõne siiski viisakalt: „Ma pean su ahvatleva ettepaneku üle tõsiselt järele mõtlema, sest sain ometi ligi viiskümmend pakkumist ja tahan kõigi minust huvitatud naisterahvastega ühendust võtta. See võtab üsna palju aega.”

      Ülle toriseb: „Kui sa mulle kahe kuu jooksul ei helista, siis tuleb mul ikkagi reklaamikontorisse minna.”

      „Palju edu sulle!” ütlen reipalt ja mu esimene tutvumiskatse on lõppenud.

      Ka inimese hääles on tema väärtus peidus. Ülle hääl on ebameeldiv. Ma ei soovi avameelse räige kirja autoriga suhelda, kuigi esimese sammu selles suunas astusin.

      Olen hoos ja helistan kohe Heidi sõbranna telefonil. Jälle on mul õnne – ma saan kohe soovitud numbril ühenduse.

      Tähendan: „Palun Heidi telefoni juurde kutsuda, sest olen ta reklaamituttav Peet.”

      Pahane naisehääl teatab: „Keegi on teiega rumalat nalja teinud, sest minu juures ei ela mingit Heidit ja palun mulle mitte enam helistada. Ma ise olen õnnelikus abielus ja kahe lapse ema.”

      Mu reklaamituttavate arv muudkui kahaneb.

      Valin jälle telefoninumbrit. Seekord on mu eesmärk Eha kätte saada. See ka õnnestub.

      Eha ütleb: „Mulle teie kiire tegutsemine meeldib. Homme on pühapäev. Sõitke hommikuse lennukiga Tallinna ja ma oleksin väga õnnelik, kui kohtuksime Tammsaare ausamba juures.”

      Hääl on tal meeldiv.

      Otsustan: „Tõesti võin Tallinnas ära käia. Saan ju õhtuse lennukiga koju tagasi sõita. Kohtume pealegi kell üksteist Tammsaare kuju juures. Kas sobib?”

      „Sobib.”

      Kui telefonikõne on juba lõppenud, taipan, et ma ei teagi, kas üldse lennukipileti saan.

      Helistan lennujaama kassasse.

      „Kas homme hommikul on mul võimalik Tallinna sõita?”

      „On küll,” vastab õrn naisehääl.

      „Pange Peet Vilu nimele üks pilet kinni. Samuti võtan homme õhtuks tagasisõidupileti.”

      „Teeme nii!”

      Ehaga kohtumise mure on murtud. Kodus jääb mul veel ära seletada oma kiire lennureisi põhjused.

      Kallile luiskan: „Mu onupoeg helistas Tallinnast ja palus mind appi mingit kiireloomulist tööd tegema, pealegi lubas ta mulle lennukipiletid välja maksta.”

      Kalli on nördinud.

      „Ma ei mõista sind, miks ta linnast enesele töömehi ei otsi. Sa pead Hiiumaalt sõitma teda aitama – see ei lähe mitte!”

      „Omainimesed nagu me oleme – mulle ei pea ta ju raha maksma. Kui töömees kutsuda, siis tema võtab ju hingehinda.”

      „Sina pole mingi tubli töömees, et teda aidata. Sul pole kuldsed käed, nagu minu isal olid. Kui tema midagi tegi, siis oli see korralikult tehtud, aga sul pole esiteks tööks hakkamist ja kui sundimise peale midagi teed, siis kukub see kehvasti välja.”

      „Küsimus on selles, et ma aitan onupoega. Tema on see, kes olulist tööd teeb, mina olen vaid abijõud, aga üksi ei saa ta lihtsalt hakkama.”

      Kalli vangutab pead.

      „Mul on plaanis kodus suurpuhastus teha ja sinu abi on hädavajalik. Kui sa pead aga kindlasti Tallinna minema, võta lapsed kaasa.”

      Ka mina vangutan pead.

      „Kallis Kalli, lapsed võivad ju minu vanemate pool olla. Neid Tallinna kaasa võtta on liiga kulukas ja tülikas.”

      „Mina küll sinu vanemaid paluma ei lähe!”

      „Nemad hoiavad meie lapsi heal meelel. Mäletad, et ema käis lausa iga päev meil, kui lapsed väiksed olid.”

      „Ta tuli liiga vara vahel. Meie lausa magasime mõnikord, kui ta tuli. Mina teda küll nii vara meile ei kutsunud.”

      „Ta on väga kohusetundlik inimene ega tulnud selle pealegi, et me pühapäeval pikemalt põõname kui tavaliselt.”

      Kalli ohkab.

      „Sina ise ajad selle asja oma vanematega korda!”

      „Loomulikult, kallis!”

      „Issi, kas sa homme hommikul ei mängi meiega?” uurib kuuene Katrin ja ronib mu sülle.

      Vaatan tütrele kurvalt otsa.

      „Mul tuleb Tallinnas ära käia. Homme õhtul mängime jälle.”

      Viiene Kersti vudib mu juurde.

СКАЧАТЬ