Loomadest, armastusega. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

      Similia similibus curentur

      „Sarnane ravib sarnast.” Sellesse ideesse kiindus 18. sajandi keskpaiku saksa arst Samuel Hahnemann, kaasaegse homöopaatia looja. Ta nägi, kuidas ränka, surmavat troopikapalavikku ehk malaariat ravib küllaltki mürgine aine kiniin, mis inimesele manustatuna kutsub esile malaarialaadseid sümptomeid. Kui terve inimene võtab kiniini, tekivad tal haigustunnused, mis üks ühele meenutavad malaariat. Doktor Hahnemann ei alustanud loomulikult tühjalt kohalt. Nii barokiaja, keskaja kui ka antiikaja meditsiin olid seda nähtust täheldanud ja sellele suuri lootusi pannud. Ained, mis kutsuvad esile mingisuguste haiguste tunnuseid, aitavad vähemalt sümptomaatilises ravis tihtipeale suurepäraselt, kui neid mõõdukalt kasutada. Sedasama printsiipi kasutatakse vaktsineerimispraktikas. Mida me teeme, kui me tahame kaitsta inimest marutaudi vastu? Me vaktsineerime inimest lahusega, mis on valmistatud selle kohutava haiguse elusast, kuid kodustatud tekitajast või tema n. – ö. mürgist. Kui haigusetekitajad on taltsutatud, siis me valitseme neid, meil on kontroll nende üle. Kuid sarnasus Hahnemanni idee ning vaktsineerimise teoreetilise ja ka praktilise põhiidee vahel on hämmastav. Tõepoolest, sarnane ravib sarnast, kuid seda reeglina juhul, kui sarnasusel on homoloogilised, mitte ainult analoogilised alused.

      Paraku on mul äärmiselt raske homöopaatiat ravimeetodina tõsiselt võtta. Loomulikult ei hakka ma homöopaatiat hindama, ma ei ole selleks pädev, ma ei ole arst, ma olen kõigest zooloog. Kuid olgu minu erialaga, kuidas on, praegu huvitab mind selle fenomeni juures, miks mõned inimesed usuvad homöopaatiasse nagu pühakirja, teised aga ei ole selleks võimelised. Miks on selle ideega niiviisi? Kuidas on siin lood märkide ja märgisüsteemidega? Arvatavasti on küsimus selles, kas sa tunned ära midagi sulle omast sedalaadi mõtlemisviisis – similia similibus curentur – või sa näed selles midagi sulle orgaaniliselt võõrast. Minu jaoks on see ilmselt väga võõras. Minu meelest on homöopaatia mõju seotud eelkõige usuga – positiivselt nende jaoks, kes sellesse meetodisse usuvad, negatiivselt nende jaoks, kes homöopaatiasse ei usu. Minu jaoks, kes ma homöopaatiasse esialgu veel ei usu, on eriti huvitav selle semiootika – homöopaatia kui märgisüsteemi olemasolu, areng ja tekkimine.

      Nimi ja asi, substants, stiihia, entelehhia või nähtus, mida see nimi tähistab – mütoloogilise teaduse jaoks olid need identsed. Antiikaja kreeklane ei öelnud välja haiguse nimetust, kui ta ei tahtnud, et haigus teda tabaks. Ja tuleb meeles pidada, et antiikaja kreeklane ei olnud mingisugune šamanistliku kultuuri barbar.

      Teine moment on nakatuvus. Kui mingi jõuga seotud nähtus või võte on aktiivne, toimiv, siis see nakatab ka kõiki teisi objekte, mis on selle jõu mõju suhtes tundlikud. Kui sul on hea tuju, siis sa nakatad sellega teisigi, kui ilmutad hea tuju märke – naeratad, tõmbad suunurgad ülespoole, kissitad heasüdamlikult silmi ja naerad: „Ha-ha-haa!”, ja siis on täiesti usutav, et see, kes neid märke näeb ja tajub, nakatub ka hea tujuga. Seda ei juhtu muidugi mitte alati ja mitte kõikidega, aga sageli siiski.

      Või kui sa suhtled loomaga ja näitad talle, et sa oled hirmul ning oled valmis end kaitsma, siis sa annad loomale mõista: „Ära puutu mind!” Loom aga ei pruugi seda niiviisi võtta. Ta näeb, et sa oled valmis ründama ja hakkab kohe ka ise hirmu tundma ning valmistub tõrjeks. Rünnak on ju kõige parem enesekaitse võte, nagu on öelnud Preisi sõjandusteoreetik ja sõjaväelane Carl von Clausewitz, sellesama põhimõtte järgi käitub ka iga koerakutsikas.

      Või võtame imiteerimise. Imitatsioon on tõepoolest võimas vahend, see on nii loomariigis kui ka inimühiskonnas sedavõrd tähtis, et tegelikult me ei adugi tema tähtsust täielikult. Mida kõrgemal organisatoorsel tasemel asub liik – see puudutab nii imetajaid kui ka linde –, seda suuremat rolli mängib imitatsioon nende ettevalmistuses iseseisvaks eluks. Ma matkin, ma jälgin, ma teen nagu sina, aga kuidas see mul õnnestub, seda ma ette ei tea.

      Ei ole midagi hämmastavamat kui arenev laps – see on üks maailma suurimaid imesid. Ta vaatab sulle näkku ja matkib su miimikat. Kuidas see pisipõnn teab, mismoodi pingutada häälepaelu ja lihaseid, näiteks suu ringlihast, et tema näole tuleks samasugune naeratus nagu see, mida ta näeb täiskasvanu näol? Selline võime toetub empaatiale ja tema mehhanismiks on peegelneuronite tegevus ajukoores.

      Kas ka loomad otsivad sarnasusi? Muidugi nad teevad seda. See printsiip on universaalne, kuid loomulikult on tal väga palju tasandeid. Ja kuigi ma ei saa öelda, et loomadel oleks midagi teadvuse taolist, kuigi mul ei ole mingit teaduslikku alust väita, et loom on isiksus, on loomade matkimisviisis midagi väga omapärast, midagi väga „inimlikku”.

      Ut aliquid fieri videatur

      „Otsekui tehtaks midagi” – see oli keskaja meditsiinis väga laialdaselt kasutatud salavõte. Kuidas toimida juhul, kui arstil ei ole õrna aimugi sellest, mis patsiendil viga on või kui arstile on täiesti selge, et patsient on lootusetu. Hakkame opereerima, kolleeg, et näiks, nagu tehtaks midagi, et patsiendil tekiks mulje – ta on professionaali kindlates kätes.

      Nad olid head inimesed, need keskaja arstid, ja nad tahtsid, et inimene ei piinleks, et inimene, kui ta peab minema, läheks võimalikult kergemat teed pidi. Kuid samas on sellist võtet – jätta mulje asjalikust ja eesmärgikindlast tegutsemisest – ka väga kerge kuritarvitada. Ja mis kõige ohtlikum, sellega võib ära harjuda ja vaat siis on see juba kurjast.

      „Võtame midagi ette, et näiks, nagu tehtaks midagi” – seda hoiakut on peetud puhtalt inimlikuks omaduseks. Paraku see nii ei ole.

      Väga paljud loomadki kasutavad seda võtet, ja kuidas veel. Kuid et seda kasutada, peab loom olema oma liigis, oma populatsioonis, peregrupis, karjas või parves küllalt kõrgel positsioonil, muidu saab ta otsekohe valusasti kolki, kui püüab tähtsat nägu teha.

      Ehk teisisõnu – quod licet Iovi, non licet bovi – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

      Me leiame midagi sellist kõikide imetajate käitumises, vähemasti kõrgemate imetajate puhul. Sa, loomake, pead tõepoolest olema tähtis, et sa saaksid endale lubada tähtsaid nägusid teha. Kui sa tasemel ei ole, ära parem ürita. Kas tuleb tuttav ette, kui me võrdleme inimese käitumisega? Mulle küll.

      Pean tunnistama, et umbes kolmkümmend viis aastat tagasi alustasin ma suhtlemist loomadega üllas veendumuses, et loomad on meist paremad, et nad on üdini head, et nad ei sõdi omavahel, et nad ei tee pätitempe, et nad ei varasta ega peta, et nad on vahetud, siirad ja ausad. Ja nüüd, kui ma olen loomadega tegelenud mitukümmend aastat, olen ma veendunud, et neil on tõepoolest olemas kõik mainitud kiiduväärt omadused, kuid samas näen üha rohkem, kui palju on sarnast inimeste ja loomade käitumises. See puudutab ka pahesid, vähemalt neid inimese käitumisjooni, mida inimene ise peab kas sündsusetuks või siivutuks või halvaks. See on käitumine, mida inimene loomade juures näha ei tahaks – selles peitub inimese ülbus. Meie, inimesed, oleme võtnud endale õiguse teha pattu, olla kiuslikud, ebaausad, üksteisele ohtlikud. Meil on nii palju väge, me oleme nii targad, nii tugevad, nii leidlikud ja niivõrd tugeva hingejõuga, et paratamatult oleme СКАЧАТЬ