Eesti varustaja ja Vene värk. Marti Uibo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ta meister.

      Oma hea ninaga leidis ta näiteks üles niisuguseid inimesi, kellel oli veel alles tsaariaegseid kuldrublasid, rääkis nad pehmeks ja müüs siis need mündikesed korraliku vaheltkasuga maha. Mõnikord nägi ka kõva vaeva, et raha saada, aga siis tuli ka korralikult. Üks niisugune ots oli lõunavabariikidest puuviljade toomine. Kuna tal oli terve Eesti tutvusi täis, siis ei olnud raske ka suurt külmutusautot välja ajada. Istus ise rooli ja põrutas aga lõuna suunas minema.

      Julge vend igatahes, kuna tal ei olnud ju ühtegi ametlikku paberit. Ja kui mõnikord oligi, siis olid need mõnes asutuses, millel ei olnud puuviljadega mingit pistmist, masinal valmis trükitud. Lootus jäi alati, et Vene miilits ei jaga nendest paberitest mitte mõhkugi. Ja kui mõnikord jagaski või ei olnud pabereid olemaski, siis aitas alati üks kindel abimees. Võite kaks korda arvata, mis see oli. Venemaal oli veel tore, et sai peale selle „krabiseva“ kasutada ka seda va kanget vedelikku. Olenes ainult asja „raskusest“, kui palju neid pudelikesi vaja oli.

      Suuremal osal kordadel leidis ta ikka mõne kauba, mida lõuna poole vedada, et mitte terve tee tühjalt sõita. Aga juhtus ka nii, et polnud kusagilt midagi võtta. Ükskord jõudnud ta tühja külmutusfurgooniga kusagile steppi ja näinud, et üks päris suur kamp mehi ja naisi vehib kätega. Pidas auto kinni ja küsis: „Mis mure ka seltsimehi vaevab?“ Terve seltskond olnud parajalt purjus, pudelid käes ja ühel seltsimehel lõõtsmoonik ka kaasas.

      Suurem osa tegelasi poleks vist julgenud autot keset lagedat steppi kinnigi pidada, veel vähem, et hakata purjus kohalike venelastega kaupa tegema. Terve see vägi tahtis sõita järgmisse külla pulmapeole. Järgmine küla muidugi hästi „ligidal“, nii umbes sada kilomeetrit. Minu naabrimees, nagu ma juba varem mainisin, julge vend, ütles: „Milles küsimus? Ronige aga kõik peale.“ Hiljem ta rääkis mulle, et ta tundis kohe raha lõhna ja kui juba raha mängus, siis tuleb alati kiirelt tegutseda. Muidugi oli risk, et see tore seltskond saadab ta peale kohalejõudmist pikalt. Aga kui ei riski, siis šampust ei joo. Kõik olid nagu silgud pütis, aga häda polnud midagi. Kohe läks laul ja pillimäng lahti. Pudelid hakkasid ka muidugi kiirelt ringlema. Sellel furgoonil oli katuses luuk, nii et õhupuudust ei olnud. Muidu vaata, et mõni annab veel tee peal otsad. Ütles seltskonnale: „Kui ma peaks seisma jääma, ärge siis häält tehke. Kindlasti on miilits platsis ja ma arvan, et ega ta nalja ei mõista.“ Pidaski miilits nad mõne aja pärast kinni. Furgoonis käib niisugune mürts, et seinad põruvad. Võmm küsib: „Kuule mees, mida kuradit sa seal vead?“ Minu naabrimees polnud suu peale kukkunud ja vastas: „Tiigrid. Jumala pärast ärge ainult uksi lahti tehke. Saavad veel lahti ja siis on kõigil elu armas.“ Sellepeale ütles Vene miilits: „Esimest korda elus kuulen kuidas tiigrid pilli mängivad.“ Aga ise juba muheles, naljamehe vastus läks talle peale. „Tee aga uksed lahti, vaatame mis nägu need sinu tiigrid ka on.“ Kus sa võimu vastu saad. Tegigi mees uksed lahti, sees käis niisugune pidu ja pillerkaar, et lase aga olla. Ega seal pikka juttu ei olnud. Võmmile korralik raha pihku ja pudel pealekauba.

      Peamine oligi „suurel kodumaal“, et oskasid õigel kohal rattaid määrida. Sõit läks kenasti edasi kuni sihtkohta välja. Võib-olla, et võmm teatas juba kolleegidele ette, aga igatahes mingeid vahejuhtumeid enam ei olnud.

      Minu naabrimees teenis selle jamaga korraliku kopika. Hiljem ütles, et oleks võinud peale nii peent „äri“ rahulikult kolm kuud kodus magada. Ütle veel, et Venemaal oli paha elada, kui aga ainult endal pea lõikas.

      Nõukaajal oli iga ost-müük, mille pealt sa teenisid, spekulatsioon ja inimene ise spekulant ning tuli „Rootsi kardinate“ (vangimaja) taha saata. Õige ka, mis korralik nõukaaja tööinimene see on, kes tahab aga kergelt raha teenida. Sotsialistlikku süsteemi niisugune indiviid ei sobi. Nii see Nõukogude kord inimesi aga õpetas ja õpetas kuidas „korralikuks“ saada. Asi aga jäi kahjuks pooleli, kuna riik lagunes enne ära. Ja nii kui lagunes, hakkasid kõik kiiresti äri tegema.

      Halb oli ainult, et kuna keegi õieti äri teha ei osanud ja kõik tahtsid kiiresti, n-ö ratsa rikkaks saada ning pingutasid paljude asjadega üle, siis olidki pankrotid kiired tulema. Aga see on juba teine lugu.

      See naabrimees oli minust kümme aastat vanem ja oskas mind ka oma „äridesse“ hästi kaasa tõmmata. Mina, kui üks korralik nõuka süsteemi kasvandik, klappisin kohe selle härraga kokku. Ma panin kõik kenasti kõrva taha ja kuna mul oli ka teismelisena „lõnguse“ karastus, siis tuli minust hiljem ehtne sotsialistliku süsteemi varustaja. Sellest, kes need lõngused olid, kirjutan ma peagi pikemalt. Läänes (vist peamiselt USAs) nimetati neid „hipsteriteks” ja Venemaal „steljagadeks”. Jumal nendega. Aga siis ma veel kahjuks varustaja ei olnud ja tuli tegutseda koos naabrimehega, et natukenegi pappi saada lisaks oma ametlikele tööjobidele.

      Ma hakkasin kohe agaralt uurima kustkohast võiks neid tsaariaegseid kullatükikesi saada. Koos oma sõbrakestega, kes olid ka kõik hakkajad vennad, me neid kollaseid kettakesi ikka välja ajasime. See minu korterinaaber parseldas siis need maha. Saime meie ja sai tema. Eks ta muidugi tõmbas meil ka naha üle kõrvade, aga meid see ei loksutanud, peaasi et midagi teenis. Kus me ise ikka neid oleks realiseerinud. Jääd veel vahele. Sel ajal nalja ei tehtud. Pisteti pokri ja jutul lõpp.

      Selle mehega juhtus veel üks vinge lugu, mis näitab, kuidas hea suhtleja saab igas süsteemis vägevalt hakkama. Naabrihärra õrnem pool praadis ühel ilusal päeval meie ühisköögis kartuleid ja äkki avastas, et leiba ei ole. Hüüdis siis oma kallile mehekesele: „Mine too kõrvalt poest leiba ja tule ruttu tagasi, muidu kartulid jahtuvad ära.“ Mees läkski. Tagasi tuli nii umbes kahe nädala pärast. Aga, et ta üks õige mees oli, siis tõi ka leiva kaasa. Korralik inimene ikka. Tuli nii kiiresti tagasi kui sai. Pood oli ju ka päris „kaugel“, nii umbes sada meetrit. Naine ei osanud enam ei a-d ega o-d öelda, kui kallis abikaasa talle tere ütles ja leiva ulatas. Vend oli muidugi kõva huumorisoonega mees ka. Küsis: „Ega ometi kartulid veel külmaks ei ole läinud?“ Niisuguse jama peale ei tulnud naisel pähe isegi vihast nägu teha. Eks ta muidugi tundis oma kallist teistpoolt, aga ma arvan, et nii pikka poeskäiku ei juhtunud vist isegi nende peres väga tihti.

      Terve ühiskorteri rahvas kuulis seda „pulli“ ju muidugi pealt ja sai naerda veel vist küll mitu aastat tagantjärele. Nii et ühisköögil olid ka omad head küljed, igavaks igatahes ei läinud, nagu ma juba varem olen maininud. Suuremalt jaolt aga said sa oma igavusest lahti ikka mingi halva jamaga. Aga sellega see leiva toomise lugu veel ei lõppenud.

      Kui naabrinaisel juba esimene ehmatus oli üle läinud, siis kutsus kallis mehekene ta akna juurde ja ütles: „Vaata korraks tänavale.“ Meie korter asus teisel korrusel. Proua vaatas siis alla ja mida ta näeb. Tänaval on auto. Moskvitš ja täitsa uus, nagu ühes nõukaaegses laulukeses. Ainult laulus oli autokene sinine, see aga valge. Noh on ilus auto küll, aga mis see meisse puutub. Mehekene ütles siis, et vaata see kena neljarattaline on nüüd meie oma. Alguses ehmatas proua päris korralikult ära. Kes teab, mis jama kallis kaasa seekord kokku vusserdas. Tuli aga välja, et kõik oli täiesti seadusega kooskõlas. Vend siis seletas, kuidas ta selle kena masina omanikuks sai. Nagu hiljem selgus, mitte just päris omanikuks, aga väikese mööndusega võis kindlasti nii öelda. Lugu ise näitas, et „suurel kodumaal“ on kõik võimalik.

      Kui ta sinna, meie kõrvalkauplusse, leiva järele läks, juhtus seal üks soliidne Vene seltsimees tema käest mingi objekti juurde teed küsima. Minu naabrimehel, nagu ma juba varem mainisin, oli hea nina. Vaatas, et tähtis mees, kasukas seljas ja maneerid tavalise venelase kohta natukene liiga viisakad. Ütles talle, et pole probleemi ma tulen näitan, kus see objekt asub. Mul aega küll ja saan kauget külalist ka aidata, jutu käigus oli juba selgunud, et härra on Moskvast.

      Härrasid küll sel ajal ei olnud, nagu vist paljud peaksid teadma, kuid mõned tegelased andsid kindlasti härra mõõdu välja. Siis see viisakas härra ütles muidugi, et oi ei, ärge tehke endale tüli. Mul on veel veidikene aega ja ma ei taha varem kohal olla, sest СКАЧАТЬ