Loomadest, armastusega. Aleksei Turovski

Чтение книги онлайн.

      Mille hominum species, et rerum discolor usus

      Lubasin endale jultumust tõlkida see ütlemine järgmiselt: „Issanda loomaaed on suur ja kirju.” See värss, mis pärineb Rooma poeedi Aulus Persius Flaccuse hiilgavast teosest „Satiirid”, tähendab täpsemalt muidugi seda, et inimliike on tuhandeid ja samamoodi on tuhandeid erinevaid eluviise. Luulerida läheb edasi: „Velle suum cuique est, nec voto vivitur uno” – „Igaüks talitab oma tahtmist mööda, kõik on isepäised.” No seda võib tõlkida isegi kui jäärapäised, aga isepäised on antud juhul õigem sõna, kuivõrd nüüd tuleb juttu kirju maailma – orbis pictus – sellistest asjadest, mis on kvalifitseeritavad kui kvalitatiivsed erinevused.

      Rääkida tahan ma loomulikult loomadest, kuid alustaksin siiski inimestest. Inimene – Homo sapiens – on teadaolevalt ainus liik, kes alatasa, veendunult ja suure lustiga võrdleb oma liigikaaslasi teiste loomaliikidega. Muidugi võrdleb inimene teisi liike endaga, see on täiesti loomulik ja täiesti loomalik. Pole olemas looma, kes ei otsiks kõigepealt teise liigi juures oma liigi normatiivseid kvalitatiivseid tundemärke – käitumises, liigutustes, värvis, lõhnades, häälitsustes jne.

      Koer vaatab inimesele silma ja ilmselt mõtleb: „Oh sa, milline kutsu! Minu lemmik!” Kass vaatab inimesele silma, no mida tema siis mõtleb? Ehk ta mõtleb: „Huvitav, see kass on jah kopsakas, no ja mis siis?” Lehm vaatab inimesele silma. Ma ei tea, mida lehm mõtleb, pole iial isegi püüdnud aru saada, mida nad mõtlevad. Aga kindlasti otsib ka lehm inimese juures tuttavaid tundemärke. Igale loomaliigile on see eluliselt tähtis toiming ja siinjuures tuleb tegutseda kiiresti ja nii pädevalt, nii õigesti, kui vähegi saab. Sellest sõltub ellujäämine. Igale loomaliigile, iga loomaliigi igale esindajale on tähtis leida talle esitletud või tema poolt leitud elusa asja märkide hulgas oma ja võõra märke. Inimene aga otsib enda liigikaaslaste juures võõraid tunnuseid, ja otsib neid kirglikult. Ja tihtipeale palkab spetsialiste, et leida inimeste juurest kõiksugu ebainimlikke tundemärke.

      Vaenlane on ju elajas. Konkurendid on igavesed tõprad. Kui naabrionu on kiuslik või teeb midagi ebameeldivat või kui keegi ei salli, et talle tihedas inimmassis selga elama tullakse, siis on häirija üks paras tõhk.

      Vaat selline käitumine on meie liigi üks huvitav omadus ja kindlasti on see seotud just nimelt meie fantastilise võimega asjadele nimesid anda. Ka meie esiisa Aadama esimene töö pärast seda, kui ta loodi, oli anda kõikidele asjadele nimed, eelkõige muidugi elusatele asjadele.

      Ent ka nimesid on mitut liiki. Kui ma ütlen Coccinella septempunctata, siis normaalne inimene mõtleb, et see on mingisugune väga keeruline teaduslik värk. See on seitsetäpp-lepatriinu. Aga isegi kui ma ütlen seitsetäpp-lepatriinu või kui ma ütlen mõne elusolendi kohta, et see on metsajooksiklane või haardsabaline möiraahv või küünisahv – ikkagi on selge, need nimed pärinevad teaduslikust zooloogilisest kontekstist. Aga kui ma ütlen lihtsalt lepatriinu, on hoopis teine asi. Siis tuleb silmade ette armas läikiv ümmargune pisimardikas.

      Ent mütoloogias, eelkõige aga maagilises teadvuses on nimel seos asjaga, ja sellest tulenevad väga põnevad ja nii mõnelgi juhul üsna sünged motiivid. Juba vanad kreeklased teadsid kindlalt, et kui ütled välja haiguse nimetuse, ütled välja ka selle haiguse tekitaja või seda haigust kontrolliva vaimu või pooljumaluse või nümfi nime ja sellega sa kutsud ta kohale. Parimaks näiteks on siin Lars von Trieri film „Melanhoolia”. Ega selline suhtumine nimetamisse ole seniajani päriselt kadunud. Sama lugu on ka loomanimedega. Ära ütle valjusti: „Hunt!”, muidu ta tulebki! Ütle „võsavillem” või „hallivatimees” – nii eksitad kiskja ära…

      Loomne elu

      Tallinna loomaaias on ligi kuussada eri liiki. Võtame igast liigist ühe paari loomi, näiteks paari ahve või paari sõralisi või paari enamvähem ühes ja samas mõõdus kaslasi, ütleme rookassi ja amuuri kassi. Kui meil on erinevad liigid, siis võivad liikide erinevused ka iga paari sees olla tihtipeale palju suuremad kui näiteks erinevused inimese ja šimpansi vahel.

      Loomulikult on inimene unikaalne, aga selles ongi asi, et iga liik on unikaalne. Kuid jah, seesama lepatriinu või mõni röövritsiklane või mõni linnutapik või mõni mudakuklaste sugukonda kuuluv kopstigu, kes elab vees, aga suudab ka õhku hingata – nad kõik on nemad, meie oleme aga meie. Ja asjaolu, et meil on tohutu võim elu ja surma üle, teeb meie liigi muidugi maailmas unikaalseks. See on selge, siin pole midagi tõestada. Kuid puht bioloogiliselt, see tähendab geneetilis-biokeemilis-füsioloogilis-ökoloogilis-etoloogiliselt, käitumise poolest jne. – neid aspekte on veel palju –, on iga liik unikaalne.

      Ma olen kuulnud arvamust, et loomaaed on mõnus paik. No eks ta üks tõpratall muidugi ole, kuid ikkagi mõnus paik lastega minna, jalutada, jäätisega maiustada ja Coca-Colat juua. Ja minul on hea meel, kui niiviisi arvatakse, loomaaed on kahtlemata väga õige paik, kus süüa, juua, jalutada ja vahel ka loomi vaadata.

      Muidugi me ei nõua oma külalistelt, et nad vaimustuksid zooloogiast, kuid me püüame siiski loomade vastu huvi tekitada. Ja sellepärast me näitamegi loomi ja tutvustame neid. See on väga mõnus töö, ütleksin, et minu lemmiktegevus. Eriti kui tulevad esimese-teise klassi õpilased. Nende seas on peaaegu alati mõni, kes võtab sul käest kinni.

      Vahel juhtub olema hea päev ja kõik õnnestub – ilm on kena, loomi on väljas palju ja neil on hea tuju ja ka päevaaeg on õige, see tähendab, et loomad on rahulikud ja lasevad ennast hea meelega vaadata. Seda ei juhtu mitte igal päevaajal, mõned loomad näiteks lähevad umbes kella viiest magama, mõned aga magavad hommikul ega näita ennast enne, kui päike hakkab läände kalduma.

      Ja vaat sellisel päeval, kui olukord on soodne, satub alati mõni esimese klassi õpilastest õhinasse, kogu ta tähelepanu on koondunud loomadele ja sellele, mida loomadest räägitakse. Ja ta võtab sul käest kinni. See on nii südantsoojendav, kui laps, keda sa esimest korda näed, tuleb sinu jutuga kaasa ja võtab sul käest kinni. See on ülima usalduse märk ja usalduse märgid on kõige hinnalisemad kõikide märkide seas üldse.

      Ja nii on see ka kõikide teiste loomade juures.

      Kui hüäänipoeg sind nähes ei tõsta enam püsti punkariharja oma seljal, siis ta on hakanud sinuga harjuma. Selleks võib minna päev või kaks või nädal. Punkarihari seljal on aga selge märk – ma olen hirmus, järelikult ma olen hirmunud, järelikult ma olen väga ohtlik, maksimaalselt ohtlik. Näed, ma olen ka suur, ma olen pikk, vertikaalis on minu mõõt praegu kaks korda suurem kui muidu. Kui hüäänipoeg kohtumisel enam punkariharja ei tõsta, kui ta sind nähes tõstab pea hästi kõrgele, siis see on juba usalduse tunnus. Hüäänil on pikk kael ja näiteks vööthüäänil on kurgu all suur must laik suhteliselt heledal taustal. Seega saadab hüäänipoeg sulle sõnumi: näed, mina olen vööthüään ja kindlasti oled sina ka, ma ju tunnen sind juba. Tule, läheme siis üle mägede ja mööda teid, käpp käpa kõrval, ja nuusutame kõiki asju ja vaatame ja limpsime ja hüppame ja kargame ja võib-olla saame midagi СКАЧАТЬ