Provintsiarst. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ning kasvõi militsionäär, kelle jõhkruse taga istus samuti sügavalt mure? Või ehk nad valetasid, peitsid tema eest hoolikalt seda, mida aimasid uurijad? Kõik oli võimalik. Ainult üks asi oli paranenud – ruumi oli rohkem. Nüüd olid nad kambris viiekesi, öösel mahtus neli kuidagi kahele narile, üks magas järjekorras põrandal. Võis öelda isegi, et ta oli mingil moel juba kohanenud. Ning ometi, kas polnud see hirmus, kas polnud hirmus iga uus päev tema elus? Ainsana nende seas tundis end hästi Fomitš. Tõsi, tüütud ja häirivad olid tema lõputud tülid militsionääriga. Kumbki näis teist lausa vihkavat. Ja ometi paistis vahel Hinnovile, et mõlemad tunnevad sellest ka naudingut. Kahtlemata tundis varas end siin kõige paremini. Mustlast kutsuti ülekuulamisele vaid haruharva. Igavledes nägeles Fomitš ajaviiteks ka teistega. Kuid ta oskas neid tülisid ka imeosavalt lõpetada. Keset kõige ägedamat sõnasõda, kus käsitsigi kokkuminek tundus vältimatu, võis ta korraga naeratada ning astus haigutades eemale. Kui sellestki ei aidanud, leidis ta samas mõne tunnustava vihje või sobiva meelituse ning rahu oligi tehtud. Ning see kõik ei seganud tal mõne hetke pärast süütult naeratades oma tülipartneriga uuesti juttu üles võtmast. Temaga räägiti meeleldi, sest kuigi teda samas põlati, oli taiplik ja teravmeelne Fomitš üsna hea elu ja inimeste tundja. Ja kui nad kõik olid närvilised ning tusatsesid sageli, siis Fomitš tihtipeale lausa säras elurõõmust.

      „Ta on nuhk, kindlapeale siia nuhkima pandud,” kinnitas toimetaja teistele, kui Fomitš end leidlikult toidujagajate toimkonda oli kaubelnud.

      „Kuhu ta, vargaraibe, mujale kõlbabki?” toetas militsionäär õlgu kehitades.

      „Eks see töö ole kah vana,” arvas kooliõpetaja rahulikult.

      „Kindlapeale nuhk,” kordas toimetaja süngelt, kongi ust vihaselt põrnitsedes. Ta oli kõik need päevad tujust ära. Viimane kord uurija juures oli ta alla kirjutanud oma süüdistusele ning nüüd ootas ta kohut.

      „Kurat teab, mis ta meist neile kõik kokku luisanud on?”

      Toimetaja surus mõlemad käed allanihkuva püksivärvli vahele ning pöördus pükse kohendades ringi. Tema kunagi tüse lühike keha oli vanglas veedetud poole aasta jooksul tugevalt kõhnunud. Nahk põskedel oli tõmbunud tuhkhalliks ning rippus lõdvalt teravaid volte moodustades suunurkade ümber.

      „Ma pole tast kunagi pidanud, ehk annaks talle keretäie?” pakkus militsionäär. Aga tema ilme oli seejuures tüdinenud. Militsionäärgi oli muutunud. Enam polnud temas seda jõhkravõitu enesekindlust. Rõsked kiviseinad, rauduste raske krigin ning valvurisaabaste monotoonsed asted murendasid hingetrotsi, uhtsid räbuks kivikindlana tundunud lootust selles pikkade päevade hallis kobrutavas jões. Kooliõpetaja köhis. Oli köhinud varemgi, aga nüüd tuli see köha kuskilt rinna sügavusest, kõhetu keha rappus sest üleni ning eile käis ta esimest korda vanglaarsti juures. Nad kõik olid muutunud.

      Esimesena lahkus nende hulgast kooliõpetaja. See toimus ootamatul viisil, mis rabas neid kõiki. Oli toimunud mingi totakas kohus, õpetajale määrati kakskümmend viis koos alalise asumisele saatmisega.

      „… See käis nii kiirelt, et ma ei saanud arugi,” seletas kooliõpetaja kambrisse naastes neile murelikult. Ta näis hämmeldunud ja segaduses.

      „Polegi kõige hullem,” püüdis toimetaja teda lohutada, „varem lasti selle eest enamasti maha.”

      Kooliõpetaja vaikis, korjas naripäitsist oma vähesed asjad ja asetas enda kõrvale. Istus siis köhahooga võideldes nariserval ja ootas.

      „Igal pool saab elada,” arvas militsionäär. „Ja kui end hästi ülal pead ja korralikult töötad, saab hakkama küll.”

      „Ma olen alati korralikult tööd teinud.”

      Kooliõpetaja vaatas militsionääri poole. Tema hääl oli korraga vali ja nõudlik. Aga silmad ei paistnud kedagi nägevat. Tuhmide osavõtmatute hallide kildudena püsisid need tardunud, justkui millestki tühjaksjooksnud näos.

      „Igatahes saab seal kindlasti paremini süüa,” pomises militsionäär tusaselt, jälgides ahne pilguga nurgas omaette muretult koni pahvivat Fomitšit.

      „Kurat, mida mõni mees siit tahab, et tal sakslastega semmimise eest pead silitatakse või?” lisas militsionäär järsku miskipärast vihastades.

      „Õiglust tahan …” Kooliõpetaja kahvatus, haiglase jumega näos elavnes miski. Silmadessegi valgus hetkeks mingi sina. „Olen oma lastele alati õpetanud õiglust. Tõde ja ausus peavad inimeste vahel valitsema, aga kuidas peavad nemad seda suutma, kui riikki seda ei suuda?”

      „Õiglus pole juriidiliselt korrektne termin. Tähendab, sa tahad head seaduste kogu, head õigust.” Toimetaja seisis õpetaja ees ning vaatas teda, käed seljal. „Õigusi on palju, häid nende hulgas kah. Kasvõi vana Hiina või palun väga klassikaline rooma õigus. Aga õigus on ikka säärane asi, et iga riik peab paremaks kohendada teda oma maitse järgi. Ja ta sätib nii, et kultuur inimest päriselt ära ei rikuks, et ta oma elu oma peaga liiga korda ei seaks ja et tas püsiks hirm. Riigi abil võimutseb vägivald inimese üle ja veel rohkem tema mõistuse üle.”

      „Mul pole midagi korra vastu ja seaduse vastu, ainult olgu ta õiglane.” Kooliõpetaja kehitas tusaselt õlgu.

      „Kord ongi kõige suurem vägivald, korratus reguleerib end alati ise üsna hästi.” Toimetaja muigas. „Korratus saab iseendaga suurepäraselt hakkama, kui ainult seadus vahele ei segaks.”

      „Ptüi, siukest putru võib ainult sinusugune intelligent välja mõelda,” sekkus militsionäär. „Teile anna jah muudkui anarhia kätte, seda te seal oma paberite vahel jah välja haute … aga mina ütlen, kui inimene ei karda, on ta viimane siga, ohtlikum igast metsloomast. Hirm teeb tast inimese.”

      „Ilus kell, päris hõbedast, mis? Näita siia …”

      Mustlane Fomitš oli oma koniga jõudnud lõpule ning tiirutas juba mõnda aega ümber kooliõpetaja nari. Tema mustade silmade ärevil pilk püsis kiindunult asjadel kooliõpetaja kõrval. Need näisid teda vastupandamatult enda poole tõmbavat. Nüüd, suutmata end valitseda, nõjatudes poolküljetsi reiega vastu narinurka, puudutas ta oma kitsa tõmmu käega hellitades pika keti ja hõbekapsliga tasku-uuri, võttis selle pihku ning uuris asjatundlikult.

      „Ilus kell, šveitsi oma … kuule, vahetame ära, nagunii võtavad vagunis päris muidu ära … väga head asjad annan vastu, vaata …”

      Ärevusest kergelt hingeldades toppis Fomitš käe endale kiirustades taskusse ning kraamis välja selle sisu. Fomitši tasku näis üsnagi põhjatu. Lagedale ilmus tüse kaardipakk, mitu kortsunud rahapaberit, rull peenikest niiti ja kaks nõela ning lühikese varrega lusikas. Mustlane ladus need võidukalt naeratades hunnikusse kella kõrvale.

      „Kümme rubla, nõel ja niidirull kah, väga head asjad.”

      Mustlane lükkas asjad suuremeelse liigutusega õpetaja poole.

      „Võta, hea vahetuse teed, oled õnnelik. Kella pole seal tarvis, aga niit-nõel väga vajalik, ja raha eest sööd mitu korda kõhu täis …”

      Nad kogunesid nari ümber uudistama mustlase varandust. Enamikku neist asjadest nägid nad esimest korda. Militsionäär võttis võidunud narmendavate servadega kaardipaki ning soris seda osavalt sõrmede vahel.

      „Vaata kus kuradi mustlane, meie muudkui igavleme siin, aga tema varjab varandust … Noh, paberimäärijad, võtke platsi ja rahad lagedale, koorin teid nii, et lähete siit aluspükste väel välja.”

      „Tea, СКАЧАТЬ