Tahtamaa. Jaan Kross

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asja–?”

      “Mulle on räägitud, et väinas ranna ja selle saare, Tahtasaare vahel on paras larakas muda. Head muda. Ma tahan teada, kas on ja kui palju seda on. Sina tead, kuidas seda määrata ja mõõta. Paneme tunnid kirja. Ma maksan, mis sa nõuad.”

      “Ei tule välja. Ma lähen esmaspäevast jälle tööle.”

      “Esmaspäeval – mine tööle või teispoole tööd. Meie teeme oma asja ju täna-homme ära. Ma olen autoga. Aja saapad jalga. Me oleme poole tunni pärast seal–”

      “Oota. Ma käin kusel–”

      Ta lükkas päkad mingeisse kotadesse ja väljus.

      Olin kohe sisse astudes märganud, et tal oli padja ja seina vahele pistetud raamat. Nähtavasti oli ta lesides lugenud ja torganud selle padja varju, kui koputati. Uudishimu-uid ajas mind vaatama, mida ta loeb. Tõusin taburetilt ja tõmbasin raamatu padja varjust välja. Silmapilguks – ja pistsin jälle tagasi. See oli Silver Anniko eeslikõrvuliseks loetud “Rusikate”-romaan. Ma ei jõudnud Jussi ja selle kummalise raamatu kohta veel mingeid seoseid moodustada, kui Juss tuli tuppa tagasi:

      “Noh, kurat ta järele: kaks päeva. A viiskümmend rubla – või, tähendab, krooni. Pluss plasku konjakit.” Ta tiris voodi alt saapad ja tõmbas jalga – “Läki!” Ta haaras naela otsast jopi õlule.

      Kui me õue olime astunud, küsis ta: “Kas seal paati on?”

      “Leiame ka paadi.”

      “Kas sirge päralauaga ka leiame?”

      “No küllap. Kui peaks tarvis olema–”

      “Siis oota–”

      Juss läks majja tagasi ja naasis hetke pärast, paras vineerkast, nöör ümber, nööripidi käe otsas.

      “Mis see on?”

      “Pööningult. Tuvisitt–” Ta asetas kasti maha, asis pihuga maast nappi varakevadist rohtu ja nühkis rohutuustiga kasti kaant.

      “Ega ma ei küsi, mis kasti peal on, vaid mis seal sees on? ”

      “Päramootor. Pisikene, aga ikkagi. Mis me seal siis mõlaga ukerdame–”

      Ma olin ette otsustanud: mina tema kunagist mereretke meenutama ei hakka. Sellepärast neelasin ka oma küsimuse alla: et kas see on viimati seesama päramootor, tema isa pööningult pärit, millega ta oma saatusliku Brasiilia-reisi oli ette võtnud–? Saatusliku selles mõttes, et temaaegseil poistel oli aastate jooksul tekkinud kui mitte veendumus, siis igatahes sügav kahtlus, et jäigaks viinavennast iseärakuks oli Juss pärast oma titeseiklust muutunud oma semude paratamatu irvituse survel. Nii et ta nüüdsed veidrused olid ta tollaste semude süü. Arvatavasti. Tähendab minu süü ka. Vähemalt mingil määral–

      Kui me väravast tänavale astusime – auto seisis sealsamas kakskümmend sammu eemal –, jäi Juss seisma ja pani mootorikasti kõnniteele maha:

      “Sinu auto–?”

      “Minu–”

      “Kurat – ma ei tule–!”

      “Misasja? Miks?”

      “Sul on ju seal miskisugused prouad kaasas–”

      Marge istus esiistmel rooli kõrval. Ta oli ilmsesti meid peeglist silmanud. Ta astus autost välja ja lähenes meile. Juss haaras oma kasti ja tahtis väravast õue tagasi minna. Mina haarasin tal käisest:

      ”Oota nüüd, narr! See on arst. Doktor Taaver. Tallinnast. Ma palusin ta kaasa – et seda muda asja seal üle vaadata–”

      “Ähh– Kas talt peavalutablette saab?”

      “Tingimata!”

      Marge oli juba meie juures. Mina ütlesin:

      “Isand Soova. Kellest ma sulle rääkisin. Doktor Taaver.”

      Juss ühmas: “Käsi on tuvisitaga koos. Doktorile ei täi anda.” Ega andnudki Margele kätt. Ja Marge ei teinud sellest välja, sest olin teda Jussi asjus ette valmistanud. Marge küsis huvitatult:

      “Ah teie oletegi see asjatundja, kellest Aabel jutustas–? Rääkige, mismoodi te mudaproove võtate!”

      Juss tõmbas teravate nurkadega suumulku paar korda vasakule ja mühatas: “Mis ma seal räägin. Tulete kããsã, vããtãte ise–” Ja ma märkasin imestades: tema aa-d olid just niisama nasaalsed nagu siis, viiekümne aasta eest, kui ta uudishimulikke ilkureid enda ümbert tagasi tõrjus: “Mã ei sãã… Mu pea vãlutab…” – “Tulete kããsã, vããtãte ise…” Igatahes oli ta, jumalale tänu, otsustanud siiski sõita meiega koos.

      Tema mootorikast mahtus lahedalt meie pagasiruumi. Kui me istusime juba autos ja ma olin selle käivitanud, ütles Juss:

      “Läheme mudaravilast läbi.”

      Nii et peatusime siis veel kord mudaravila ees ja Juss läks sinna sisse. Mina kasutasin juhust ja kordasin Margele üle, mida olin talle Jussit jutustades juba ütelnud: et ärgu ta tehku Jussi kõnemaneerist välja. Ja muidugi, ärgu ta reetku, et ta Jussi jõmpsikaseiklusest midagi teab. Marge noogutas selle peale enam kui mõistvalt ja sealsamas oli ka Juss tagasi. Tal oli kaasas madal pooleteise meetri pikkune laudadest kast mõnekümne pooleliitrilise klaaspurgiga, purkidel plastkaaned peal. Lisaks olid tal kaenlas mõned paari meetri pikkused kepid ja bergmanntoru sirgeks tõmmatud jupid. Pluss nöör selle kraami kinnitamiseks:

      “Väga hea, et sul pakirããm (ta ütles ikka veel selgesti pãkirããm) katusel on. Ma seon selle krããmi sinna kohe kinni.”

      See tehtud, sõitsime Tahtamaale ja hakkasime seal tegutsema. Tähendab sõitsime sinna Lepiku-nimelise naabertalu kaudu. See asetses Tahtamaalt kilomeetri võrra sisemaa pool, aga sealsamas lähedal merre suubuva Präädi jõe või tegelikult Präädi ojakese ääres. Viimane oli Lepikult mereni – seda ma mäletasin lapsepõlvest saadik – ometi niipalju veerikas, et Lepiku paadid oli vanasti seisnud alati taluhoonetele üsna lähedal paadisillas. Arvasin, et Lepiku rahvas on oma paadid Lüütjala sadamast okastraadi tagant nüüd ometi koju tagasi toonud. Jõekallaste kõrkjaseinu polnud ju nii varasel aastaajal veel olemas ja mulluse kõrkja oli Lepiku peremees juba kuu aja eest maha niitnud ja ümbruse külades katuseparandajaile mehele pannud. Nii et Lepiku paadid jäid meile juba eemalt silma: suur merepaat, millega käidi ilmsesti juba kalal, ja selle kõrval väike, kahe tullipaariga paat, mis oli kuivale tõmmatud, pära püsti. Ma mõtlesin: justkui selleks, et oleks eemalt näha, et siin see teie otsitud sirge päralauaga paat ongi – millele te saaksite oma päramootori kinnitada…

      Ega ma praegusi Lepiku omi õieti ei tundnudki ega nemad mind. Kellegagi neist olin viiekümne aasta eest juhtumisi mänginud või kalal käinud. Aga kui ma tuppa astusin ja teretasin ja ütlesin, kes ma olen, tundsid nad mu muidugi ära. Lepiku praegune peremees Priit, perekonnanimega Lannus, nagu oli neiupõlves olnud ka mu ema, oli möödunud nelja- või viiekümnel aastal käinud ju ka paaril puhul Tallinnas ning astunud siis alati meie juurde sisse. Ikkagi sugulaste asi. Ja mu meeldimuseks võttis ta – ja tema kannul vähemalt ka perenaine mu sina-pakkumise silmapilk vastu:

      “Et tulid ka oma vanaisa maid üle silmama?”

      “No nimelt.”

      “Mõtled СКАЧАТЬ