Tahtamaa. Jaan Kross
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tahtamaa - Jaan Kross страница 18
Название: Tahtamaa
Автор: Jaan Kross
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789949480364
isbn:
“Tervitus külalistele! Võtke aga platsi! Ja mida tohib pakkuda?” Ja vahtis meid kollaste hammaste särades. Ma mõtlesin: Nagu oleks raamat, mille ta meie sisse astudes leti ääre varju pistis, nüüd taas seesinane kolmekümnendail ju eesti keeldegi tõlgitud teesklusõpetus – mis selle nimi oli? – “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”–?
“Mis teil siis pakkuda on?”
“Ega meil siin praegusel minutil suurt põle… Aga “Turisti einet” ikka on. Ja õlut, muidugi, Kuressaare veskiõlut ja–”
Mina küsisin: “See “Turisti eine”, see on teil see veneaegne, punastes plekkpurkides–?”
“Seesama, neh. Aga see käib veel viis aastat. Metsaveoautojuhid söövad seda mul siin iga päev ja kiidavad–”
“Aga kas teil mune on?”
“Tjaa, peaks olema–” Ta käis köögis vaatamas ja tuli letiruumi tagasi – “Kolm muna on järel–”
Mina ütlesin: “Väga hea. Munege neljas juurde ja tehke meile kahed härjasilmad. Ja kõigepealt kaks kuuma kohvi. Ja prouale kohvi juurde suur pits rummi. Rummi teil on?”
“On-on. Castro enese rumm.”
“Kas või Castro enese.”
Ta tõi meile kohvi ja Margele rummipitsi: “Vaadake mul siin siis maja järele, kui ma muna järel käin. See on siit sada sammu.”
Ta läks meile silma pilgutades minema. Ja ma ei osanud paigutada teda ei temasuguste paratamatult ebaõnnestuvasse halli massi ega ka õnnestujate kirevasse vähemikku. Või siiski? Kui tema eelduste hõredust arvesse võtta – mõne turbaraba kümnik või kolhoosi traktorist, eks ta hiljuti oli.
Igatahes läks ta minema ja Marge ning mina jatkasime ta tühjas lokaalis seda, mida me olime kogu oma tagasitee jooksul autos teinud: Tahtamaa-teemalist arutlust. Kusjuures ma meeldimusega märkasin, et Marge mõtles ses asjas minuga põhimõtteliselt sama moodi, kui ta ju mõneski asjas ei tarvitsenud musitseerida minuga nii sajaprotsendiliselt unisono:
“Tead, ma mõtlen: kui see asi sulle nüüd tõesti niimoodi sülle peaks sadama – siis tuleks sellest võib-olla kinni võtta küll.”
Ma olin ise kaalunud täpselt sedasama. Võib-olla koguni juba otsustanud täpselt sedasama. Muidugi olin selle kõrval vaaginud ka asjasse üldsegi mitte puutumist. Ja Marge proovimiseks käisin just tolle asjasthoidumise-hoiaku praegu tema rummiklaasi kõrval välja:
“Ah et ma peaksingi siis mudakaubandusse sukelduma?”
Tema pani sigareti ette ja ma andsin talle tule otsa. Ta rääkis rahulikult: “Noh, mitte just kaelani, eks ole. Ja üldse – ega ma ei tea. Sa otsustad selle asja ju ise. Aga ma mõtlen, et tasub kaaluda, kumb on targem; kas lasta teistel, noh, näiteks sel isand Luugil või kellel tahes, selle mudaga äri teha ja teenida – või teenida ise…” Ta näis teispool suitsupilve sellest mõttest teatud määral innustuvat (nagu see oli ajuti innustanud mind ennastki): “Ja miks õieti mitte? Jätta oma Montaigne’id ja Bellayd aastaks-paariks kõrvale ja tõestada end vahelduseks hoopis teisal?”
Mina muigasin: “Sa räägid nii, nagu ei kavatseks sa ise ka sugugi kõrvale jääda–?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.