Doktor Harri Rävel. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Rävel ütles naisele, et ta ei võta temalt neeru.

      „Kuidas ei võta? Kas ei kõlba järsku? Pidi kõlbama, te ise vaatasite!” Mihkelsoni naine oli äkki uskumatult sõjakas.

      Rävel selgitas talle, et praegu ei saa mehele uut neeru siirata sellepärast, et mehel on infektsioon. Uus neer sellises keskkonnas tööle ei hakka.

      „Võib-olla siiski prooviks?”

      „Ei,” ütles Rävel kindlalt.

      „Niimoodi ta ju sureb.” Naine ehmatas ise nende kogemata suust lipsanud sõnade peale.

      Mõlemad vaikisid mõnda aega. Mihkelsoni naine vajus veel väiksemaks. Millegi raske, paratamatult läheneva eelaimus hakkas võimust võtma.

      „Kuidas siis nii … me nii kaua…”

      Nukrad silmad vaatasid mornilt vaikivast Rävelist läbi, kuhugi tühjusesse. Naine puhkes nutma. Ta nuttis väga vaikselt. Harri Rävel polnud kunagi kuulnud nii vaikset nuttu.

* * *

      Enamik lapsi oli juba ära viidud. Läbi poolavatud ukse märkas Rävel Katrinit, kes virila näoga seisis üksi akna all. Rävel kutsus teda tasakesi nimepidi. Isa nähes kiskus väike ümmargune nägu laiale naerule. Joostes tuldi üle toa ning Räveli suur käsi haarati kahe pisikese peo tugevasse haardesse. Nad otsisid kahekesi kapist riided ja Rävel hakkas seadma tüdrukut kojuminekuks.

      „Pea nüüd, Katrin,” keelas ta tütart, kes sugugi paigal ei püsinud. Rävelil oli otsmik higist märg. Ta püsis tüdruku nööpide kallal, siunates mõttes liiga sooja ruumi ning Elbet, kes talle täna telefoni teel selle kohustuse kaela oli pannud. Lõpuks olid nad valmis.

      Lasteaed asus südalinnas Riia mäel. Nad tulid otse alla bussijaama suunas. Rävel kõndis ettevaatlikult libedal krudiseval lumel, Katrin laskis isa kõrval liugu. Paremat kätt jäid teatri hallid rasked hoonetekarbid, ees laius tuledes linn, mida poolitas mustendav, osaliselt jääga kaetud jõgi. Päevane tuisk oli raugenud ja nüüd lisandus kohevale, veel äratallamata lumele vaid üksikuid räitsakaid.

      Puutrepp nagises kaeblikult Räveli sammude all. Tema ees kiirustas Katrin, ühtelugu komistades. Esikus ropsiti teineteist lumest puhtaks. Samas said nad Elbelt noomida, et polnud seda väljas teinud. Rävel piidles naist kõrvalt. Teda hämmastas Elbe igapäevane rahulik toon. Ei mingit vimma. Nagu ei olekski midagi erilist juhtunud. Võib-olla oli Elbel õigus? Vahest ei olnud tõesti midagi erilist juhtunud? Rävel läks tuppa. Kuusk oli juba välja viidud. Ruumikitsikuse tõttu oli neil kuusk alati väga lühikest aega toas. Diivanvoodi oli endisesse kohta riidekapi kõrvale tagasi lükatud. Rävel võttis lehe, istus diivanile ja hakkas lugema. Elbe ja Katrin askeldasid köögis.

      Öösel tulid kahtlused uuesti tagasi. Rävel lamas selili voodis, käed pea all, ning vahtis unetult lakke.

      Ta läheb minema… Üürib endale toa ja läheb ära… Võtab väitekirja tõsiselt käsile, et sügiseks valmis jõuda… Rävel kuulatas hetke – talle tundus, nagu oleks ta valjusti mõelnud. Aga toas valitses vaikus, millesse segunes vaid Elbe ühtlast hingamist. Aeg-ajalt sõitis majast mööda mõni auto. Aknast peegeldunud valgus tõusis ribana piki seina üles, libises üle lae ja kadus samas. Kui pagana raske oli see kõik… Mida mõtlevad mehed, kui nad kodust lahkuvad? Kas nad alati lõpuni teavadki, miks nad lähevad? Võib-olla on see vahel lihtsalt äärmiselt teravdunud vajadus üksi olla. Jah, palju lihtsam on siis, kui lähed teise naise juurde, siis on kõik hoopis konkreetsem ja väliselt põhjendatum.

      Harri Rävel tõusis ja läks kööki suitsetama.

* * *

      Rita Soomre lebas ta ees alasti. Luitunud haiglasärk oli kurgu alla tõstetud. Pehme, sissetõmmatud kõht tumepruunide üksikute karvadega keskjoonel kumerdus kergelt allpool naba, lõppedes tumedasse säbrus-karvalisse häbemekinku. Saledatel reitel olid karvad tublisti heledamad.

      Rävel seisis operatsiooniülikonnas laua kõrval. Operatsiooniõde valas kõhule eetrit. Naine võpatas kergelt. Rävel puhastas naha ja kattis lamaja steriilsete linadega. Torge. Valutuimestav süst, uuesti torge, nüüd palju jämedama nõelaga. Terav lühike mõõdetud surve. Kateeter sisse. Röntgen lähemale. Pimedusega harjumatud silmad, siis jäljest selgemaks muutuvad hallikad võbisevad elundikontuurid. Ta nihutas kateetrit. Nii, nüüd on päris hea. Kontrastaine sisse. Ülesvõte. Veel üks ülesvõte. Kateeter ettevaatlikult välja.

      „Kõik.”

      „Kas ongi juba kõik?” Rita Soomre kergitas operatsioonilaual pead.

      „Lamage veidi.” Rävel võttis raske kummipõlle eest ja kummardus linadega kaetud keha kohale.

      „Kas valutab?”

      Rita Soomre raputas pead, kuid krimpsutas samas nägu.

      „Pole viga, see läheb mööda. Teid viiakse palatisse raamiga.”

      Rävel väljus kabinetist ning tegi koridoris seni suitsu, kuni toodi negatiivid. Seejärel läks ta tagasi osakonda.

      Doktor Vilder kirjutas midagi arstide toas laua taga. Rävel läks negatoskoobi juurde, torkas röntgenifilmid rullikute alla ning hakkas filme tähelepanelikult uurima.

      „Tulid ilusti välja?” Doktor Vilder katkestas kirjutamise ning pööras ennast toolil ringi.

      „Ei ole viga,” vastas Rävel rahulolevalt.

      Doktor Vilder tõusis ja tuli huvitatult lähemale. Räveli sõrm jooksis mööda alles märga filmi.

      „Vaata siia!”

      Suured ähmased kobaralised varjud kahel pool lülisammast. Veresoonte peenike, tugevalt kaardunud, kohati kätkev võrgustik…

      „Siin ta on, see haigus.” Rävel süütas sigareti.

      „Neerukudet pole ollagi, nagu kärg, seest tühi.” Doktor Vilder vangutas pead.

      Rävel tõmbas mõtlikult suitsu. Siiani sai see vähene säilinud neerukude kuidagi hakkama. Nüüd juhtus esimene tõsine tõrge. Sellest tuleb Rita Soomre välja…

      „Meie tulevane patsient. Jõuab tehisneeru alla,” oli Vilder kindel. Rävel kehitas õlgu.

      „Ei pruugi alati.”

      Ta vaikis hetke ja lõpetas siis miskipärast väsinult:

      „Kuigi enamasti jah.”

* * *

      „Kuhu nüüd?” Rävel peatas mehe.

      Ratšinski püüdis teha nägu, nagu ei märkakski ta arsti. Osakonnast oli pidžaamaväel väljumine rangelt keelatud. Ratšinski kahtlemata teadis seda.

      Ratšinski eesti keel oli äärmiselt puudulik ja Rävel läks vene keelele üle. Ratšinski tahtis helistama minna. Miks ei tee ta seda osakonnast? oli Rävel imestunud. Ei, Ratšinski tahtis helistada vennale Narva. Rävelile meenus hiljuti õde Linda käest kuuldud jutt, et Ratšinski ajavat omal käel asju üleviimiseks mõnda Moskva haiglasse. Rävel oli miskipärast kindel, et seegi helistamine on seoses sama asjaga. Kaugekõnet sai ka osakonnast tellida. Aga tühja temaga, las teeb, mis tahab, mõtles Rävel samas.

      „Nagu soovite, tõmmake ainult hommikumantel peale. Need on üldkäidavad ruumid.”

      Ratšinski СКАЧАТЬ