Luksuslik elu. Jens Lapidus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja näha. Abdi Husseini peab kohtlema austavalt. Ei tohi end peale pressida. Ta ütles: „Mõtlesin, et vaatan lihtsalt, kuidas sul läheb. Kas kõik on korras?”

      „Vaata aga vaata.”

      „Kuidas siis Kumlas oli?” Klassikaline küsimus uuele vangile, kes on saanud pikema karistuse. Nad kõik on Kumlast läbi käinud, istuvad seal vähemalt kolm kuud, ootavad hindamist ja paigutamist. Hinnang Abdi Husseini ohtlikkusele oli ilmselt väga oluline põhjus, miks ta Kumlasse nii kauaks jäi, aga kuna tal varasemad karistused puudusid, siis tõi Kriminaalhooldus ta üle.

      Omar vastas: „Tähendab, normaalne.”

      President tõusis istuma. Kuivatas kaela ümber rippuva rätikuga nägu. Vaatas eemale. Aga Hägerström teadis, kuidas ta hiiglasele ligi pääseb.

      „Ma tahtsin ainult ütelda, et olen sinust palju head kuulnud.”

      „Kellelt?”

      „Gürhan Ilnazilt. Ma töötasin enne Hallis.” Gürhan Ilnaz oli sama gängi eelmine asepresident. Hägerström polnud seda meest kunagi kohanud, aga Abdi Husseinil läheb aega, enne kui ta sellest teada saab.

      Omar naeratas kiiresti: rahuloluvälgatus tema hiigelnäol.

      „Tore. Gürhan on hea vend.”

      Omar tõusis. Kuivatas jälle laupa, siis pingi katet.

      Läks tagasi koridori.

      Kaks päeva hiljem oli jälle aeg käes. Omar seisis oma kambri ukse juures ja rääkis ühe teise kinnipeetavaga, kelle kohta räägiti, et ta kuulus enne Werewolf Legioni. Hägerström astus ligi. Ajas natuke niisama juttu. Ilm, toit, jõusaali uus jooksurada, seda ja teist. Ta võis nii teha. Ta oli tuntud kui normaalne ment.

      Viis minutit hiljem läks Werewolf Legion vend oma teed.

      Omar jäi paigale. Ikka napisõnaline, aga siiski tundus, et jutuajamise vastu ei ole.

      Mõne minuti pärast vahetas Hägerström jututeemat. Hakkas hoopis teistest vangidest rääkima. Kõneles, kui palju kuulujutte liigub. Võttis kõne alla iga viimase kui linnalegendi. Ei nimetanud JW-d, aga nägi, kuidas Omar kuulas.

      Sõnum söödeti sisse: rahvas räägib.

      Sõnum koputati paika: räägitakse igasugu paska.

      Sõnumit korrati: on inimesi, kes Omari kohta jutte levitavad.

      Hägerström sisenes läbi keskväravate. Tervitas valvureid. Astus riietusruumi poole. Võttis mobiiltelefoni. Riputas riided kappi. Pani selga töövormi: tumesinisest riidest püksid, jäme nahkrihm ja Kriminaalhoolduse logoga tumesinine pluus. Läks läbi turvaväravate, haaras lindilt oma võtmed. Tervitas päeva korrapidajat. Mida ei piiksunud. Kunagi ei piiksunud.

      Ta läks mööda koridori oma osakonna poole, ikka veel nädalavahetuse lühikeses õnnejoovastuses.

      Nägi peas pilte. Neljapäeval läks Pravatile lasteaeda järgi. Nad sõitsid vanaema juurde. Lottie elas korteris edasi, kuigi pärast isa surma oli seal kindlasti üksildane.

      Ta peaks emaga tõesti mõnest asjast rääkima. Aga praegu ju ei sobinud, kui Pravat seal oli. Ja pealegi muretses ema kindlasti üleliia selle pärast, et Martin politseist kinga sai. Kuidas suudaks ema mõista, millega Martin tegelikult tegeleb?

      See oli kena apartement – seekord võis tõesti seda sõna kasutada. Ema Lottie nimetas muidu ju kõiki kortereid apartementideks. Kõiki, isegi Hägerströmi esimest, kahekümne kahe ruutmeetrist uberikku. Hägerström naeratas enda ette.

      Lottie avas ukse. Siin lõhnas nii, nagu ikka, kui esikusse astusid. Segu ema lõhnaõlist, Madame Rochas’st, vanast mööblist ja puhastusvahenditest. Mitte just läpatanud, aga ka mitte steriilne puhtus. Hägerströmi jaoks oli see alati olnud kodu lõhn.

      Pravat jooksis otse vanaema rüppe. Lottie kandis hästi pressitud kitsaid beeže pükse ja helesinist pluusi, kaelusesse seotud Hermès’ või Louis Vuittoni rätik, arvatavasti see esimene. „Hermès’ järel,” ütles Lottie ikka, „tuleb tükk tühja maad, siis tükk tühja maad, siis tükk tühja maad. Siis tuleb võib-olla YSL.”

      Ta hüüatas Pravatile: „Tere, mu väike kullatükk!” Lottiet hüüatamas kuulda oli peaaegu sürreaalne. Midagi, mida Lottie ise oleks pidanud äärmiselt vulgaarseks.

      Pravat võttis jope seljast. Lottie aitas talle jalga vahetusjalatsid, mis ta oli selleks tarbeks ostnud.

      Nad läksid siseesikusse. Seintel Josef Franki krüsanteemimotiividega tapeet10. Hägerström kuulis, kuidas ema võttis välja tema vanad saalihokikepid.

      Hägerström ise käis mööda apartementi ringi. Salong, söögisaal, raamatukogu, härrastetuba, isa vana kabinet, külalistetuba, lapsehoidja tuba, kus nüüd oli telekatuba, Hägerströmi venna vana magamistuba, mille isa muutis jahitrofeede kogumiskohaks – ja Hägerströmi õe vana tuba, praegusel ajal pesuköök.

      Ta nägi iseend kihutamas läbi nelja kõige suurema, läbikäidava toa. Salong, söögisaal, härrastetuba ja raamatukogu. Vähemalt kolmkümmend meetrit ehtsat Pärsia vaipa: kaheksa-aastasele jõnglasele perfektne sõidurada. Kui lapsehoidja seal oli, siis sõitis ta vabalt. Aga ema tuli alati just siis, kui ta kõige kiirema hoo sisse sai, ja peatas ta. Mitte järsult, aga kindlalt. Ema ei kaotanud kunagi enesevalitsust, aga teadis, mida tahtis.

      Igal pool Cronhielm af Hakunget kujutavad maalid. Krahv, krahvi vend, ema isa. Seintel puitpaneelid. Laudade kohal kristall-lühtrid.

      Hägerström möödus ema ja isa magamistoast. Tema enda kunagine magamistuba seisis peaaegu puutumatult. Tema vana Taani puitvoodi oli alles, peal uus kate. Öökapp, kitsas kirjutuslaud koos tooliga, millel pulkadest seljatugi, kõik sama. Tema kolm maali rippusid samal kohal kus ikka. Ta vaatas Andy Warholi oma. Michael Jacksoni värvitud, töödeldud foto. 1984. aastal oli see TIME Magazine’i kaanepilt. Isa kinkis selle talle samal aastal. Tal oli kaheteistkümnes sünnipäev ja The King of Pop oli tema suurim iidol.

      Teisel seinal rippus kaks maali sajandivahetusel tegev olnud kunstnikult nimega J. A. G. Acke. Esimesel jõuline mees, kes paistis oma lihaseid venitavat, vasak jalg taha sirutatud. Tagaplaanil hunt. Mehe ülakeha oli paljas, alakeha kattis niudevöö. Teine pilt torkas rohkem silma. See kujutas merd, sinised lained vaataja ees kerkimas. Kaljul keset merd seisid kolm alasti meest. Kahvatud, noored, saledad, aga siiski atleetlikud. Nad ei katnud end.

      Hägerström valis mõlemad isa kunstikogust, kui sai kaheksateist. Ta seisis vaikselt. Vaatas mehi kaljul. Nende valged, sitked kehad. Nende tuulest sasitud lühikesed juuksed. Lainete vaht. Meeste riistad, mis häbitult kalju poole rippusid.

      Võib-olla nad lihtsalt poseerivad, näitavad oma alasti keha ja naudivad tähelepanu. Hägerström ärkas vahtimisest. Kuulis selja taga Pravati häält: „Issi, kas sa meiega sööma tuled?”

      Ta vaatas Pravatit. Poiss vahtis ka maale.

      Hägerström võttis poisil käest ja nad läksid toast välja.

      Ema oli laua katnud kööki, mitte söögisaali, mis oli hea märk. Kui Martin külas on, siis peab olema kodune.

      Ema ütles: „Pravat, mitte sööma, vaid einestama.”

      Pravat naeris: „Mulle meeldib sinu võikusid СКАЧАТЬ