Loomadest, armastusega. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle oma sõbra hüääni sabaalust nuusutama. No andke andeks, selleks ei ole ma siiski valmis. Võib ju ka teisiti. Ma annan talle oma kätt nuusutamiseks, ma modelleerin märke, mis ei ütleks talle mitte lihtsalt seda, et mina olen ka vööthüään ja sealjuures super-vööthüään, vaid et mina olen mina. Kuidas see hüäänipoeg mind individuaalselt markeerib, märgistab ja meeles peab, seda ma ei oska täpselt öelda. Väga tähtsad on muidugi lõhn ja hääletämber, just modulatsioonid, mis on palju tähtsamad kui sõnad. Ma võin talle öelda, et ta on lontrus, ma võin talle öelda veel midagi, tema asi ei ole, mida see inimkeeli tähendab, talle on tähtis, et see sõna on talle juba tuttav ja see on just minu häälega öeldud.

      Siis tuleb proua Anne, kelle suhted nende suurte kiskjatega on üldse väljaspool igasugust konkurentsi. Ta veedab iga päev mitu tundi nende kõikidega ja ta armastab neid. Ahh! See on midagi fantastilist, kuidas see inimene loomadega suhtleb! Kui Anne tuleb hüäänipoja juurde, pole tal vaja isegi midagi öelda, hüäänipoeg näeb juba väga kaugelt – see on Anne. Mind ta nii kaugelt ära ei tunne, ta näeb mind palju harvemini. Alles siis, kui ma tulen ja võtan ette midagi harjumuspärast, et temaga kontakti astuda, tulen ma talle meelde ja siis ilmutab ta usaldust ka minu vastu ja pakub oma sabaalust mulle nuusutamiseks. See on väga suur kompliment! Muidugi ei kutsu ma mitte mingil juhul meie külalisi üles midagi niisugust tegema, looma sedalaadi suhteid loomadega. Asi on nimelt selles, et me püüame kontaktidest hoiduda, niiviisi säilib loomadel kõige loomalikum seisund ja nii on kõige suuremad väljavaated nende normaalseks paljunemiseks. Inimene on ju tohutu ja rikkalik pundar väga intensiivseid märke.

      Tuleb näiteks rühm univormis politseinikke. Vähemalt mustri ja värvi poolest näevad nad enam-vähem ühtemoodi välja. Aga igaühel on oma kõneviis, hääletämber ja kehakeel, igaüks kasutab just talle kõige enam meeldivat deodoranti või habemeajamisvett või seepi, igaühel on erinev automark ja igaüks poleerib seda erineva vahendiga. Loomadele pakub iga inimene tohutut märkidekombinatsiooni, tohutu palju erinevusi põhilisest, n. – ö. baasilise tähtsusega märkidekomplektist. Inimliik on hämmastavalt mitmekesine. Loomade jaoks kindlasti. Ja kuna meil loomaaias käib väga palju inimesi, siis loomad väsivad sellest pöörasest mitmekesisusest muidugi ära. Ma pean ausalt tunnistama, mu head sõbrad, et see vaatepilt, mida teie loomadele pakute, on loomade jaoks vastavalt nende sensoorikale, vastuvõtlikkusele, võimetele ja suunitlustele võrreldamatult mitmekesisem kui see vaatepilt, mida meie loomad pakuvad teile.

      Meil oli kord loomaaias selline lugu. Pidime suu- ja sõrataudi pärast mitu kuud karantiinis olema. Ja kui siis mitme kuu pärast loomaaed taas avati, siis valitses meie loomade seas vaimustus ja erutus, nad olid lausa eksalteeritud. „Nad tulevad! Nad on jälle siin! Nad on nii erinevad! Nad on nii huvitavad! Nad on kõik eri pikkusega ja nad räägivad absoluutselt erinevaid keeli!”

      Üks ütleb peenikese häälega midagi, teine ütleb jämedama häälega midagi… „Vaata, emme!” – „Näen, poja!” – „Vaata, issi!” – „Näen, poja!” See on üks akustiline muster, aga too teine paar räägib looma meelest hoopis teist keelt. Kuulake, kuulake, sõbrad hüäänid, tiigrid, hundid, rebased, kuidas need kaks põnevat olendit omavahel räägivad. Üks ütleb pikalt-pikalt-pikalt midagi, ta ütleb: „Vaata, kallis, kui ilus triibuline, ja nii pehme karvaga. Oleksid ehk nii kena ja kingiksid mulle leopardinahast või tiigrinahast kasuka. See sobiks ju nii kenasti meie Lamborghiniga. Mis sa arvad, kallikene, kas sa saaksid seda varsti teha, sest ma tahaksin, et kui me läheme Pariisi, siis istuks see kasukas mul juba seljas nagu oma nahk.” Seda ütleb üks nendest põnevatest loomakestest, kes siin praegu paarikaupa jalutavad. Mida ütleb teine? „Eks ma vaatan, kallis, eks ma vaatan.” Ja siis jälle esimene: „Aga vaata, võib-olla hoopis see, tal on sellised rõngad, sellised mustad, sametmustad, süsimustad laigud sellise kollaka, lausa kuldse karva peal. See on vist, oota, kuidas ta oli nüüd… leopard, jajah, see kass. Oi, aga kallis, tead, ma olen kuskilt lugenud, et 1936. aastal anti karusnahaoksjonil välja dokument, kuhu väga paljud filmitähed olid alla kirjutanud ja vist mingisugune Metro Goldwyn Mayeri president ka kirjutas sellele alla, kas see oli Mayer Goldwyn või Metro ise, ma ei mäleta, aga ta kirjutas alla dokumendile, mis kinnitas, et kõige kaunim nahk on lumeleopardil – igavesest ajast igavesti. Lähme vaatame, kallis, kus on lumeleopard.” Ja teine, mida vastab teine? Ta ütleb: „Jah, lähme vaatame, kallis, jah.”

      Loom jälgib hämmastunult inimesega seotud tohutult mitmekesiseid märke, sealhulgas lõhnu, ka tehnilisi: metalli, plastiku, kummi, määrete, kütuse lõhna. Ja siis on veel valguse ja valgustusega seotud märgid.

      Valgus keset ööd. Mis asjad need on? Silmapaarid – tohutu suured, ebaloomulikult eredad – liiguvad absoluutselt ebaloomaliku kiirusega mööda maanteed. See, et miski liigub nii kiiresti, ja mis on kõige tähtsam, nii sirgelt, on inimese maailma märk. See ei saa olla loom, vähemalt mitte niisugune loom, kes tahab mind tappa, sest see läheb nii kiiresti, nii avalikult, nii absoluutselt sirgjooneliselt minust mööda – möirates, haisedes ja kõike ümberringi valgustades. Aga kui auto hakkaks loomale nimme järele sõitma või aeglustaks talle lähenedes käiku, siis suhtuks loom temasse otsekohe kui looma ja käituks vastavalt. Ta ei jääks auto alla. Kuid kui see auto ei tee tast väljagi, läheb lihtsalt kuskile, kuhu tal ilmselt on vaja minna, siis ta ju ei küti. Jah, tuleb muidugi alati olla ettevaatlik, aga üldiselt on selge, et ta ei küti. Ta näitab ju ennast, ükski kiskja seda ei tee. Ta näitab ennast ja ta möirgab ja tegelikult ta hirmutab kõik enda ees laiali ja minema. Sellega on väga lihtne harjuda. Väga palju loomi jääb auto alla just sellepärast, et neil ei teki hetkekski kahtlust, et need asjad võiksid surmavad olla, et nad võiksid midagi halba teha.

      Nad tegelevad oma asjadega, kui nad sedaviisi lähevad – möirates ja õudset haisu tekitades ja igasse külge valgust heites.

      Enamasti on loomad inimese vastu umbusklikud, inimest kohates on alati õige karta või end ära peita või siis rünnata, kui vahemaa on kriitiliselt väike. Aga kaua sa ennast peidad selle hämmastavalt mitmekesise liigi märkide eest, kui neid on kõikjal – õhus, vees, mullas, absoluutselt kõikjal. Ja kuhu?

      Jah, tuleb harjuda, tuleb leppida, tuleb neid märke kuidagimoodi omaks võtta. Ja me näeme, et igal loomaliigil on piisavalt käitumuslikku mitmekesisust. Koguni sel määral, et leidub isendeid, kes on sama uudishimulikud nagu Rudyard Kiplingi jutu „Elevandipoeg” nimitegelane, kes ei suutnud edasi elada, kuni polnud teada saanud, mida sööb hommikusöögiks krokodill. Ja on loomi, kes tingimata peavad antropogeenset keskkonda märkide ja märgisüsteemide järgi uurima.

      Lõhnad. Metalli lõhn. Mida see tähendab? Miks metalli lõhnad on nii erinevad? Kust nad tulevad, millega nad on seotud? Looduses vabu metalle ju ei ole. Millega tuleb neid siduda oma suhtumises inimmärkidesse? Seda kõike tuleb ometi uurida. Vähemalt uudishimulik elevandipoeg või rebasepoeg või oravapoeg peavad uusi lõhnu tingimata uurima. Ja 99 % nendest saab muidugi surma.

      Kuid mingisugune protsent jääb ellu ning suudab tsivilisatsiooni märkidega kohaneda. Semiootiliselt tähendab see omaksvõtmist. Päris paljud liigid suudavad tsivilisatsiooni märkidega adapteeruda. Kahjuks kaugeltki mitte kõik, kuid päris paljud.

      Aga nüüd vaatame, mida meie, inimesed, seoses sellega tegelikult loomade maailmale n. – ö. kaela määrime. Me nõuame loomadelt tohutu kiiret tempot, nii kiiret, et tegelikult käib see ka inimesele endale üle jõu, mis siis veel loomadest rääkida. Tulemus võib olla väga karm. Oma pressinguga soodustame selliste liikide tekkimist, kes on inimtsivilisatsiooni suhtes karastunud. Te tunnete neid liike – prussakas, voodilutikas, kirp, hall rott. Neid on veel palju, kuid praegune valik on köömes võrreldes sellega, mis võib tulla, kui me sama tohutu kiirusega oma elutegevuse märgisüsteeme muudame.

      Seega saavad loomad kogu aeg kokku uute märkidega. Samuti kasvab tõenäosus, et mõni loomaliik võib sattuda mõne mutageeni, geneetikat muutva aine, kiirituse või veel mingi ülivõimsa keskkonnateguri mõju alla.

      Kuid СКАЧАТЬ