Doktor Harri Rävel. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli, lõi õdedele külge… Rävel naeratas omaette, kui mõtles Ratšinski varasematele vempudele. Seletamatu soojustunne sundis Rävelit sammu kiirendama. Ta jõudis Ratšinski kõrvale. Mees tõmbus kiiresti seina poole.

      „Kuidas enesetunne on? Aparaati talute hästi?”

      Ei, Ratšinski ei talunud enam aparaati. Pea valutas sageli ja teda ajas iiveldama.

      „Naine ikka käib vaatamas?”

      See oli halb kõneaine. Naine – see tähendas kodu, kodu aga polnud Ratšinski tervelt neli kuud näinud. Nad olid jõudnud osakonda. Rävel läks Mihkelsoni vaatama.

* * *

      Õhtupoolikul toimus õdede toas väike koosistumine: vanemõde Marja tähistas oma neljakümne teist sünnipäeva. Söödi võileibu, joodi kohvi ning konjakit. Hiljem segas sünnipäevalaps osakonna firmajooki, mille põhiliseks toimeaineks oli muidugi lahjendatud piiritus. Rävel istus õdede keskel, muhe naeratus näol, ning arutas doktor Vilderiga eilset jäähokit. Nooruke Vilder õhetas näost, temas oli praegu midagi poisilikult hasartset. Keskealine, täidlase keha ning daamilikult reserveeritud hoiakuga doktor Levin istus laua vastasotsas õdede vahel, limpsis ettevaatlikult konjakit ja oli ikka kõigiga teie peal. Siis valas Vilder uuesti pitsid täis, nad tõusid ning laulsid Marjale poolihääli elagu.

      Siin ta on, minu osakond, mõtles Rävel vaikselt kaasa lauldes. Paljukest meid on ja mida me suudame…

      Mõne aja möödudes hakkas seltskond tasapisi hajuma. Doktor Vilder kutsus noore protseduuriõe enda kõrvale istuma. Nad olid kaunikesti hoos. Rävel tõmbas sigaretti. Tal oli mõnus ja hea. Lõpuks leidis ta, et on valveõega kahekesi jäänud, õde hakkas koristama. Rävel tõusis, ka temal oli aeg lahkuda. Ta tahtis juba ümber rõivastada, siis aga meenus Rita Soomre. Soomre jalg vajas kontrollimist. Rävel tõmbas kitli lahtiselt ümber õlgade ning läks tagasi osakonda.

      Rita Soomre lamas selili voodis, liivakott ikka veel kubemel. Rävel kirus mõttes õdesid ja võttis liivakoti ära.

      „Kas valutab?”

      Ta kompas naise jalga. Nahaalune verevalum oli kaunikesti suur. Talle noogutati.

      „Kas igav ei ole? Peab teile siia naabreid juurde vaatama.” Soomre oli palatis üksinda, sest Erna oli aparaadi all.

      Rita Soomre naeratas. Põskedele ilmusid lohukesed ja naise nägu muutus korrapealt väga elavaks. Räveli tähelepanu köitis voodi kõrval öökapil lebav suur nahkkaantega mapp. Rävel oli näinud selliseid kunstnikel.

      „Kas te joonistate?”

      Naine pööras järsult pead. Ta pilk oli muutunud valvsaks.

      „Jah, sirgeldan vahel üht-teist. Käeharjutuseks.”

      „Kas tohib vaadata?” Rävel sirutas käe mapi poole.

      „Need on alles viimistlemata,” tõrjuti kärmelt. „Pole midagi erilist.”

      Rita Soomre pilk saatis ärevalt arsti liigutusi. Poleks Rävel äsja istunud sünnipäevalauas, oleks ta arvatavasti märganud naise tõrjuvat hoiakut, nüüd aga lisas naise ilmne ärevus aina uudishimu. Juba oligi joonistusmapp Räveli käes. Mees hakkas seda lehitsema.

      „Tohoo!..”

      Hoogsa tabava joonega kriitpaberile kantud näod: Erna laiad põsenukid ja lapsesilmad, vanemõe püstakas nina ja lõualott, doktor Levini jahe kreeka profiil ja tema ise, Rävel, sünge pilk kortsus kulmude all, tugevad lõuapärad kokku pigistatud. Hetkeks ununesid palat tema ümber ja noor naiskunstnik, kes teda umbusklikult silmitses. Rävel nägi ainult portreed. Sellisena polnud ta ennast tundnud.

      Lõpuks pani ta lehe vaikides kõrvale ja vaatas edasi. Doktor Vilderi poisikeselik naeratus nirginäol, õde Linda pilukil jultunud silmad… „Teil on kätt,” pomises Rävel.

      „Need vajavad veel tublisti tööd,” arvas Rita Soomre. Mõnda aega vaikisid mõlemad. Siis küsis naine:

      „Võin ma juba tõusta?”

      „Täna mitte, homme.”

      Rävel oli juba ukse juures, kui kuulis selja taga vaikset häält: „Doktor Rävel!”

      Ta pöördus järsult ringi.

      „Kas te võite mulle öelda, mis mul viga on?”

      „Teil on neerud haiged.”

      „Kas väga haiged, doktor Rävel?”

      „Jah, Rita.” Rävel nimetas teda enese märkamata eesnime pidi. „Tänan, doktor.”

      Oma kabinetti jõudnud, heitis Rävel kitli õlgadelt. Miks see portree, pagana pihta, teda nii puudutas? Joonistagu või tehku mis tahab, tema, Räveli asi on ravida seda naist ja ongi kõik. Rävel oli ennast alati pidanud kahe jalaga maa peal seisvaks meheks. Enesekindlaks, võrdlemisi edukaks meheks. Portree näitas hoopis teist, kahtlevat, murelikku Rävelit. Tuli see visand lihtsalt unustada. Ja ometi tunnetas Rävel sellest Õhtust peale mingit sidet enda ja haige kunstniku vahel. See naine oli osanud teda läbi näha.

* * *

      Tuba polnud kuigi suur, viisteist-kuusteist ruutmeetrit. Pruuniks võõbatud pottahi oli põrandaga ühte värvi. Hädapärast võis siin ka ilma remondita läbi ajada. Hoovile avanev aken oli pisikesevõitu, kuid kirjutuslaua jaoks valgust piisas. Madal üheinimesekušett, kapp, paar tooli punasekirjul luitunud plüüsvaibal – kõik see oli parasjagu kulunud. Rävelile oli tuba vastuvõetav. Ta teadis, et paremat on raske leida, või kui, siis ränga hinna eest. Aasta viiekümnene tüse perenaine jälgis teda enesekindlal ilmel. Naine teadis toa hinda ja kaubelda olnuks mõttetu. Rävel maksis kahe kuu eest ette. Perenaine luges raha väärika aeglusega üle ning ulatas siis uuele üürilisele võtme. Süüa teha siin ei saanud, kuid ega ta oleks seda ka viitsinud. Lõunat saab haiglast, õhtust sööb väljas või toob midagi kaasa. Halb ainult, et telefoni polnud.

      Sellega on siis korras. Homme kolib ta sisse. Õieti polnudki midagi kolida: kohvritäis riideid, teine raamatuid, takso toob need ühe korraga kohale. Ja eks ta hakkab käima ka vanas kodus, lahutada nad ju ei kavatse. Rävel pistis võtme tasku ning otsustas, et läheb ja istub kuskil baaris.

      Oli juba päris hilja, kui Rävel veidi kangete jalgadega puutrepist üles ronis ning kolistades ukse avas. Ta kohmitses kaua esikus, püüdes lahti rõivastudes võimalikult vähe kära teha. Elbe istus toas televiisori ees ja kudus midagi. Katrin hüpitas diivanil lõngakera, Rävel seisis mõnda aega kaheldes uksel, läks siis kööki. Söök praeahjus oli jahtunud. Ta proovis süüa, aga isu ei olnud ning ta hakkas suitsetama. Natukese aja pärast tuli ka Elbe kööki.

      „Kas panen söögi sooja?”

      Rävel raputas pead ja suitsetas edasi. Elbe istus tema vastu taburetile. Naise pikad peened sõrmed otsisid rahutult tegevust.

      „Korteriga on asi joones.” Rävel püüdis, nagu kõik purjus inimesed, rääkida hästi aeglaselt ja selgelt. Ta ei tundnud ennast sealjuures kuigi mugavalt.

      „Sa siis ikkagi lähed, Harri?”

      „Sa ju tead, me juba rääkisime sellest. Mul on seal parem töötada.”

      Elbe vaatas enda ette põrandale ning vaikis. Siis naine tõusis. Ta tegi seda veidi ebakindlalt, nagu oleks temagi purjus, aga mees oli mõttesse vajunud ega pannud seda tähele.

СКАЧАТЬ