Õnne valem. Tiina Jõgeda
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda страница 4

Название: Õnne valem

Автор: Tiina Jõgeda

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Самосовершенствование

Серия:

isbn: 9789949489114

isbn:

СКАЧАТЬ aeg: „Õudne, kui saamatu ma olen. Ma ei oska mitte midagi ja ega ma arvagi, et midagi saavutada võiksin. Kohutav, kui paks ma olen. Täielik tünder. Ja kole! Krokodill on minu kõrval kaunitar. Ma ei meeldi kellelegi. Ma ei oska mitte midagi, mul pole mõtet tööbüroosse tööd küsima minnagi. Minu haridusega inimesi ei vaja keegi, see on fakt. Ma ei saa millegagi hakkama. Laisk ja lohakas olen ma alati olnud. Iseloom on mul ka sant, olen egoist, ikka mina ja mina, nagu vanaema ühtepuhku ütles. Ja jube latatara, kuigi lapsest saati õpetati meid, et laps räägib siis, kui kana pissib. Keegi ei kannata minusugust viripilli välja. Ma ise ka ei kannata.”

      Miks nii karmilt? Inimene karistab end alateadlike süütunnete pärast, ütlevad psühhoanalüütikud Engel ja Ferguson. Karistavate mõtete alateadlik eesmärk on sundida meid end halvasti tundma. Halvasti „tahab” inimene end tunda juhul, kui ta on lapsepõlvest peale harjunud endast halvasti mõtlema ja tundma. Kui ta rahulikult järele mõtleks, saaks ta aru, et tema süütunded pole sugugi seotud tegelike eksimustega, vaid sünnivad ettekujutusest, et laps vastutab nende kannatuste, pettumuste ja õnnetuste eest, mis tema vanemaid või õdesid-vendi tabavad. Isa joob minu pärast. Ema on väsinud, sest tal on minuga palju tööd. Emme ja issi läksid lahku, sest mina olin paha laps… Süütunnet vendade ees võib tekitada koolist saadud kiituskiri, sest oled nendest parem. Süütunde ajel jääb teise linna kooliminek ära, sest ema jääks siis üksi ja kurvastaks. Süütunnet tekitab teadmine, et ma ei vasta vanemate ootustele…

      Minapilt sõltub paljuski sellest, kuidas vanemad meid kohtlevad. Kui lapsele öeldakse, et ta on isekas, edev, pretensioonikas, hoolimatu, loll ja tähtsusetu, siis seda ta uskuma jääbki. Jutt tuleb ju kõige autoriteetsemast allikast, armastatud emme-issi suust. Tõrjuvate vanemate lapsed kasvavad teadmises, et nad ei väärigi teiste tähelepanu ja lugupidamist. Mida rohkem vanemad on last tõrjunud või halvustanud, seda tugevamalt juurdub temas tunne, et ta on halb, suisa ürghalb. Ürghalb ongi üks neid kujuteldavaid kuritegusid, millest Engel ja Ferguson kirjutavad.

      Ürghalva puhul ei tunne me end kehvasti mitte sellepärast, mida oleme teistele teinud, vaid seetõttu, et oleme sellised, nagu oleme.

      Kui lapsest saab täiskasvanu, usub ta ikka kaljukindlalt, et on halva kohtlemise ära teeninud ega vääri edu või õnne. Ükskõik kui palju inimene ka ei pinguta, et end hooliva ja hoolitsevana näidata, tunneb ta sisimas end vaikselt ikka vääritu ja mõttetu tüübina.

      Lapsepõlvest pärit süütunded ei kao, vaid juhivad kuskilt teadvuse hämaratest soppidest inimese käitumist ja valikuid.

      Kui inimesel peakski elus hästi minema, ütleb ta kähku endale, et see on juhus ja eksitus, ei maksa ikka vedamist tähtsustada. Küll pill tuleb pika ilu peale ja uhkus ajab upakile! Me oleme kasvanud protestantlikus kultuuriruumis, kus enese kritiseerimine murust madalamaks on voorus ja enesega rahulolu lubamatu kuritegu.

      Millal iganes sellisel inimesel hästi läheb, vastab tema alateadvus karistavaid mõtteid tootes. Veel hullem on see, et inimestel on kombeks ennasthävitavaid käitumismalle korrata. Nad saboteerivad oma edu tööl, satuvad haiget tegevatesse suhetesse, ketravad depressiivseid mõtteid. Tulemuseks on kängunud, oma võimed realiseerimata jätnud kibestunud isiksus. Sest inimene on loodud nii, et oma võimete ja isikupära maksimaalseks väljaarendamiseks vajab ta turvatunnet, positiivset õhkkonda.

      Sedalaadi etteheited viivad inimese lõpuks elutahet halvava depressioonini. Karistavad mõtted takistavad edukas olemast, rahuldavaid inimsuhteid loomast, takistavad lõõgastumist ja elu nautimist.

      Siinkohal tuleks anda tarka nõu, et lõpetage oma vigade pärast muretsemine, hakake elama. Jaa, oleks see nii lihtne! Enesekriitika kuritegude paljastamine, ruineerivate mõtete äratundmine ja väljakaevamine on vaevanõudev töö.

      … Eile tuli mulle tänaval vastu üks sõbranna. Ta nägi kadedaks tegevalt rõõsk välja.

      „Oo, kui äge kleit sul seljas on,” märkisin ma.

      „Ah, mis ta ikka on, kaltsukast ostsin, üks õmblus oli kärisenud ka.”

      Siin ongi lihtne näide enese saboteerimisest. Õige vastus oleks olnud, et on jah lahe kleit, mulle endale ka meeldib, Armani pealegi.

      KUIDAS SAADA MEHELE

      Arutasime Mairega, kuidas oleks tore pulmi pidada. „Mina kolmandal korral enam loori pähe ei pannud,” meenutas Maire. Ja siis veel pulmavana oma piinlike mängudega! Maire raius, et kõik tema pulmad on peetud ilma pulmavanata ja ta ei kavatse sellist teenust osta ka edaspidi. Tema poolest oleks tal juba ka neljas pulm peetud, kuid elukaaslase kuri abikaasa ei anna juba mitu aastat lahutust. Noh, mina keeldusin loorist kohe esimesel korral, sest sisetunne ütles, et loori pikkusel ja abielu pikkusel ei pruugi seost olla. Aga võib-olla oleks olnud?

      Ebaõiglane lugu selle abiellumisega. Homodele, kes kangesti tahaksid altari ette minna, on see miskipärast keelatud, aga heteropaarid, kellelt seda etteastet pikisilmi oodatakse, suhtuvad pulmapeosse kui mõttetusse igandisse. Ja kui end registreerivadki, siis on pooled paarid peagi Õnnepalees tagasi – seekord tagauksest, lahutusavaldus näpus. Aga ka Perekonnaseisuamet peab uusi turge vallutama ja kelleltki riigilõivu sisse kasseerima, nii et mõistlik oleks lubada abielluda kõigil, kes vähegi tahavad.

      Tänapäeva tüdrukud tulevad eksamikomisjoni ees toime igasugu keeruliste teoreemide ja teooriatega, aga vaat seda ühte elulist vastust nad ei tea: kuidas saada mehele. Selle vastuse otsimisega tegelevad kõik naisteajakirjad, kogu ilu- ja trenditööstus. Mis see Cosmopolitani G-punkti ja O-tehnika otsimise vaevgi muud on kui halva mängu juures hea näo tegemine. Kosmeetika- ja meediaäri õitseb, ent vaesed vanatüdrukud närtsivad. Sõna „vanatüdruk” kõlab küll anakronistlikult, poliitiliselt ebakorrektselt nagu „invaliid”, „neeger” ja „parteilane”, aga nõutuks tegev sisu on sel endiselt. Lapsega tüdruk ei pea küll paisuva põllealuse pärast end enam sohu uputama ja partnereid vahetavat kameeliadaami ei halvustata, aga need on mikroskoopilised muutused ühiskonna psühhokliimas. Olgu pealegi vanapoiste asemel poissmehed ja üleküpsenud pruutide asemel vabad ja vallatud, iseseisvad ja self-made-woman’id, ega mure sellest ei vähene.

      Eufemismide taha peitumine ei vähenda naise vajadust perekonna ja armastuse järele ja selle leidmiseks sobib iga vahend.

      Näiteks hiinlannad – ka kõige haritumad – loodavad abi aastatuhandete tagusest kodu korrastamise õpetusest feng shuist. Isegi ajal, mil suur kultuurirevolutsionäär Mao keelas fengshuitamise surma ähvardusel ära, ei riskinud hiinlannad rituaale täitmata jätta. Pigem surm kui vanatüdrukupõli! Armuõnne tugevdamiseks tuleb panna magamistoa edelanurka pilt roosade pojengidega ja öökapikesele kaks (tingimata kaks) mandariinparti (keraamilist). Ja üldse tuleb tugevdada yang-energiat, sest kui naisterahva ruumides on liiga palju naiselikku yin-energiat, siis meesterahvas oma energiaga sinna ei mahu.

      Erinevalt Eestist, kus mehi on ligi kolm protsenti vähem kui naisi, on hiinlastel kõva meeste ülekaal. Ma ei taha siin pikemalt rääkida, kuidas käib Hiina mahajäänumates piirkondades sooline võrdsustamine: vastsündinud tüdrukuid lihtsalt tapetakse nagu kassipoegi. Aga meeste protsentuaalne ülekaal ei aita Shanghai haritud neidudel mehele saada. Niisiis saadetakse lapsevanemad „valimisplakatitega” põllule. Lubadused kosjakuulutusel on väga lihtsad: vanus, haridus, majanduslik tase. Klassikaline ameerika-eesti tuunimistulemus 90-60-90 ei ole seal argument.

      Shanghais on plats, kuhu kaks korda nädalas kogunevad keskealised mehed ja naised, kes hoiavad käes suuri silte.„Neiu, 25aastane, kõrgharidus, korter olemas, autot pole.” „Noormees, 26, hea töökoht, kinnisvara.” Jne. Siltidega seisjad on noorte emad-isad ja pruuditurg töötab tulemuslikult. Noortel endil ei sobi sinna seisma minna, lapsevanem on aga just paslik vahendaja, kes oskab noorte vajadusi ja võimalusi selge pilguga hinnata. Üks ema valib sildil oleva info põhjal СКАЧАТЬ