Tahtamaa. Jaan Kross

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üheksa? Siis sa jõuad just parajasti. Võta tagumise trepi alt konkust keskmine fiiberkohver. See, mis tühi on. Muidugi. Pane sinna sisse mu kilemantel, mu kõige kõrgemad kummisäärikud ja mu islandivillast kampsun. Hallikirju, sa tead. Pluss vannitoast tualettasjade kott. Paar pesu, muidugi. Võta auto ja too need asjad siia. Kuhu? Abee juurde, noh. Ja tee ruttu. Kui sa peaks isale jalgu jääma – ütle talle, et sa lähed oma Tiidu poole. Moodne abielumees ta ju ei ole. Aga moodne isa tahab ta olla. Nii et ta ei hakka sind keelama–”

      Kolmveerand tunni pärast helistas Tiina mu ukse taga. Ta marssis elutuppa sisse – pahmakas värskust ja ta ema omast hoopis erinevat 4711 lõhna, ilus sire plika, naeruväärt ju, aga tegelikult noor daam– Marge seletas talle: “Räägi isale: meil toimub Käärikul väike kardioloogide kokkutulek– Ta ei ole ju nii loll, et ta hakkaks sealt neid kardiolooge telefoniga otsima. Ütle talle, et kolleegid pakkusid mulle oma autos kohta. Ütle, et ma olen kõige hiljem teisipäeval tagasi–”

      Tiina pöördus minu poole: “Kuule – Abee – sa näppad ema siis kohe pooleks nädalaks ära–?”

      Marge ütles: “No kuule – te olete seal ju mõlemad täiskasvanud inimesed. Vähemalt sina. Mine nüüd ruttu. Muidu isa tuleb koju ja hakkab melanhoolitsema. Kui maja tühi on. Võta minu toast need – mis need olid – “Juhansoni reisid” ja vii talle lugeda. Noh, nägemiseni. Teisipäeval.”

      Tiina andis emale põgusa kõrvalestamusi ja ütles: “Onu Abee – järgmisel korral tahan ma, et sa võtaksid minu ja Tiidu ka kaasa. Me oskaksime olla täiesti teid häirimata, aga teha ehk tarbe korral ka midagi kasulikku–”

      Ta tegi juba liigutuse, et sakutada mind juustest – ta oli säherdust endale korra või teise lubanud –, aga ei söandanud siis ja lõpetas oma liigutuse lehvitusena:

      “Adjöö!”

      3

      Paranoias, mis Nõukogude okupatsiooniga Balti riikidele kaela sadas, oli kõigi ängitegurite – vahistamiste ja küüditamiste, agendiks pressimise hirmude, reedetusetunde ja üldise lootusetuse – kõrval ja kohal veel üks esimesel hetkel ehk üldsegi mitte kõige silmatorkav, aga paljudele eriti sügavalt hinge-torkav tegur. See oli kõikelämmatav uus nõndanimetatud piirirežiim.

      Kõigist kolmest Balti riigist tungis see lihtsal geograafilisel põhjusel just Eestis kõige ängistavamalt inimese ellu. Sest meie olime siin kõige liigendunumalt mereäärne maa. Kõige liigendunumalt nii ruumis kui ka lõppude lõpuks ajas, s. t. traditsioonis. Eesti merepiir oli 3400 kilomeetrit pikk. See osutus äkki kõiges pikkuses Nõukogude Liidu läänepiiriks. Seni oli iga meeter ses piiris olnud eestlastele vähemasti teoreetiliselt värav piiramatusse maailma. Nüüd oli iga meeter siin äkitselt auguks, mida asuti haiglase hoolega valvama ja kaitsma. Randadesse püüti alguses püstitada koguni kord pajuvitstest, kord Rooseveltilt lend-lease’i korras lunitud okastraadist tõkkeid. Rannaliiva künti õhtuti traktoritega üle – et öösel saabunud diversantide jäljed hommikul näha oleksid. Linnades piirati sadamad kontrolltõketega ja valvealuste territooriumidega. Maal ehitati kalasadamate ümber valveputkadega traataiad, aga väikesed kalasadamad, külade paadisillad ja omatalulautrid likvideeriti ja lõhuti üldse. Rannameeste kalapaadid veeti okastraataedade taha üksikuisse alles jäetud kalasadamaisse kokku. Ja siis kõige koledam – ülejäänud paadid saeti sealsamas külade ääres kadarikes või liivalagedail piirivalvurite poolt lihtsalt pooleks. Külamehed tõstsid oma paadipoolikud sealsamas püsti seisma. Mõni pani sinna vanad võrgutükid vihmavarju, teine kaevas paadipooliku varjus klibusse haua ja sobitas paadikaartele parajas kõrguses sündsa auguga lauatüki – vabaõhupeldiku tarvis.

      Need traagilised ja naeruväärsed võrgumajad või peldikud, need pooleks saetud vabaduse mälestusmärgid jäid rannakülade ümber pooleks sajandiks kõdunema. Nii et kui minu roheline “Moskvitš” Muhu tammilt Saaremaale maha keeras, paremalt varsti lähenemas Orissaare esimesed majad, paistsid mõned pleekinud ja uurakile kaldunud paadipoolikud kadarikust maanteele ära. Marge ütles, nagu loeks ta mu mõtet:

      “Ega neid pooleks lõigatud paate ei ole ju praegu vist mitte üheski muuseumis–? Aga peaks nagu olema… Ainult – kus?”

      Mina ütlesin: “Paksu Margareetasse ei mahu nad ära. Ja Rocca al Mares on valikupõhimõte nagu teine. Muuseum, kuhu need kuuluvad, tuleb alles luua–”

      Ma vaatasin silmanurgast Marge tukastusse libisevat nägu ja pöördusin vaatama maanteed ja mõtlesin mitu kilomeetrit, vähemalt kuni Aristeni, aga võib-olla Pöideni välja, mida säherduses muuseumis peaks vaadata saama: seal peaksid olema kas või needsamad äsjased piirivalveputkad (mis nüüd nii Virtsus kui Kuivastus hommikutuule käes tühjalt töllakil uksi kääksutasid). Ses muuseumis peaks olema näidised neistsamust okastraattõkkeist ümber sadamate, mida veel pole jõutud koristada, seal peaksid olema barakid, võškad, verekoerte jooksuaiad, kõikvõimalikku tüüpi trellitatud loomavagunid, mustad rongad, trellakendega ja ilma akendeta… Aga muidugi oleks narr mõelda, et enne kõiki neid nõukogulike eluviisielemente halba just nagu ei juhtunudki. Kas või meie autosõidu esimest sihti silmas pidades peab tunnistama: juhtus ikka. Ka meie eneste lapsikust rumalusest.

      Ma tahtsin sõita täna keskhommikul Kuressaares oma kunagise koolivenna Juhan Soova juurest läbi. See Juhan oli minust kolm või neli aastat vanem ja käis samas klassis mu naabripoisi Kaleviga, sellega, kes põgenes 44-ndal Soome ja seal langes. Kalevi kaudu ma omal ajal Juhani loo üksikasjust kuulsingi. Nüüd kohtasin Juhanit üle poolesaja aasta Tallinnas mõne nädala eest. Ja põgus teave, mida te enese kohta Vabaduse platsi bussipeatuses püstijalu andis, tundus kinnitavat, et tema oli mu ootamatuiks vajadusteks sobivaim mees. Kõigest hoolimata.

      Neljandas algkooliklassis oli Juhan olnud paksuprilliline nohik, kes edenes prantsuse keeles mõistatuslikult ruttu ja mängis muuseas ka silmapaistvalt hästi malet. Aga tegelikult oli vägagi silmapaistmatu sell. Natuke järsk ja kui meenutada, hästi napisõnaline poiss. Endise vürtspoodniku ja hiljem vist Saksa väkke sattunud allohvitseri poeg, kuskilt Kalamaja kandist. Sügisel 37 oli ta kooliaasta alguseks jälle koos meiega kohal. Aga siis kadus äkitselt koolist ära. Mida õieti enne ei märgatudki, kui ta kolme nädala pärast klassi tagasi ilmus. Oma igaveseks õnnetuseks päev pärast seda, kui “Päevaleht” oli avaldanud tema vahepealse seikluse kohta pedagoogilise kavatsusega följetoni:

      J. S., ühe Tallinna keskkooli neljanda klassi poiss, 13 aastat vana, leidis endale hiljuti kolm niisama tarka kaaslast täiesti arutuks tembuks. Nad varastasid, J. S-i juhtimisel, Piritalt valveta jäetud paadi, ja J. S-i vanemate sahvrist seasingi ja kaks pätsi leiba ning sõitsid jõesuust merele. Kui piirivalve nad mõne aja pärast merel kinni pidas, seletasid noored Kolumbused, nad olevat tahtnud sõita Brasiiliasse–

      Nii et see lehetükk oli klassile värskelt teada saadud ja üsna rämedalt läbi irvitatud ka. Tähendab, nii kui Juss nina klassi pistis, lõugas keegi:

      “Tere, Kolumbus! Kas sa Brasiiliast tolmuahve tõid? Palju tükk maksab?!”

      Ja keegi teine alustas laulu:

      Meie Jussu läks Pi-iiritalt merele

      oma valge pa-adiga –

      mis matkis üllatavnõtkelt Miki-Hiire merelemineku laulu, mida lihtsakoelisemad kapellid ikka veel mängisid– Nad polnud üldiselt kuigi musikaalne klass, aga nüüd kiunusid nad äkitselt Jussi ümber hunnikus:

      Hiu-li hei!

      Siit üle vee

      Jussi viib kaugele meretee –

      Ja siis merehiiu kahiseval madalal häälel:

      Otsinud olen ammu sind ma,

      Ha-ha-ha-ha-ha-ha-haa!

      Ei СКАЧАТЬ