Eesti varustaja ja Vene värk. Marti Uibo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ >Eesti varustaja ja Vene värk

      SISSEJUHATUS

      Varustamise „peen kunst“

      Kui varustaja mõnes Venemaa tehases sealsesse kontorisse jõudis, olid alati koosolekud juba alanud ja vastuvõttu ei toimunud.

      Nii võiks alustada jutustades Eesti varustaja tööst „suure kodumaa“ avarustes, parafraseerides ühe, igale eestlasele, tuntud raamatu algust.

      Suuremalt osalt ajas see jama naerma, aga oli ka hetki, kus võisid ennast n-ö „seaks“ vihastada. Üks sarnane seis oli mul vägevas metalltorude tehases, mis asus Ukrainas. Selle „pisikese“ tehase kontor oli ise juba neljakordne kivikobakas. No võite siis arvata, milline see tehas veel oli. Sellises kontoris sõnaõiguse saamine oli päris tükk tegemist. Pidevalt käis üks koosolek, nagu ma juba varem mainisin ja ei mingit segamist. Tavaliselt toimus see ikka mõnes suures saalis, et jääks tähtsam mulje.

      Kuna varustajaid hüüti „valgeteks juutideks“, mida see küll iganes tähendab, siis läksid nad läbi paksu ja vedela, et „oma“ kätte saada. Ma siis marssisin nende „väiksemate ninade“ vahelt tähtsa näoga läbi „suuremate ninade“ ette, kes istusid pika laua taga saali ees.

      Oleks te nende nägusid näinud, kui nad paberitele, mis ma neile laua peale sokutasin, pilgu peale viskasid. Nad vist arvasid, et selle seltsimehega (siis olid kõik seltsimehed) küll kõik päris korras ei ole, kui ta tuleb mõne toru pärast nende tähtsat nõupidamist segama. Igatahes üks „suurem nina“ andis ühele „väiksemale ninale“ käsu kätte see imelik vend siit saalist välja juhatada. See tegelane siis viskas mind viisakalt ukse taha ja käskis oodata. Ootasin tunnikese ja läksin jälle sisse. Visati muidugi uuesti välja. Aga ega te ometi ei arva, et varustaja on nii vilets vend ja jätab järele. Torukesed oli ju vaja kätte saada. Kui sind uksest välja visatakse, siis tuleb aknast sisse ronida, sest ainult nii oli sealsetel „avarustel“ võimalik asju ajada.

      Et neid torukesi, mis varustaja välja ajas, ka kenasti armsale kodukamarale saaks kohale toimetada, tuli alati saata järele suur veoauto. Tavaliselt olid nende masinate rooli taga minu vanad sõbrad.

      Hiljem üks sõpradest, kes mind tol korral ukse taga ootas, ütles, et ma olin „õrnalt“ vihane, kui mind juba kolmandat korda ukse taha löödi. Igatahes olevat ma hüüdnud: „Anna mulle automaat, lähen tõmban nad seal kõik siruli.“ Hea muidugi, et mingit kuulipritsi käepärast ei olnud ja kui tõele au anda, ega siis midagi poleks juhtunud ka.

      See oli veel päris alguse asi ja minusugune „roheline vend“ ei tundnud seda õiget Vene värki.

      Hiljem sai mulle täiesti selgeks, et automaadist palju tõhusam ja kasulikum „relv“ on üks teine vidin, mis meie „suurel kodumaal“ täie ette läheb. See oli muidugi käraka pudel. Noorem rahvas tänapäeval ei kujuta vist ette, kui suur võim ühel tühisel kangema joogi pudelil võiks olla, aga oli, ja veel eriti vägev. See kärakas oli ka üks eriline jook nimega Vana Tallinn, mida teadis terve Venemaa.

      Vahelepõikena pean selle joogi iseloomustamiseks veel midagi mainima. Nimelt samal ajal kui ma töötasin varustajana, tudeerisin ma ka õhtuses teaduskonnas „kõrges koolis“ majandust. Kooli lõpetamisel pidin ma eksamikomisjoni ees kaitsma oma diplomitööd, mis käsitles varustuse töö parandamist.

      Äkki komisjoni esimees professor Raoul Üksvärav, kes oli toona Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüd TTÜ) Rahvamajanduse planeerimise kateedri juhataja, küsis: „ See kõik, mida te meile siin ette kandsite, on teoorias täiesti arusaadav. Aga kuna te töötate ise praegu varustuse alal, siis kas te võite näiteks tuua midagi, mis praktikas ka eriti efektiivselt toimiks?“ Ma muidugi teadsin kohe, mis see eriti efektiivne vahend võiks olla. Küsimus oli ainult selles, kas sobib saalitäie tudengite ja kõrge komisjoni ees seda välja prahvatada. Nalja nabani. Samas mõtlesin, aga milles küsimus ja ütlesin: „Parim abimees varustajale on konkurentsitult Vana Tallinna liköör.“ Oligi nalja nabani. Tuleb välja, et kõik toimis siiski hiilgavalt. Hiljem selgus diplomitöö hinne, mis oli viis. Mida sa hing veel tahad.

      Tänapäeval räägitakse äritegevuses korruptsioonist ja altkäemaksudest ning suurtest rahadest, mis kõik kuhugi kaovad. Tundub, et näed kui lihtne oli siis oma tööjobi ajada, ainult pudel ja kõik jookseb nagu õlitatult.

      Päris nii see ka ei olnud. Esiteks sa pidid Vene hinge hästi tundma ja nende elukorraldusse sisse elama. Teiseks pidid sa alati rahulikuks jääma ja endale aega andma iga olukorra lahendamiseks. Mitte nii, nagu ülalmainitud loos, kus korralikult üle viskas ja lahendus hiljem viletsavõitu oli. Kui nüüd püüda seletada üldisemalt seda, miks need tuhanded ja tuhanded varustajad mööda seda suurt maalahmakat, mida Venemaaks nimetati, ringi tuiskasid, siis paneb see päris pead murdma.

      Võib-olla saab seda teha nii, nagu ma selgitasin oma tööd tädipojale, kes oli sündinud ja kasvanud „roiskuvas kapitalismis“ ehk Prantsusmaal.

      Kui ta siis esimest korda „helgele sotsialismimaale“ jõudis ja huvi tundis, millega kallis sugulane ka tegeleb, pani see mind algul mõtlema. Kõigepealt ma ütlesin talle: „Sa pead teadma, et meil on plaanimajandus.“ Mida see tegelikult nõuka ajal tähendas, teadis võib-olla ainult vanajumal taevas. Kõige lihtlabasemalt oleks see vast nii, et kõik peaks nagu täpselt paika pandud olema. Tootmine, tarbimine; nõudlus, pakkumine ja ei tea mida veel. Oli kuidas oli, aga igatahes nõudmine ja pakkumine olid kapitaalselt paigast ära. Vähegi paremat kaupa said ainult tutvuse kaudu ja lisatasu eest.

      Sellele tehasele, kus mina oma varustaja jobiga alustasin, jagati kõik materjalid ja muud suuremad ning väiksemad vidinad otse tarkade peade poolt Moskva linnast endast. No mida sa hing veel oskad tahta. Kõik peaks ju hiilgavalt klappima. Aga millegipärast ei klappinud. No ja nüüd tulebki varustaja vaatevälja. Need tuhanded ja tuhanded, nagu juba varem öeldud, võtavad „jalad selga“ ja liduvad läbi „pisikese“ Nõukogudemaa, et seda materjali, mida näiteks nende tehasele on esimeseks kvartaliks ettenähtud, vähemalt teiseks kvartaliks kätte saaks. Kui nii läks, siis olid veel kõva poiss, tähendab kõva töömees. Kui esimese kvartali materjal aga alles kolmandas kvartalis kohale jõudis, siis oli töö nagu ikka veidi nigelalt tehtud. Aga Nõukogude plaanimajanduse „hiilgavates tingimustes“ läks kuidagi peale kah. Pole hullu, küll saame hakkama, ütles tavaliselt meie tehase direktor, kui ma järjekordselt komandeeringult saabusin. Üldiselt käis kõigis tehastes üle suure Venemaa kuu ja kvartali lõpus üks hirmus tormamine. Plaan pidi täis saama, kas või nui neljaks. Muidu hakkasid pead lendama. Kõige naljakam, saadigi. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

      Ma ei tea, kas see on eesti või mõne teise rahva vanasõna, aga igatahes nõuka plaanimajanduse tingimustes pidas hästi paika. Alati leiti sõna otseses mõttes viimasel minutil puuduv materjal või vidin. Need plaanid, mis Moskva ministeeriumites kõik kokku keerutati, olid ikka suurelt jaolt rohkem kui imelikud.

      Meie aparaaditehas vajas oma toodanguks lisaks loendamatutele materjalidele ka ühte kindlat kaablit. Ministeeriumis pandi meile selle kaabli tarnijaks mingi vabrik Podolski linnas, mis asub Moskva külje all. Sama kaablit valmistas ka meie enda Tallinna tehas Eesti Kaabel. Selles tehases töötas ka minu õeraasuke pearaamatupidajana ja me oleks mõned kaablirullikesed sealt kindlasti saanud ka endale nihverdada, kuna aga neid rullikesi oli pidevalt vaja, siis püüdsime asja ikka ametlikult ajada.

      Seletasime Moskva „suurtele ninadele“, et meie kahe tehase vahemaa on Tallinnas umbes viis kilomeetrit, aga Podolski vabrikuga on meie vahekaugus „tsipakene“ rohkem, nii umbes tuhat kilomeetrit ja oleks vist lihtsam ning meie riigikesele tüki maad odavam, kui me asja omavahel korda ajame. Vastus oli, et see võib kõik ju väga tore olla ja võib-olla isegi parem ning odavam, aga kahjuks on kõik juba varem paika pandud ja nagu te ise ka ju väga hästi teate, siis meie korraliku plaanimajandusega riigis nii lihtsalt neid asju küll muuta ei saa ja jutul lõpp.

      Niisuguse jama peale ütleks eestlane tavaliselt, et ah see on ju see kuradi Vene värk, mis seal ikka imestada.

      Aga СКАЧАТЬ