Doktor Harri Rävel. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

      Rita vaatas Rävelile ärevalt otsa. Naise põsed õhetasid, otsaesine oli higist niiske. Polnud kahtlust – Rital oli tõusnud palavik. Kas tõesti neeru-uuringust, vilksatas Rävelil peas. Seda juhtus harva.

      „Te lubasite rääkida minu haigusest, doktor Rävel.”

      „Teine kord, Rita. Praegu püüdke rahulikult lamada. Katsume palavikust lahti saada, siis räägime.”

      „Kas ma suren varsti, doktor Rävel?”

      Rävel tundis, kuidas miski pigistas kurgus.

      „See on rumal jutt. Usun, et te elate kaua, Rita.”

      „Te tõesti usute seda?”

      Rita Soomre toetas käe padjale ning püüdis istuli tõusta. Tema otsaesisele ilmusid jämedad higipiisad.

      „Te ei tohi tõusta, Rita. Teil on palavik.”

      „Ja ma ei sure?”

      „Ma ütlesin, et te ei sure. Te elate veel kaua ja joonistate nii palju kui süda lustib.”

      „Ma olen vilets joonistaja,” ütles naine. „Aga mõned asjad tulevad mul siiski välja.” Ta rääkis palavikus inimese kiire katkendliku häälega.

      „Te joonistate hästi, Rita. Ma tundsin üht kunstnikku, ta polnud sugugi halva käega, aga teil tuleb paremini välja.”

      „Te räägite mulle seda sellepärast, et olen haige. Ah, kõik on ükspuha, doktor.”

      Rita hingeldas. Rävel pöördus minema. Praegu polnud sõnadel mingit kaalu.

      Päevad veeresid üksteise järel, õhtuti kirjutas Rävel oma üüritoas väitekirja. Nädalalõpud veetis ta koos perekonnaga. Nad käisid sageli kolmekesi suusatamas. Rävel oli sellise eluga rahul. Ka Elbe tundus toimunud elumuutusega leppivat. Pealegi tegi mees tõesti tööd. Raskem oli Katriniga, kes äripäeviti pidevalt isa järele päris.

      Veebruari esimesel nädalal tekkis üle tüki aja jälle reaalne võimalus neerusiirdamiseks. Juba varahommikust peale helisesid telefonid tehisneeru- ja reanimatsiooniosakonna vahel. Mees, kelle neer pidi aitama insener Halleril edasi elada, oli ise määratud surmale; liiga ränk oli olnud öösel Tallinna maanteel toimunud autokatastroof. Surija isik ei olnud veel teada, auto, millega ta sõitis, oli ärandatud. Asjaga tegeles miilits.

      Osakonda sigines eriline, kõiges tajutav pinge. Seda tundsid kõik – arstist sanitarini. Siirdamisi tuli suhteliselt vähe ette, kaheksa kuni kümme aastas.

      Rävel kutsus Raul Halleri arstide tuppa. Insener tuli, rahulik naeratus näol. Ta oli märganud tõtlikku saginat osakonnas, oli imestanud pideva telefonihelina üle, kuid ei teadnud, et see kõik on temaga seotud. Oma raviarstile otsa vaadates tõsines Raul Haller otsekohe. Rävel palus tal istuda.

      „Väga võimalik, et saame täna neeru,” ütles ta asjalikult.

      Halleri tugev lõug nõksatas. Põselihased tõmbusid puhtakskraabitud naha all mügarikena pingule.

      „Siis läheb lahti…” Haller otsis sõnu.

      „Jah, loodame väga. Te ju teate meie raskusi neerude saamisel.”

      Haller noogutas hajameelselt.

      „Kunas me ta täpselt saame, ei tea. Võib juhtuda ka nii, et ei saagi. Ka seda on ette tulnud. Teie aga olge valmis.”

      Rävel tõusis ja tegi masinlikult tavakohase hommikuse visiidi palatitesse. Tema mõtted olid juba eelseisva operatsiooni juures. Visiidilt tulles helistas ta kohe uuesti reanimatsiooniosakonda. Tundmatu mees oli endistviisi hingamisaparaadi all. Neurokirurgid kõhklesid ajusurma diagnoosimisel. Enne aga ei saanud mehelt neeru siirdamiseks võtta.

      See oli ebatavaliselt pikk ja väsitav päev. Pealesunnitud tegevusetusest, ootusest laetud päev.

      Raul Haller istus oma voodil ja vaatas ükskõikselt pealt, kuidas palatikaaslased lõunast supiportsjonit helpisid. Tema ei tohtinud süüa, sest ootas operatsiooni. Tal ei olnud ka vähimatki isu. Ta oli mitu korda püüdnud helistada oma naisele, aga ei olnud teda siiani kätte saanud – töölt öeldi, et Sirje Haller on läinud täitevkomiteesse. Sirjet oli üldse võimatu töölt kätte saada, alati oli tema toimekas naine kuskil lennus. Ometi oleks Haller tahtnud praegu nii väga kellegagi rääkida sellest, mis teda ootas.

      Läheb tal õnneks…?

      Vahest saab ta siirdamisega sellest neetud aparaadist vabaks? Nii piinarikas oli kuus tundi ühtejärge lamada poolkõval asemel, mootorisumin kõrvades. Ja sedamoodi kaks korda nädalas.

      Juba kaks kuud oli Raul Haller ära lõigatud kõigest sellest, mida ta armastas ja hindas. Kuidas küll varem oli võinud tekitada tülpimust töö, mida ta praegu nii väga taga igatses? Kas antakse see kõik talle uuesti tagasi?

      Tuleb operatsioon. Keeruline ja raske operatsioon… Kas uus neer hakkabki tööle?

      Ei, selle peale ei tohtinud praegu mõelda. Kõik läheb suurepäraselt! Tema, Raul Haller, pääseb siit põrgust. Igaveseks tahaks ta seda kõike unustada.

      Miks nad juba ei kutsu?..

      Raul Haller tundis, kuidas temas kasvasid ühtaegu kannatamatus ja hirm. Külmavärinad raputasid keha. Ta tõusis närviliselt ja läks akna juurde. Troostitu, lumine maastik haigla taga hakkas hämarusse vajuma.

      Miks nad ei tule juba?..

      Õhtul keetis valveõde kohvi. Veidi hiljem lubas osakonnajuhataja doktor Levinil ja osal õdedel lahkuda. Kui nad saavad neeru, kutsub Rävel telefoni teel lisaõe välja. Kell üksteist õhtul saatis Rävel ka doktor Vilderi koju. Vilder riietus tusaselt. Rävel suitsetas lakkamatult. Kummalgi polnud tahtmist rääkida. Kell kaksteist öösel, kaotanud lootuse, tellis Rävel endale kojusõiduks takso.

      Süüdanud oma üüritoas laualambi, istus Rävel kitsale kušetile. Pea valutas. Tal hakkas ebamugav ning ta tõmbas üleriided seljast.

      See oli kolmas neer, mida nad olid asjatult oodanud. Kokku olid nad osakonnas siirdanud neeru kolmekümne ühele haigele. Praegu elas neist kolm. Ülejäänud…

      Rävel tõusis ja avas akna. Näkku paiskus jäine tuul. Ta teadis, et tulemused olnuksid paremad, kui nad saanuksid neerusid siirdamiseks valida ja seda õigel ajal. Praegu tuli praktiliselt leppida sellega, mis kätte juhtus. Miks ta oli võtnud enda peale selle osakonna? Ka teistes osakondades suri haigeid. Suri, aga teisiti. Tema osakonnas valitses pidev ettemääratuse tunne. Haigus närib ja närib neerukudet, sa püüad protsessi pidurdada, ajuti suudadki seda, aga enamasti jääb viimaks ainsaks võimaluseks asendada lõplikult kärbunud neer uuega. Ja siis pöörab nõrk, haigusest puretud organism oma viimase jõu sissetungija vastu. Seda sissetungijat, võõrkeha, uut neem, mis tuli talle elu tooma, püüab organism nüüd kõigest väest hävitada. Sa surud selle mässu kuidagi maha. Aga millise hinnaga? Organismi kogu vastupanuvõime on kadunud, iga tühisemgi infektsioon saab saatuslikuks. Kunagi tulevikus raiutakse see nõiaring läbi, seniks tähistavad nende teed ebaõnnestumised, liiga sagedased ebaõnnestumised.

      Tema ümber valitses täielik vaikus. Mehele tundus, et ta kuuleb õhu liikumist toas. Siis nagises miski kõrvaltoas. Rasked tatsuvad sammud. Vanainimese ohe ja ukse veniv pikk kääksumine. СКАЧАТЬ