Õnne valem. Tiina Jõgeda

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ruumi astuda, aga seda ainumast südant ei leia kuidagi. Lihtsalt ei tutvu kellegagi, 20 miljoni elanikuga linnas pole sobivaid kandidaate!

      Suhte vormistamise koha pealt on nii juristidel kui ka kristlastel selged seisukohad. Kuidas aga mesinädalatest ärgates hakkama saada, pole enam kellegi asi. Pärast suhte lõbusat ja kulukat legaliseerimist hakkab sündima ja kasvama keeruline moodustis nimega perekond, mille harimine nõuaks senisest tunduvalt paremat ettevalmistust. Eriharidust.

      Abiellumiste-lahutuste statistika ütleb selgelt, et Eestis on mehele saamisega (veelgi enam aga mehele jäämisega) vähemasti sama tõsine probleem kui Hiinas. Ainult et meie tüdrukutel pole peale Cosmo tarkuste justkui millelegi toetuda. Kosjasobitamine ja perekondade asjalik sekkumine ei tule meil kõne allagi, see oleks inimõiguste rikkumine. Lapsevanemate rolliks võsukeste pereelule kaasaaitamises peetakse vaid uhkete pulmade korraldamist. Aga kui abielutunnistus rebitakse puruks veel enne, kui ämmad-äiad korralikult tutvudagi jõuavad, siis on selles oma osa ka lapsevanematel. Nad osalevad laste perekonnaelus isegi siis, kui end noorte ellu pidevalt vahele ei torgi. Uus perekond luuakse ehituskividest, mis on lapsepõlvekodust kaasa võetud. Lapsepõlvepere mustrid on meis tahes-tahtmata sees.

      Tänapäeva perekond on küberneetika reeglitele alluv keeruline süsteem, mis koosneb palju segasemast seltskonnast kui unistuste tuumikpere. Mitme tundmatuga valemisse tuleb ajada lahutused, üksikvanemad, kordusabielud, sinu-lapsed-minu-lapsed-meie-koer, eelmisest elust kaasa lohisev eluasemelaen jne.

      Püüded perekonna mõistet sõnastada jooksevad rappa, sest tööstusrevolutsioonist saadik normaalseks peetav isa, ema ja kahe lapsega tuumikpere on läänemaailmas juba pikka aega olnud vähemuses, tõdeb Philip Baker raamatus „Perekonnapsühhoteraapia alused”.

      Terve, s.t mittehaige perekond on see, mis rahuldab oma liikmete materiaalsed, emotsionaalsed ja hingelised vajadused. Perekond algab paarist (äärepealt oleksin vana harjumuse kohaselt öelnud: mehest ja naisest). Kõigepealt peavad abikaasad rahuldama teineteise vajadusi – st teineteisele meeldima. Inimesena. Nii imelik kui see ka pole, peavad paariterapeudid tihti töötama paaridega, kes teineteisele ei meeldi. Kust muidu tuleb see lõputu etteheidete nimekiri, mida kõike partner enda juures muutma peaks? Kui abikaasade suhe on nõrk, siis pole hästi toimivat abielu loota. Pereteraapia põhiküsimus ongi, kas partnerid saavad vastastikusest suhtest rahulolutunde. Alles seejärel tulevad kõik muud küsimused: kuidas lapsi kasvatada, kuidas kodutöid jagada või kumma vanemate juurde jõuludeks sõita. Kahel inimesel, kes on otsutanud ühise leivakapi soetada, peaks olema koos mõnus olla nii voodis, köögilaua taga kui ka teatris. Paaril on näiteks lapsevanematena raske koostööd teha, kui nad ei ole abielupaarina õnnelikud.

      Igal perel on oma intiimne, vaid koduseinte vahel toimiv märgisüsteem, rollid, väärtused, võimu jaotamise ja konfliktide lahendamise kord. Perekonna vaimse tervise seisukohalt on võrdselt oluline nii suhtumine Jumala olemasolusse või kanepi legaliseerimisse kui ka sellesse, mis kell lapsed peavad magama minema või kelle asi on poes käia. Vanemate omavaheliste suhete kvaliteet mõjutab suuresti järeltulijate suhtestiili.

      Perekonnal on oma arenguetapid nagu mis tahes elusorganismil. Algul ollakse kahekesi, siis tulevad lapsed, ja igas vanuses lastega on perekond uute ülesannete-probleemide ees. Lõpuks, kui lapsed lahkuvad, algab „tühja pesa sündroom”, mis lõpeb pensionile minekuga. Siis algab vanavanemateks olemise etapp – mis lõpeb surmaga.

      Veel üks asi, millest meil eduka pere loomise puhul vähe räägitakse, on elukoha valik ehk ökoloogiline kontekst.

      Ameerika keskklassi perekonnad püüavad luua kodu piirkondades, kus on head koolid ja puhkeaja veetmise võimalused, kus pole pätte-narkareid ning saab loota naabrivalvele. Wisteria Lane, ühesõnaga. Sellistes piirkondades on kergem perekonda heas toonuses hoida kui suure kriminogeensusega kõdurajoonides, kus lapsed teevad koolist rohkem poppi ja naabritel on kahtlane taust, sest selline keskkond avaldab perekonna vaimsele tervisele negatiivset mõju.

      Perekond on organism. Me teeme hommikujooksu ja sööme ökoloogiliselt puhast toitu, pereauto käib regulaarselt hoolduses, miks siis perekond kui süsteem peaks kasvama aianurgas metsikult nagu kõrvits?

      TRUUDUSEVANNE ISEENDALE

      Läksin viimati abiellumise ülistuslauluga vist liiale, mõtlesin ehmatusega, kui lugesin uudist, et keegi taiwanlanna Chen Wei-yih on otsustanud pika looriga uhked pulmad üksinda maha pidada, st abielluda iseendaga.

      „Olen 30aastane. Mul on küllalt elukogemust ja olen teinud edukat karjääri, kuid pole leidnud sobivat partnerit. Mida siis teha? Abielluda iseendaga!” selgitas ta. Kui jätta kõrvale läbi huumoriprisma esitatud väljakutse klassikalistele soorollidele ja traditsioonilisele peremudelile, on Chen Wei-yih’ jutus iva sees. Väljakutsuvat (ja meediakünnist ületavat) abieluakti põhjendab ta nii: „Enne tuleb armastada ennast, siis saad armastada teist.”

      Jah. Iseendale tõotuse andmist armastada ja austada ennast elupäevade lõpuni, nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii õnnes kui mures, on vaja, tehtagu seda siis altari ees, kui muudmoodi ei saa. Suur mõtleja Fanny de Sivers on öelnud, et elu eesmärk on saada iseendaks. „Jumal on meid loonud teatava ideega. Me kõik oleme keskpärased, kõik omamoodi isiksused, kellel on oma ideaalpilt absoluutses mõttes olemas. Ja selle ideaalpildi on minu teooria järgi algpatt ära lõhkunud. Me peame katsuma selle pildi uuesti kokku seada. Minu arust peaks see olema meie missiooniks, sest ka pühaduse definitsioonis on pühak see, kes jõuab elu lõpul oma õige näo kätte saada,” on ta öelnud Postimehele. Pärispatt on Piibli järgi looja keelust üle astumine: inimene maitses hea ja kurja tundmise puust ja heideti soojast paradiisist maa peale lihtsureliku patust elu elama. Fanny de Siversi järgi oli inimesel paradiisis enda kohta täiuslik arusaam olemas ja ta usub, et inimese põhiline maa pääl askeldamise eesmärk peakski olema iseendaks saamine. Ma usun, et 91aastaseks elanud Fanny de Sivers selleni jõudis. Suurem osa meist aga ei tea, kust seda paradiislikku mina leida, ta on ennast hästi ära peitnud ega anna end kergelt kätte. Ega lase end seetõttu ka armastada.

      Üha rohkem inimesi võtab eneseleidmise kutsungit tõsiselt. Nii tõsiselt, et eneseotsingutest on kasvanud toitev tööstusharu. India aašramid ja Tiibeti kloostrid on täis meditatsioonis vaikivaid lääne inimesi, Santiago de Compostela tolmustel mägiteedel kõmbivad tuhanded palverändurid, mina järele seilatakse avamerepurjekatel ja vändatakse uhhuduuridel, seda otsitakse surfirandadest ja rabamatkadelt. Hästimakstud valgekraed tõmbavad selga kirjud hõlstid, istuvad tundide kaupa lootosistes pühamu kivipõrandal, nälgivad ja külmetavad kitsastel puukoikudel, ja ikka ühe eesmärgi nimel: leida võõral maal võõras keeles puterdavate šamaanide abiga üles killuke iseendast. Kui see kannatamine ei ole igatsus, siis mis see on?

      Käisin minagi vaatamas kultusfilmi „Söö. Palveta. Armasta”. Jutt on naisest, kes loobus oma turvalisest töö- ja abielust, sest ei kujutanud end ette järgmised viiskümmend aastat sama leiget kena elu elamas. Ta tahtis päris-endaga tuttavaks saada, oma piire kombata! Lugu sisaldas sõnumit: lõpetage oma elus mõni kurnavaks muutunud teema, avage umbseks muutunud sisekosmoses uus uks – ja siis te alles näete, mida head maailmal teile varuks on. Film oli pikk ja igav (raamat veidi parem), Julia Roberts ebausutav, aga mis siis. Enese, st elu mõtte otsingute teema erutab praegu paljusid. Kinosaal oli täis Julia Robertsi kloone: kolmekümne tuuris kauneid daame, sekka mehi ka.

      Samanimelist raamatut müüakse mürinal juba mitmendat aastat, nagu müüakse ka eesti autorite samas tonaalsuses autobiograafilisi reisikirju, milles kirjutajat huvitab pigem iseenda kui võõraste maade ja kultuuride avastamine.

      Raamatu „Söö. Palveta. Armasta” järjekindel kassarekordite purustamine nii raamatupoodides kui ka kinodes kinnitab, et teos on tabanud tänapäeva inimese eksistentsiaalseid valupunkte. Tõelise minani kulgemine on julgust röövivalt vaevaline. Psühholoogiline ökonoomika ütleb, et inimene СКАЧАТЬ