Provintsiarst. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

      Ta tõusis kiirustades trepist ja seisis siis hingeldades ukse taga. Koputas kaks korda ja ootas. Imelik ärevus pakitses kehas, aga hingamine rahunes ja koos sellega sigines kindlustunne. Ta oli oma koduukse taga. Siis märkas Hinnov tumedat nelinurkset laiku pleekinud uksepolstril. Nimesilt oli ära võetud. Kruviaugud olid selgesti näha. Ta oli tahtnud teha seda ise, aga kogu aeg unustanud. Silt oli kuulunud korteri endisele omanikule, neurokirurgia professorile ja kauaaegsele ülikooli kliiniku konsultandile Maamehele. Ainus, keda tunti nägupidi Euroopa parimates kliinikutes, oli öelnud Lange. Tema juurde tuldi õppima isegi sealt, oli ta lisanud. Hinnovi tööle tulles oli kuulus professor juba väga vana. Vaikselt ja tagasitõmbunult elas ta unustatuna oma kunagi uhkes korteris. Uus revolutsiooniline võim oli korteri rekvireerinud, jaotanud vaheseintega kolmeks, jättes professori üürnikuna kahte tolmunud antiikse mööbliga tuppa. Kõik kunagised hiilgavad operatsioonid ning auavaldused ei lugenud enam, pigem kõlasid need kulunud anekdootidena tema endiste assistentide ja praeguste professorite mälestustes. Õigupoolest oli surm see, mis tolmupilve tema hääbunud elult korraks üles raputas. Kolm matusele eelnenud päeva kihas ülikool nagu mesilastaru. Saabusid delegatsioonid, kuuseokstest lõhnavas ülikooli aulas seisti auvalves ning peeti kõnesid. Kuid kõik vaibus sama ruttu. Ja kui Lange nädalapäevad hiljem tal professori korterisse soovitas kolida, oli tema hääl pigem asjalik. Hinnov raputas hämmeldunult pead.

      „Varsti pannakse sinna mõni kojamees või pesunaine sisse. Tal pole siia jäänud mitte kedagi,” konstateeris Lange jahedalt. „Muuseas, see on Murrovi mõte. Korter asub siin lähedal ja vanale tundub, et kõik, mis siin külje all, peabki kuuluma haiglale.” Nad seisid haigla koridoris akna juures ning vaatasid tühermaad, mis algas haigla krundil kasvavate pärnade tagant ja mille vasemas teepoolses servas kaevas keegi mees maja vundamendikraavi. Mees kaevas juba nädalapäevad, alati üksi, askeldas sipelgana kerkivate mullakuhilate vahel. Vaheldumisi labida ja käruga tegutsedes tegi ta seda mingi vääramatu innuga, laskmata end segada varakevadisest vihma- ja lumelörtsi sagaratest. Alles hilisõhtune pimedus peletas ta kuhugi. Aga Hinnovi tööle tulles oli meeski alati kohal.

      „Täitevkomitee jagab ehituskrunte otse haigla kõrvale. Ei jõua meie Murrov neile vastu seista. Ta loodab ikka, et ehitame siia teise ja kolmandagi haigla, terve haiglate linnaku ja suure pargi ümber …”

      Lange toon oli harjumatult järsk ja rahulolematu. Ta silmitses ilmse vastumeelsusega meest, kes end nüüd puhates vundamendikraavi servale istuma sättis ning võileivapakilt paberit harutas.

      „Ma arvan, et sellepärast meie vana ei sättinudki ennast mõne laeva või paadiga siit minema, kuigi ähvardati siit ja sealtpoolt. Talle oli Rootsis kohtki vaadatud. Tahab need haiglad iga hinna eest püsti panna. Professor Maamees tahtis sedasama ja võib-olla taheti enne tedagi … Võta vastu jah, ega tal rohkem seal enam polegi kui kaks tuba. Sa nüüd ju abielumees ja vajad korterit. Võta, mis sa ootad, praegu võtab igaüks, kust saab.”

      „Ma ei tundnud teda.”

      „Parem ongi võtta, kui ei tunne.” Lange pööras end ja vaatas teda jahedalt.

      „Praegu ei tehta nende asjadest suurt probleemi ja korter on tühi, ma tean.”

      Muidugi vajas ta korterit, hädasti vajas. Olga ei sobinud sinna, kuidagi ei sobinud sellesse väikesesse õuemajja. Ja kui Lange teab, et on tühi, oleks see võimalus. Kui see muidugi antakse talle … ilmapeal ei anta? Aga Lange toon ei meeldinud talle, see oli ebameeldiv ja süüdistav.

      „Küll me hakkame saame,” vastas ta kuivalt.

      „Hästi, aga vahest küsid seda enne oma naiselt?”

      Lange hääl oli veidi õrritav ja pilkav, aga selles oli ka annus tavalist heasüdamlikkust.

      „Mine linnavalitsusse, mhh, nüüd nimetatakse seda ju täitevkomiteeks, sa mine ja nõua nagu kõik. Küll ma helistan kuhu vaja, meil on seal üks oma inimene maohaavadega …”

      Ta oli tundnud ebamugavust. Kõik see tundus kohatu. Aga juba samal õhtul rääkis ta korterist ettevaatamatult Olgale ning naine võttis sest särinal tuld. Ning kahe päeva pärast istus ta juba vastuvõttu oodates täitevkomitees. Kõik laheneski hämmastavalt hõlpsasti. Paari nädala pärast kolisid nad sisse. Korter polnudki teab mis suur, aga väga mugav. Nimesildi oli ta jätnud, lükates selle vahetamist päev päevalt edasi, kuni jäigi nii. Aga nüüd oli keegi vaskplaadi ukselt maha kruvinud ning laik pleekinud nahal torkas ebameeldivalt silma. Miks oli Olga seda teinud? Uks näis nii vana ja kulunud ning võõrastavalt tõrjuv. Ta vajutas uuesti kellanupule, seekord pikalt ja nõudlikult. Ja nüüd kuuldi ka seestpoolt. Ukse tagant kostis susside lohisev astumine ning lukuaugus keerati võtit.

      Mees oli alussärgi väel, Hinnovist suurem ja tüse, alussärgist kummuva karvase rinna ja tõrksa võimuka näoga.

      Siin ei elanud mingit Olgat. Ja ta ei tea mitte midagi kellegi taolise kohta … Nad vaatasid teineteist. Kurgus pigistav hämmeldus andis pisut järele. Olgat ei olnud? Tähendab, ta oli siiski eksinud korteriga? Hinnov pööras ümber ja hakkas ära minema, aga peatus samas uuesti. See ei saanud olla eksitus, koridor, uksed selles – kõik oli õige ja tuttav. Mees seisis endiselt uksel ning jälgis teda kahtlustavalt. Ei, see oli tema maja ning uks mehe selja taga oli tema korteri uks. Ta kobas käega vatijope taskust odava paberossipaki, seisis keset koridori ning suitsetas. Ja ka võõras mees seisis ja ootas.

      „Ma elasin siin,” ütles Hinnov, vaadates mehele otse silma. Aga see ei paistnud meest eriti häirivat. Uuesti libises tema tõrjuv põlglik pilk üle kulunud vatijope ja pükste Hinnovi seljas ning põrandal lebava nööriga kokkutõmmatud määrdunud seljakoti. See võib ju nii olla, ütles tema olek, see ehk oligi sinu osa. Vastumeelsusest veelgi enam süngestudes andis ta siiski veidi seletust. Mees elas siin juba kolm aastat, aga endistest ei teadvat ta midagi. Mingit teadet kellelegi pole jäetud. Käega laisalt rinda sügades rääkis ta sellest ning tema lihav turske keha sulges endiselt kogu ukseava. Ja tasapisi mõistis Hinnov kõike. Külma jäise veena voolas teadmine tema sisse. Siin elati. Kuskil oli tehtud mingeid otsuseid, elu hammasratta hoovad olid teinud nõksatades mingi pöörde ning liikusid siis hoogu võttes taas edasi. Hinnov polnud sest osa võtnud, ta oli eemal ära olnud ja hammasrattad polnud teda arvesse võtnud. Tal oli külm, ta tundis selgelt jalgadest üles kehasse imbuvat jahedust. Hajameelselt vaatas ta koridori põrandale, oma jalgade juurde asetatud kotti. Ta kummardus ning tõstis seljakoti üles. Kuidagi imelikult kohatu tundus see seismine siin oma korteri ees koridoris. Mehelegi tema vastas tundus see vist kohatu. Tema massiivne tumedate karvadega õlg liigutas end kärsitult särgi õlapaela all ning lihavasse võimukasse näkku paistis siginevat nõutus. Korraks liigutasid end ka huuled, aga tardusid samas pahuras ootuses. Kus oli Olga? See oli praegu kõige tähtsam, liigutas mõte ennast aeglaselt Hinnovi peas. Ta pidi üles leidma oma naise. Aga see mees tema vastas ei teadnud Olgast mitte midagi. Ja arvatavasti rääkis ta tõtt. Aga midagi tuli teha ning Hinnov astus mehest mööda ning koputas üle koridori teise naabri uksele. Koputas mitu korda närvilises kasvavas erutuses, tajudes endiselt uksel seisva mehe umbusklikku vaadet seljal. Keegi pidi ometi kodus olema ja kes veel, kui mitte too vana naine, kes liikus toaski vaevaga ringi ning kellele nad olid vahel süüa toonud. Naine pidi kodus olema, kui ta vahepeal ära polnud surnud. See viimane mõte täitis Hinnovit imeliku paanilise hirmuga ning ta koputas aina tugevamini.

      „Seal ei ela mingit Olgat ja üldse, mida te siit otsite?” Mees Hinnovi taga oli otsustanud lõpuks sekkuda. Tulnuka käitumine oli rohkem kui kahtlane ning teatava rahuloluga takseeris ta Hinnovi kõhetut kuju. Hinnov ei vastanud. Too haige puusaga invaliidist naine pidi ju ometi olema kodus ning Hinnov koputas järelejätmatult edasi. Ja kui ta kuulis lõpuks kobistamist ukse taga, rõõmustas ta nagu laps. Keegi pidi ju ometi kõigest midagi teadma.

      „Oi, ma ei tundnud teid ära, härra doktor …”

      Silmad СКАЧАТЬ