Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägemas, viskas Anna loomakesed niisama voodile ja hakkas tolmuimejaga vaipa võtma.

      Lilyga oli paljuski kõige kergem. Temas oli Phili sõbralikkust ja huumorimeelt ning ta ei süüdistanud kunagi Annat, et too oli võtnud emmelt ära nende isa, sest ta ei mäletanudki seda, kui vanemad olid koos olnud. Anna kuulas iga päev une eel Lily lõputuid heietusi proua Piggle’i päevastest katsumustest ja lootis, et saab selle ehk edasi arendada ettelugemiseks.

      Kõigepealt „Balletikingad”, kui ta tagasi tuleb, mõtles Anna, lootes, et Lily on juba alustanud õhema raamatu, „101 dalmaatsia koera” lugemist, kuna ta oli selle peitnud tema reisikotti. Me alustame „Balletikingadega”, ja kui ta koertest veel tüdinenud pole, luban Pongo unejutu ajaks tuppa, mis oleks talle väga eriline tähelepanuavaldus.

      Tema tuju tõusis ning uuenenud energiaga lükkas ta tolmuimejatoru voodi alla, kuid leidis, et midagi on ees. Anna kummardus, et vaadata, mis seal on, ja nägi vastu seina surutud raamatuvirna varju.

      Ta põlvitas maha ja tõmbas need aeglaselt välja, endal süda valu täis.

      „Balletikingad”.

      „Mida tegi Katy”.

      „Charlotte koob võrku”.

      „Tomi kesköine aed”.

      „Põnn”.

      „101 dalmaatsia koera”.

      Kõik kaksteist raamatut oli ta Lilyle kinkinud jõuluks, kaasa arvatud see üks, mille Lily oli arvatavasti vargsi oma käsipagasist eemaldanud, samuti nagu ta vargsi eemaldas vormiroa sisse peidetud herneid. Vargsi, et mitte riivata Anna tundeid, aga raamatud jäeti ikkagi maha, neid ei tahetud.

      Anna toetus kandadele, ajas selja sirgu ja hammustas pettunult huulde. Lily oli need vähemalt ära peitnud. Ta ei olnud neid jätnud prügikasti kõrvale nagu Chloe.

      „Sa jääd nendega hätta,” hoiatas hääl ta peas. „Nad on olnud siin kuus kuud ja sul pole veel aimugi, mis nendega teha.”

      Kõik rääkisid, kui hästi ta nendega toime tuleb, aga on suur vahe selles, kas saata kolm tüdrukut kooli õiges riietuses või luua nendega normaalsed suhted. Anna polnud kunagi katsunud tüdrukutele ema olla − oma emme oli neil ju olemas, ning vägagi nähtav emme, kes tegi kohe algusest peale selgeks, et Anna on üleliigne −, aga ta oli lootnud, et nüüdseks on tüdrukud teinud oma elus ruumi ka tema jaoks. Sõbralikku, sooja ruumi nagu suurele õele. Ent seegi näib olevat vaid naiivselt optimistlik oletus.

      Ma lihtsalt tahan, et mind tahetaks, mõtles Anna südamevaluga. Üsnagi tihti, kui tüdrukud rippusid Phili küljes, kes teeskles, et selline kutsikaarmastus tüütab teda, kuigi salamisi nautis seda väga, tundis Anna, nagu oleks ta täiesti nähtamatu. Kasulik, aga nähtamatu omaenda kodus.

      Ta avas „Charlotte koob võrku” ja kogu ta sisemust täitis kohutav igatsus. Tema oma lapsuke hakkab küll hindama ettelugemist. Ta päriks DNA-ga oma ema unistused metsadest ja pipratoosidest ja nõiutud kajakatest. Tema lapsele meeldib, et ema − või ta suured õed − paneb ta voodisse ja et nad kõik istuvad seal poolhämaras toas ning kuulavad Anna jutte hiigelvirsikutest ja võluvaipadest nagu üks korralik perekond.

      See juhtub, kinnitas Anna endale ootamatu tulisusega. Veel sel aastal. See juhtub kindlasti.

      Allkorrusel paukus uks ja Phili autovõtmed lendasid kõlinal esikulauale ning sellele järgnes portfelli kopsatus põrandale.

      „Anna? Anna?”

      Anna hõõrus käeseljaga silmi ja tõusis ikka veel raamatuid hoides püsti, kui Phili sammud ruttasid juba trepiastmeid pidi üles. Kiiresti vaatas ta enda ümber ja asetas raamatud peeglilauale. Ta ei mõelnud, kuhu need hiljem panna.

      „Hei!” Phil põrkas temaga kokku, kui ta väljus Lily toast. Mees sirutas käed välja, et teda kallistada ja saada suudlus, kuid märkas siis, et Anna püüdis varjata jahmatust. „Mis lahti on?”

      „Mitte midagi! Ma lihtsalt …” Ta mõtles pingsalt. „Leidsin just proua Piggle’i ninali maast. Ta kaelale on see väga paha.”

      „Helistan Lilyle,” kostis Phil tõsise häälega. „Ja annan talle teada, et sa päästsid proua Piggle’i viimasel hetkel.”

      „Aga ära ütle talle, et ta oli seal maas koos Paksu Pardiga.” Annal õnnestus naeratada. „Võib nägelemist põhjustada.”

      Phil hoidis teda endast eemal ja uuris ta nägu. „Kas oled nutnud, kallike?” küsis ta õrnalt. „Su ripsmetušš on laiali.”

      Ta näis nii mahe, et sõnad lausa purskusid Anna suust.

      „Nad jätsid oma raamatud maha,” nuuksus ta. „Raamatud, mis ma neile jõuluks kinkisin. Ühe pakkisin ise Lily kotti, aga ta oli ka selle välja võtnud.”

      „Missugused raamatud? Ah need … Anna, ära võta seda isiklikult.” Phil surus ta kõvasti enda vastu ja silitas tema juukseid, nagu silitaks ka Chloe’ pead pärast mõnda teatraalset tüli sõbraga. „Nad on ju koolivaheajal. Neil pole aega lugeda.”

      „Kas mitte ka seitsmetunnisel lennureisil?”

      „Nad on ju lapsed. Nad vaatavad pigem filmi. Tüütavad stjuardesse. Isegi mina ei loe lennukis, ja ma olen peaaegu nelikümmend.”

      Phil hoiab alati nende poole, mõtles Anna. Ta ei ole sihilikult Anna vastu, see on lihtsalt isa automaatne reageerimine, niisamuti nagu Anna astub välja Pongo eest, kui Michelle pomiseb midagi koertekoolist. Kas on üldse mõtet seda teemat üles võtta? Püüda selgitada, et asi pole raamatutes, asi on temas. Tema pidev paanitsemine, et ei anna neile seda, mida nad vajavad.

      Phil vaatas teda, just nagu käituks ta mõistusevastaselt, ja Anna sai aru, et ei taha asja niisama jätta. Enam ei tule sellist hetke, mil neil oleks aega katkestamatult rääkida.

      „Oleksin pidanud kingituse mõtet paremini selgitama. Tahtsin … jagada nendega mõningaid lugusid, mida ma kunagi väga armastasin,” üritas ta seletada. „Pakkuda midagi mõttekamat, kui lihtsalt soovinimekirja linnukesi märkida.”

      Phil kergitas kulmu. „On see vihje Chloe’ iPadile?”

      „Ei!” Kuid nii see tegelikult oli. Vähemalt sinnakanti. Phil polnud väljagi teinud lubadustest, mida nad andsid: mitte nõuda selle viimase asendamist, mille Chloe oli kooli väljasõidul ära lõhkunud. Annal pole isegi iPhone’i.

      Phil suudles ta pealage. „Vaata, see on väga armas kingitus, aga mitte igaüks pole nii suur lugeja kui sina. Kardan, et sul tuleb õppida elama meie ebakultuursel viisil. Ma räägin nendega, kui nad …”

      „Oh issand, ei,” katkestas Anna. „Ära seda tee.” „Jumaluke. Isssssi. Tahad kõike veel hullemaks teha, kui juba on, mis?””

      Anna purskas selle välja Chloe’ moodi kahesekundilise plahvatusliku kiirusega ning Phil hakkas naerma, kaisutas teda rutakalt ja hoidis siis jälle käte sirutuse kaugusel, et uurida ta näoilmet. „Võtan sõnad tagasi, sa tunned meid kõiki juba küllalt hästi. Kuidas oleks täna õhtul filmiga? Või ehk õhtusöök väljas?”

      Phili isu välja minna, kui tüdrukud olid ära, ületas igasugused piirid, justkui peaks ta toppima aasta jooksul kogunenud tegevuse ühte nädalasse. Tavaliselt meeldis see ka Annale, aga ta oli ära СКАЧАТЬ