Eesti varustaja ja Vene värk. Marti Uibo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mööda Venemaad taga ajavad. Iga tarnija vastutaks ise, et soovitud kaup kenasti sihtmärki jõuab. Mõtle kui palju riik raha kokku hoiaks.

      Vastasin talle, et no see võib ju teie kapitalistide juures nii olla, kõik tegutsevad omapead. Kui midagi peaks viltu minema, siis rabele ise välja või mine pankrotti ja inimesed ongi tänaval. Meil aga kõrged riigiisad hoolitsevad, et ükski asutus, kes ise kuidagi välja ei vea, kokku ei kukuks.

      Vaat siis milline tore süsteem on meil ja kui kole teil. See oli must huumor muidugi, nagu te vist ise olete juba aru saanud. Ja kellelgi pole ei sooja ega külma, kuidas tema ettevõttel läheb. Palgaraasuke, nii paljukest kui seda on, tuleb kindlalt kätte. Tänavale ka ei lenda, kui just mõnda väga suurt jama kokku ei keera. Töötegemine on arusaadavalt teisejärguline asi ja sellega koos ka muidugi see nn tööviljakus.

      Mõisa köis las lohiseb. See vana talumeeste ütlemine sobis ka nõuka süsteemi, nagu „rusikas silmaauku“. See mentaliteet on tänapäevani suurel osal inimestel veel väga kõvasti sees. Kui ise hakkama ei saa, siis riik tulgu aga appi. Eriti on seda näha Ida-Virumaal. Eestlastel on veel vist mõni kapitalistlik geen alles jäänud, kuna nende nõukoguliku kasvatuse aeg on tüki maad lühem kui venelastel. Igatahes hakkasid aktiivsemad tegelased kohe mingi äriga tegelema, kui selleks võimalus tekkis. Venelastel võttis see ikka tiba rohkem aega. No riik tuleb ju muidugi kindlasti appi, aga sellel on ka oma piirid.

      Venemaal toimus see riiklik aitamine ikka päris palju aastaid ja abikäsi ulatati ka oma sotsialistlikele sõpradele. Mis seda viga teha kui endal käes on tohutu maalahmakas koos hirmus suurte maavaradega.

      Ei jõudnud minu välismaine sugulane ära imestada, et kuidas see meie riigikene selle hirmsa raiskamise peale pole veel kokku kukkunud.

      Nagu me nüüd teame, siis lõpuks ikka kukkus kokku, aga sel ajal igatahes veel mitte.

      Mina aga põrutasin Venemaale ja tagasi kümme aastat järjest sama tihedalt nagu trammiga sõites. Hiljem veel üks kümme aastat, aga jumal tänatud juba palju harvemini.

      Nagu võite arvata sain sellest nn „Vene värgist“ päris korraliku ülevaate.

      1. PEATÜKK

      Ühisköök

      Kuna vennalike rahvaste sõbralikust perest hakkas peale meie „vabastamist“ järjest rohkem igasuguseid indiviide juurde voolama, siis tuli nad ju kõik kenasti kuhugi ära paigutada. Hiljem hakkasid nad endale suuri kivilinnakuid ehitama selliseid nagu näiteks eestlaste hulgas kurikuulus Lasnamäe, mida isegi üks isamaaline laul käsib peatada. Alguses aga topiti neid „vennasrahva“ esindajaid sinna, kuhu veel vähegi mahtus. Tekkiski niisugune tore mõiste nagu ühisköök. Jama oli selles, et hellitatud eesti rahvas ei tahtnud sellega kuidagi leppida ja oligi palju paksu pahandust käes.

      Aga ega ikka jõu vastu ei saa ja tuli uued kombed tasapisi omaks võtta. Mida te virisete, „ise te palusite“ ennast vastu võtta sinna vennalike rahvaste perre. Kuna isa rääkis vabalt vene keelt, siis läks meil veidikene paremini. Sama keeleoskuse tõttu pandi meie juurde elama ainult ohvitsere. Ikka soliidsem seltskond…

      Meil oli kolme toaga korter ja ära võeti üks tuba. Ju siis leiti, et pere kolme lapsega saab ka kahe toaga lahedalt hakkama. Muidugi saime, see ei olnud küll mingi probleem, võrreldes suuremate jamadega, mis eesti rahval tuli läbi teha peale „vabastajate“ tulekut.

      Kui eelnev lugu kaablirullikestega tundus ikka parajalt tobe, siis see, mis isa mulle rääkis ühest ohvitserist, kes järjekordselt meile elama oli pandud, ületas kõik varustuse jamad mäekõrguselt.

      Ühel ilusal päeval läks isa meie üürilise tuppa ja nägi, et mees on käpuli põrandal ning tõstab ajalehtedest kokkukleebitud ruudukujulist nelinurka enda ees. Isa küsis: „Kuule mees, mida sa siin ometi teed?“ Ohvitser vastas väga vihaselt: „Need kuradi bürokraadid seal staabis tahavad teada, kui suur see tuba on kus ma elan. No mis mul muud üle jäi kui mõõtma hakata. Kleepisin ühe ruutmeetri suuruse tüki ajalehte kokku ja nüüd siis näengi nende lollide pärast vaeva.“ Isa ütles selle peale: „Võta mõõdulint, mõõda pikkus ja laius ära ning siis korruta ja ongi käes.“ Ohvitser lõi endale käega otsmiku pihta ja ütles: „No kuramus täitsa õige. Nüüd tuli meelde küll, koolis ju õpetati neid asju, aga ega kõik need lollid valemid ei tule alati kohe meelde.“

      See lugu peaks vist küll tõsi olema, sest seda ei oska iga nägu välja mõelda. Olid alles „Vene värgi“ algusajad.

      Hiljem kui tuli sadade kaupa neid nn ühiskortereid, siis sai seal nalja nabani. Sajad korterid, aga tuhanded jamad, mis seal toimusid.

      Eesti ja vene mutid kaklesid ühisköökides vahest nii, et karvatuustid lendasid. Minu ema oli üks esikakleja. Oli kange Eesti proua ja lubas, et näeb ära kuidas venelased ida poole tagasi liduvad. Kahjuks seda ta ei näinud ja ei näe seda vist meiegi, aga ära nägi ta Eesti lipu tõusmise Pika Hermanni torni. Ja minu arvates polegi seda vaja, et me näeks venelaste lidumist ida suunas. Ma usun, et asi läheb, visalt küll, ikka paremuse poole. Järjest rohkem venelasi hakkab aru saama, et kõik see nende suurelt kodumaalt tulev poliitiline plära pole puhas kuld.

      Palju tähtsam, et meil ei tuleks enam selliseid Eesti poliitikuid nagu Keskerakonna esimees ja Tallinna Linnapea Edgar Savisaar, kelle erakond võimu ja venelaste häälte nimel on valmis kokku leppima isegi niisuguse Venemaa juhtiva parteiga, kes just seda ülalmainitud poliitilist plära siia saadab.

      Aga nüüd aitab tänapäevast.

      No ühisköögi kaklus kakluseks, asi see ära ei ole. Maha vist ikka kedagi ei löödud, igatahes mina küll ei kuulnud. Äiapapal tõmbasid mutid särgi seljas lõhki. Elu igavaks ei läinud, mida sa hing veel tahad. Pandi üksteisele supi sisse kamaluga soola või midagi muud sellesarnast, kui poti pliidi peale jätsid ja ise korraks tuppa jooksid. Need olid süütud jamad, aga peaasi, et sai naabrile käkki keerata. Las pärast viskab oma supi minema. Rõõm jälle missugune.

      Vannitoad ja peldikud oli muidugi omaette teema. Kui WC-pott oli vanniga samas ruumis ja keegi parajasti vannis, siis lase või püksi. Ega see tegelane sealt enne välja ei tulnud, kui kõik „kallid“ naabrid olid juba vihast lõhki minemas. Vaat siis kui tore kuidas meid õpetati koos kenasti elama.

      Oli ka muidugi väga viisakat seltskonda nendes ühiskorterites. Mina näiteks sattusin kuuekümnendate alguses elama ühte suurde Eestiaegsesse kivimajja Kentmanni tänaval (nõuka ajal Kreuksi tänav), kus nüüd Eesti Vabariigi ajal asub USA saatkond. Selles majas olid igavesti vägevad korterid. Vanasti enne sõda „neetud kapitalistide“ ajal olid seal elanud need „töörahva rõhujad“, kellel raha jalaga segada.

      Nüüd elasid seal tavalised nõukogude inimesed. Selles korteris oli seitse tuba ja igale perele oli antud üks kasutamiseks. Nii ongi ju kõik täiesti õiglane. Mida need rikkad siin vanasti laamendasid. Nüüd oli kõigil võrdselt ja polnud kellelgi põhjust teise peale kade olla. Võib küll julgelt öelda, et selles korteris elasid kõik sõbralikult koos, jagasid viisakalt kööki ja pesemisruume. Tublid nõukaaegsed inimesed. Ütle veel, et süsteem ei õpeta korralikult elama, eriti sotsialistlik süsteem.

      Kui nüüd päris aus olla, siis peamine põhjus rahu tagamisel seisnes selles, et kõik olid meil eesti pered. Ei olnud neid rahvuste vahelisi probleeme, mida tavaliselt sel ajal igal sammul näha võis. Tänapäeval öeldakse: „Eestlase kõige parem toit on teine eestlane.” Siis oli aga aeg, kus suuremas osas kõik eestlased hoidsid kokku, kuna ida poolt tulnud „vabastaja”, oli meil ühiselt kukil.

      Minule tuli see ühiskorter ühisköögiga eriliselt kasuks. Nimelt elas seal oma naisega ühes toas ka keegi СКАЧАТЬ