Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul. Kristi Dela China

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millele on mustvalgelt prinditud firmalogo, peale selle on seal veel ristkülikukujulised, ükshaaval papitükile trükitud, tähtedest ja numbritest kombineeritud lennunumbrid.

      Kergendustundega märkame, et ainsana ei keerle lettide ees pikk järjekord SeaAiri lennufirmal, millega meie lennata plaanime. Lennufirma sõbralik töötaja pakub meile, et võib meie piletid kakskümmend minutit varasemale lennule ümber muuta. Miks ka mitte! Vaimusilmas näengi end juba valge vahutordiga soojade lainete peal lohetamas. Me noogutame entusiastlikult nõusoleku märgiks.

      Lennujaama valuutavahetuses õnnestub meil Filipiini peesode vastu vahetada ka üks Kadri 100dollarine rahatäht ja seda üllatuslikult isegi ilma isikut tõendavat dokumenti näitamata. „No lõpuks ometi on meil kõik protseduurid tehtud ja pääseme varsti oma lennukile,” rõõmustab Kadri kõva häälega, kui juba seisame ninad vastu järgmist kassat ja loeme silti „Terminali tasu 200 Filipiinide peesot” (3,20 eurot). Tegemist on ilmselt nii-öelda turvalisusmaksuga, millest kõik need suure püssiga naeratavad turvamehed hiljem palka saavad.

      Väljuvate lendude ootesaali sisenedes uksel järjekordsele turvamehele kõiki meie näppude vahel olevaid pabereid näidates on väike värin hinges: kas kõik sai ikka tehtud, või jäi veel mõni maks kusagil maksmata? Aga rohkem probleeme ei ilmne ja juba hetk hiljem leiame end rahvast ääreni täis ootesaalist. Need 969 istekohta siin ootesaalis ei ole ilmselgelt piisav. Enamik seinaääri on täitunud põrandal istujatega ja palju on neidki, kes vapralt püsti seisavad.

      Igaks juhuks kontrollib Kadri väljuvate lendude graafikut. Tohoh! Selgub, et meie peagi minema pidanud lend on edasi lükatud ja lahkub hoopis pool tundi hiljem kui see lend, millele meil esialgu piletid olid. „Oh seda filipiinlaste loogikat küll!” ohkame justkui ühest suust. Imelikul kombel jätab mind fakt, et asjad ei lähe taas nii, nagu loogiline oleks, eilsega võrreldes palju ükskõiksemaks. Hakkan vist tasapisi filipiino-loogikaga harjuma…

      Leidnud endale seina ääres vaba nurgakese, prantsatame kivipõrandale istuma ja oma lendu ootama. Ja mis selgub – oodata ei tule üldse pikalt! Lennufirma on taas lennuaja suhtes ümber mõelnud – sest meie pardaleminek kuulutatakse välja juba üsna varsti. Mõni minut hiljem naaldun lennukiistme seljatoele, sulen silmad ja ujungi mõttes läbipaistvates-sinistes lainetes.

      Möödub pool tundi. Kuum on ja järjest hullemaks läheb. Mitte sentimeetritki pole lennuk paigalt nihkunud! Aeg-ajalt kostab kõlaritest kapteni hääl, mis vabandab lennukis oleva palavuse pärast ja lubab, et konditsioneer hakkab tööle, kui õhku tõuseme. Viimane juhtuvat aga kohe, kui me lend stardi-loa saab.

      Elevustundest on ammu saanud kärsitus ja niiskete salvrättide hulk üha kasvab. 50 minutit hiljem võtab lennukimootor lõpuks ometi tuurid üles. Samal momendil hakkab ka konditsioneer huugama. Hüvasti, Manila palavus ja saasta-tud õhk!

      Tänu Mareki ilmekatele kirjeldustele filipiinlaste lapsemeelsusest ei imesta ma karvavõrdki, kui mõni hetk peale turvavööde tulukese kustumist hakatakse reisijatele meelelahutuslikke mänge korraldama. Tegemist on reageerimismänguga, kus kärtssiniseks võõbatud laugude ja erkpunaste huultega stjuardess nimetab mõne eseme nagu näiteks pardakaart, päikeseprillid või käekell. Võitjaks osutub isik, kes eseme esimesena üles tõstab. Auhinnaks on lennufirma logoga võtmehoidja, tass või mõni muu samasugune vidin. Nalja ja kriiskamist on oi-oi kui palju ja mängu lõppedes laulab stjuardess valjuhäälselt meile veel tundmatus ja arusaamatus keeles kohalikku laulukest, millele lennukitäis mustajuukselisi peanuppe kaasa ümiseb.

      Lennusõit on lühike, juba 45 minutit peale õhkutõusmist teatab piloot, et hakkame maanduma valmistuma. Süttivad turvavöid kinnitada käskivad tuled ja mõni hetk hiljem märkangi kauaoodatud koerakondikujulist saart, mille ühes lahesopis paistab hulgaliselt värvilisi lohesid. Togin kiirelt Kadrit ribidesse ja sunnin tedagi aknast välja vaatama. Ohkame justkui ühest suust: „Niiiii äge!”

      Mida madalamale lennuk laskub, seda ärevamaks ma muutun. Varem ainult piltidelt nähtud imekaunis helesinine merevesi tuleb meile üha lähemale ja lähemale. Maismaad ei paista aga kusagilt. Järjest suureneva rahutusega jälgin, kuidas lennukirattad juba peaaegu vett puudutavad. Viimasel hetkel vupsab lennuki alt välja autotee, kus liiklus on selleks hetkeks politsei kondijõul üles-alla käivate tõkkepuude ja relvastatud mundrimeeste abil peatatud. Kohe peale autoteed on meetrikõrgune traataed, mille taga algab maandumisrada, ning juba tunnemegi lennuki rataste kokkupõrget maapinnaga. „Ohhh!” ohkan kergendustundest vist lausa kuuldavalt.

      Järgmisel hetkel algab hirmuäratavalt järsk pidurdus. Kui lennuk seisma jääb ja hakkab ümber keerama, näen ma maandumisraja lõpus kasvavaid kõrgeid palmipuid. „Sedakorda läks vist õnneks – jõudsime ohutult maapinnale ja saime isegi veel enne palmipuid pidama,” ironiseerin ma. Kadri vaid noogutab, sama ehmunud nägu peas nagu minulgi.

      Kui lennuk on terminali ette parkinud, liigume me tublide turvameeste juhendusel kõrval asuvasse terminalihoonesse. Samavõrd väike kui maandumisrada on ka siinse lennujaama saabuvate lendude terminal.

      Saabujad pressitakse kokku umbes 20ruutmeetrisse pisikesse ruumi, kus asub lett ja maandumisraja poole avanev luuk. „Mis toimub?” on vintsutatud reisijad hämmingus.

      Püüdlikud lennujaamatöötajad üritavad samal ajal käte ja jalgadega selgeks teha, et kõigil saabujatel tuleb täita üks paberilipik – ilmselt selleks, et kohalikud võimud suudaksid paremini hoomata, kui palju ja mis rahvusest inimesi nende paradiisi külastab.

      Varsti hakatakse luugist hõikama erinevaid numbreid. Üsna pea märkame oma hiiglaslikku kotti surfivarustusega ja trügime rahvasummast läbi luugi juurde seda kätte nõudma. „Kotti ei saa enne, kui pole pagasitšekki ette näidata!” kuuleme luugi tagant vastust.

      Me tuhnime läbi kõik viimasest lennujaamast saadud värvilised paberid, kuid näppu ei jää mitte kui midagi, mis sarnaneks pagasilipikuga. Lõpuks kaevab Kadri oma teksade taskust välja pisikese roosa ristkülikukujulise paberi, millele on käsitsi kritseldatud mingi number. Ahah, see ongi meie kadunud pagasilipik!

      Lennujaamast väljudes trügime mööda lärmakatest räämas välimusega kohalikest meesterahvastest, kes kõik üritavad turistidele midagi maha müüa, olgu siis hotellikohta, transporti või mingit söögipoolist. Suur on meie rõõm silmata lennujaama väravas silti „Welcome to BoracayKristi Tohvri” (minu sünnijärgne perekonnanimi), mida hoiab häbeliku moega noormees. Ohkan kergendatult: selleks korraks tundub meie nuputamine ja seiklemine olevat lõppenud. Edasi pole vaja teha muud, kui järgneda hotellist meile vastu saadetud teejuhile, üleliigseid küsimusi esitamata.

      Häbeliku ja mitte kuigi jutuka noormehe juhendusel asume lennujaama kõrval looklevasse külgkorviga mootorrataste ehk tricycle’itejärjekorda. Siinsed külgkorvikad pole aga siiski need nõukogude ajast tuttavad külgkorviga mootorrattad, kus kaasreisija istub pisikeses korvis. Tavalisele kaherattalisele mootorrattale on paremale poole külge poogitud katusega kabiin, kus kaks inimest mahuvad istuma juhi kõrvale näoga sõidusuunas ja ülejäänud reisijad või pagas paigutatakse kabiini tagumisse ossa, kus asub kaks küljega sõidusuunas piklikku istet.

      Kui kohalikke pakitakse ühte tricycle’isse ette kolm ja taha vähemalt neli kuni viis inimest, siis neist mõnevõrra kogukamatel eestlastel oleks tõenäoliselt juba neljakesi ühel mootorrattal üsna kitsas. Hiljem kuulen, kuidas kohalikud veavad selle kolmerattalise jalg- või mootorrattaga kõike, alustades kaheksaliikmelisest perest pluss vanaemast ning lõpetades sigade-kitsede ja kõikvõimaliku toidukraamiga. Teel näeme mootorratast, mille kabiinis, juhi taga ja katusel on üksteise otsas kümmekond koolilast. See on siinsetes tingimustes parim viis lühikesi vahemaid läbida ning kitsaid tänavaid ja turge pidi sõita.

      Lühike, kõigest viieminutiline mootorrattasõit lõpeb paadisadamas. Meie teejuht sõidab meiega СКАЧАТЬ