Provintsiarst. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis ta muidu on, aga iseloomu tal on. Ja sina ära tema pärast virise, vaid oota.”

      Inga astus toolile tagasi istunud Lange juurde ning pani käe mehe õlale.

      „Muuseas võiksid ka minule valada pitsikese kasvõi selle peale, et ma tal sulle tappa ei lasknud anda.”

      Hinnov vaatas neid kõrvalt. Ta tajus sellest suurevõitu naisest õhkuvat sõbralikku soojust, mis oli niisama mõistev ja toetav nagu karmgi. Langel on vedanud temaga, mõtles ta ning ta tundis veidi kadedust Langet vaadates.

      „Mida sa nüüd teed, jooksed teda mööda maailma otsima või?” päris Inga asjalikult. Ta võttis lauanurgal vedelevast pakist sigareti ning kallutas end üle mehe õla tuld võttes.

      „Ma ei tea, proovisin, aga ma ei tohi linnast lahkuda.”

      Hinnov võttis samuti sigareti. Keha oli praegu soe ja lõtv ning ta teadis, et kui ta ainult suleks silmad, uinuks ta silmapilkselt. Ma ei lähe siit kuhugi, – kinnitas ta endale kuraasikalt, teades läbi tänulikkuse sedagi, et teda ei saadetagi kuhugi, siit mitte.

      „Niisiis jäeti kett ikka kaela,” resümeeris Lange oma tavalisel pilklikul toonil.

      „Olgu tänulik, et niigi läks,” arvas Inga. Naise hoolitsetud käsi püsis endiselt kui rahustades mehe õlal. Ta vaatas Hinnovit, suunurkades varjuna mingi sisemine naeratus. „Te võtke ta tagasi haiglasse. Ja küll ta kaasagi välja ilmub. Eks ma helistan ja küsin muidugi teistest teatritest järele kah. Püüame kinni su kuldkalakese.”

      „Sa teed seda?”

      Hinnov tundis, kuidas kindlustunne temas kasvas. Kui hästi, et ta siia tuli. Homme läheb ta tööle. Ta vaatas oma lauaservale toetuvaid käsi. Homme paneb ta nad uuesti tööle.

      „Muidugi tuled sa tagasi haiglasse,” kinnitas Lange. „Lähme homme koos peaarsti juurde ning ajame selle asja sirgeks.”

      Aga miski Lange hääles oli muutunud. Inga pööras end ning vaatas teda tähelepanelikult.

      „Sa usud, et nad võtavad ta tagasi tööle, usud seda, Ervin?”

      „Loomulikult võtavad, ta on ju kirurg, kurat võtaks.”

      Aga Lange hääles puudus kindlus.

      „Sa aitad, teed kõik omalt poolt, et ta võetakse tagasi, eks? Te saatsite ta sinna ja nüüd võtke ta tagasi. Ta peab saama haiglasse tagasi,” kordas Inga tungivalt.

      „Ma juba ütlesin, aga ma ei ole peaarst ja jumal tänatud ei saa selleks ka kunagi. Jäta mu hing ükskord rahule.”

      Lange vaatas raevukalt naist. Vaatas viha ja põlgusega, mis üllatas Hinnovit ja ei tundunud sugugi sobivat Lange taolisele mehele. Aga Hinnov ei märganud imetlust, mis traageldas seda viha.

      „Te ütlesite edasi peaarstile?”

      „Jah, aga ta on kinni, ta on väga hõivatud, doktor Hinnov.”

      „Olgu, ma ootan veel.”

      Hinnov silmitses suletud ust ning siis sekretäri, kes istus pahura näoga tagasi oma kohale kirjutusmasina taha. Olgu, tal on aega, ta istub niikaua kui tarvis …

      „Ma ju ütlesin, peaarst on väga hõivatud ja ta ütles, et selles küsimuses peate pöörduma kaadrite osakonda.”

      „Kaadrite osakonda?”

      „Jah, ta palus teil pöörduda kaadrite osakonda, doktor Hinnov. Ning palun ärge suitsetage siin enam. Peaarst ei luba siin kellelgi suitsetada, näete silti seinal.”

      „Vabandage …”

      Hinnov kustutas sigareti, tõusis ning seisis hetke nõutult, silmitsedes uuesti musta nahkpolstriga kaetud suletud ust. Ta ju alles nägi, kõik tulid välja. Ta võtab praegu kätte ja astub sisse. Nagu ühe vitsaga löödud. Mustad polstrid ja sekretärid. Poleks arvanudki, et Šubast saab peaarst. Miks Lange ei öelnud seda mulle? Kuid ta surus mul ju osakonnas kätt ja ma nägin, tal oli hea meel, et mind tulema lasti. Aga ta kardab, seda nägin ma ka. Mida ta kardab? Aga Moorits on surnud. Olgu, ma lähen kaadrite osakonda … nad kõik seal arstide toas istusid valvel, nagu kardaksid mind. Naljakas …

      „Meil ei ole kombeks tööle võtta inimesi, kes on meilt kord vallandatud, doktor Hinnov.”

      „Vallandatud?”

      „Muidugi, te ju ei ilmunud tööle.”

      „Mind viidi ära, arreteeriti öösel ja alles nädal tagasi mind vabastati. Ma jõudsin alles eile siia.”

      „Kahju küll, aga süüdimõistetud kodanikega tegelevad teised instantsid, mitte haiglad.”

      „Mind arreteeriti, kas te saate aru, ja nüüd vabastati, kuna ei leitud mingit süüd. Ma ei olnud süüdi, et mind sinna viidi ja ma ei saanud sealt ometi tööle tulla, istub see teile pähe või ei?” Hinnov vaatas imestunult naist. See oli totter jutuajamine, eelkõige totter, kinnitas ta endale, püüdes vaigistada viha.

      „Kuus aastat ja ei leitud mingit süüd, vabandage, aga mina olen ikka mõelnud, et vanglas kantakse karistust. Ja lõppude lõpuks ei tule siia keegi ütlema, olete süüdi või mitte.”

      Kaadriosakonna juhataja Nelli Sisask pidas end karastatud printsipiaalseks kaadritöötajaks. Ning omamoodi vapper oli ta tõesti, vähemalt ei teeselnud ta oma sõprust ega poolehoidu kellelegi, keda ta selle vääriliseks ei pidanud. Kõrgemalt poolt oli see mõnigi kord pahandusi kaela toonud ja seltsimees Sisaskit peeti üsna ninakaks ja tülikaks töötajaks. Aga praegu oli ta oma õiguses kindel ning hallid silmad ümmarguste metallprilliraamide tagant vaatasid jahedalt ja karmilt. Peaarst võis lubada endale mõningast nõrkust, kuigi nad mõlemad olid teineteist suurepäraselt mõistnud. Ja lõpuks, need asjad peabki lõplikult paigale panema kaadriosakonna juhataja. Panebki, tema juba ei keeruta. Pehme nagu narts … Tunda kaastunnet mehe vastu, kes abistas bandiite. Nüüd nad jah tunnevad kõikjal kaasa, terve riik näib nõtkutavat põlvi oma eilsete vaenlaste ees. Aga fakt on see, nad olid ja jäävad vaenlasteks. Ja hädaldada liigse karmuse pärast nende puhul on pigem edvistav poos. Kaadriosakonna juhataja seltsimees Sisask oli väga uhke oma sallimatuse üle igasuguste nõrkuste suhtes. Tema viisiks oli kõnelda nagu mees mehega, nagu ta endale tihti ise kinnitas ja ta tõmbas meeste kombel kangeid sigarette. Suitsetama hakkas ta sõja algul ühes tagala väikelinnas eriosakonnas masinakirjutajana töötades. See mitte midagi mõista tahtev doktor tegi teda närviliseks ning tema kuivetu õbluke kogu mustas hooletult pressitud kostüümis praksus üleni õiglasest vihast.

      „Te julgete rääkida oma süütusest, kui teie asja arutati isegi parteibürool … Kohe ma leian, siin on protokoll … ma mäletan küll, üks hetk …”

      Seltsimees Sisaski sõrmed sorisid vilkalt kaustas ning leidsidki lõpuks otsitava. Ta asetas võidukalt naeratades paberi Hinnovi ette.

      „Büroo otsustas teid partei ridadest välja heita, palun lugege ise. Teie küsimust arutati ja te ütlete mulle, et pole mingit süüd … Ja on ka muuseas õpetatud nõukogu otsus teie vabastamisest kateedrijuhataja kohalt, palun lugege.”

      Hinnov vaatas paberit laual, hoolikalt täis kirjutatud paberit, mille serval olid klambriaugud, mis kinnitasid kindlalt selle kuuluvust muudegi paberite hulka. Kõik oli siiski toimunud, parteikomitee istung ja õpetatud nõukogu ning praegu mõistis ta hästi hämmeldust arstide toas täna СКАЧАТЬ