Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul. Kristi Dela China

Чтение книги онлайн.

      Takso tagaistmele prantsatanud, tõmbame hetke hinge ja asume ümbrust uudistama. Veel enne aknast välja vaatamist köidavad meie tähelepanu auto tahavaatepeegli küljes rippuv rist ja armatuurlaual olev jumala pilt, mille kõrval on silt „God bless this trip!” (inglise keeles: jumal õnnista seda reisi!).

      Külma närvi säilitamine läbi taksoakna avaneva liikluskaose keskel osutub päris keeruliseks. Üksteise kõrval, sõiduradasid tundmata, kulgevad kaootilises liikluses valjult sig-naalitades sõiduautod, veoautod, bussid, külgkorviga mootorrattad ja mingisugused kirevavärvilised maasturi ja bussi ristandid, paksult rahvast täis. Sellise ristandsõiduki esiots näeb välja nagu maasturil, aga kere on pikaks venitatud, reisijad sisenevad sõiduki tagumisest otsast ja istuvad kahe pika istme peal üksteise kõrval, küljega sõidusuunas ja näoga kaasreisijate poole. Need, kes sõidukisse ei mahu, seisavad bussi tagumises otsas oleval raamistikul ja katusele viiva trepi peal.

      Hiljem saan teada, et need ristandid, mida jeepney’deks nimetatakse, on II maailmasõjast pärit sõjaväedžiibid, mille kohalikud ümber ehitasid ja ühistranspordina kasutusele võtsid. Need efektse välimuse ja kirkavärvilise disainiga sõidukid on veel tänapäevalgi üle kogu riigi kõige populaarsem linnasisene, aga ka linnadevaheline ühistranspordivahend, ilmselt just tänu odavale piletihinnale. Ainuüksi Metro Manilas on selliseid „busse”, mis igapäevast ühistranspordivajadust rahuldavad, 300 000 ringis.

      Eriti iroonilisena tundub enamiku linnas liiklevate sõiduvahendite tagaklaasile või pagasnikuluugile kleebitud küsimus how’s my driving? (inglise keeles: kuidas mu sõit on?), mille all on telefoninumber. Enda ees järjekordset jeepney’t uskumatu manöövriga juba niigi triiki autosid täis olevasse sõiduritta ümber reastumas nähes märkan silmanurgast, kuidas Kadri näpud telefoni küljes nihelema hakkavad. Tema ideed läbi nähes lausun stoiliselt: „Üks, mida ei anna ühe või kahe telefonikõnega kohe mitte kuidagi parandada, on Filipiinide pealinnas valitsev liikluskaos.”

      Järjekordse valgusfoori all seistes uurin lähemalt kõrvalreas seisva jeepney juhikabiini. Kitsas esiaken on ümbritsetud igasuguste värviliste rippuvate vidinatega ning selle klaaspinda katab loendamatu hulk kleepekaid. Justkui sõidaks tankiga, millel on vaid kitsas pilu väljapiilumiseks. „Ega nad vist tegelikult ei näegi liiklusmärke, punast valgusfoorituld ja teisi liiklusvahendeid,” arutame Kadriga.

      Vaatan kõiki neid erinevas vanuses ja erinevast soost inimesi, kes valgusfoori taga seisvatele autodele ajalehti, puuvilju, igasuguseid maiustusi ja karastusjooke müüa üritavad, ning mõtlen: „Õhtul kodus peavad nad jumalat tänama, kui järjekordselt tööpäevalt sinna eluga ja kriimustusteta on jõudnud! Ja mis elu elavad veel nende kopsud ja ülejäänud organism selles heitgaasist sinises maailmas?”

      Liikluskaosest mööda vaadates jätab üldine linnapilt mulle üsna halli mulje, mida ei kompenseeri ka loendamatul hulgal majadele ja reklaamstendidele kinnitatud plakatid. Mõned on ilmselt sihilikult ja eesmärgipäraselt paigutatud, teised aga hoopis kohalike elanike endi pandud, majade ebasümmeetrilisuse varjamiseks.

      „Vaata seda maja!” hüüatab Kadri järsku. „Konkreetselt pappkastidest kokku lapitud!” Imestusega märkan, kuidas mööda vilksatavad korralikud elumajad vahelduvad justkui vanapaberist ja papist ehitatud mitmekorruseliste onnidega. Ilmselgelt on needki elumajadena kasutuses, miks muidu akendel ja rõdudel pesu kuivab! Majade ees, keset tolmust tänavat ja maas vedelevat prahihunnikut, mängivad eri vanuses imearmsad tõmmud sõstrasilmsed lapsed. Kes on paljajalu, kes kannab räbaldunud varbavaheplätusid, kehakatteks narmendavate äärtega T-särk ja püksid.

      Andes endale aru, et me läheneme Manila mõistes eliitrajoonile, julgen oletada, et need pole veel sugugi kõige koledamad ja vaesemad Metro Manila piirkonnad. Makati linnale lähenedes hakkavadki majad meie ümber üha rohkem kõrgusse kasvama ning vaesus, viletsus ja räbaldunud riided asenduvad pilvelõhkujate mõõtu kontorihoonete, hotellide ja korterelamutega. Inimesi liigub tänaval kõiksuguse naha- ja juuksevärviga, riietuses valitseb ehtne kontorirotistiil – meestel triiksärgid, pikad püksid ja kingad ning naistel kostüümiseelikud, valged pluusid ja kinnise ninaga kontskingad. Vaatepilt nagu igas teises suurlinnas.

      Mu sisetunne oli õige, kui ma ei leidnud lennujaamas sihtpunkti aadressi lugenud taksojuhi silmis äratundmisrõõmu. „Kas me ei sõida juba kolmandat korda sedasama ühesuunalist tänavat pidi?” lausub Kadri, kes ilmselgelt on tähelepanelikult aknast välja vaadanud. Kiire pilk taksojuhile annab meile aimu, et ta on üsna segaduses. Sõidab teine aeglaselt ja kiikab, kael õieli, närviliselt paremale ning vasakule.

      Meie katsed tema käest infot saada sumbuvad keelebarjääri. Kuigi saabusime siia riiki teadmisega, et varasem ameeriklaste võim on siia maha jätnud tagalogi keele kõrval enam-vähem teise riigikeelena ka inglise keele, on meil siiski õnnestunud istutada oma tagumikud taksosse, mille juht ei kuulu inglise keele rääkijate põlvkonda.

      Abi leiame telefonikõnest Marekile, kes mingi ime läbi, ilmselt kohaliku elu kogemustele tuginedes, leiab taksojuhiga ühise keele. Juba mõned minutid hiljem leiame kõrghoonete vahelt tänavalt pikka kasvu blondi meesterahva, kes naeratus näol meie takso poole läheneb.

      „No lõpuks ikka jõudsite kohale,” hõikab Marek naerusuiselt, kui taksosse juhi kõrvale esiistmele prantsatab. „Siin ei ole majad tänaval mitte ühtse süsteemi alusel nummerdatud, vaid neid identifitseeritakse nimedega, mis aeg-ajalt kipuvad muutuma ja seetõttu taksojuhtidele palju peavalu valmistavad,” selgitab Marek meile kiirelt, enne kui taksojuhti edasi juhendab.

      Napilt viis minutit hiljem peatub takso järjekordse pilvelõhkuja ees. Astume mõnusalt jahedast, konditsioneeriga taksost välja 30kraadisesse palavusse. Kuigi meie taksoarve peaks paberite järgi olema 440 peesot, ei tee taksojuht isegi mitte sellist nägu, nagu plaaniks ta meile 500peesosest rahatähest tagasi anda. Kuna sõit oli aga pikk ja pagas meil lisainimese eest, ei hakka me tüli üles kiskuma. Küll aga paneme kõrva taha Mareki nõuande, et targem on peenraha taskusse varuda, et ei peaks vaatama käsi laiutavat taksojuhti, kes deklareerib, et vahetusraha tal kahjuks ei ole.

      Lahke naeratuse saatel avab automaadiga turvamees meile hoone peaukse. „Good afternoon, maam,” lausub turvamees viisakalt. „Maam! Kõlab nagu keskealine vanem proua,” torisen ma veidi solvunud toonil, liftiga 12. korrusele sõites. „Ei-ei, siin nad kutsuvad nii kõiki naisterahvaid, olenemata nende vanusest ja nahavärvist,” lohutab mind Marek, kes on ilmselgelt oma sir’i-staatusega kohanenud.

      Marek juhatab meid üle ootuste uhkesse, täiesti Euroopa standarditele vastavasse kahetoalisesse korterisse. „Kraanist tuleb nüüd küll ainult külma vett,” kuuleme Mareki vabandavat häält ja selgitust, et kuni eelmise nädalani elas siin üks Kariibidelt pärit Playtechi töötaja, kes ilmselt ei olnud sellisest luksusest nagu soojaveeboiler kuigi palju puudust tundnud. „Seitsmendal korrusel on bassein ja jõusaal,” teatab Marek, kes juba köögis külmkapi kallal askeldab.

      Samal ajal, kui meie oma kotisügavustest otsime külakostiks toodud, Mareki enda soovinimekirjast pärinevat Viru Valget, kahte pätsi peenleiba ja viit pakki Beef Jerky vinnutatud sealiha, on Marek meile köögis seganud tervituskokteilid kohalikust Tanduay rummist ja Coca-Colast.

      „Kas te kujutate ette, et terve pudel rummi maksab poes kõigest üks euro ja maitse on kordades parem ja ehtsam kui mõnel teisel kallihinnalisel brändil,” kiidab Marek Filipiinidel toodetud Tanduay rummi. Siinne vaieldamatu turuliider on tõeline maiuspala rummimaailmas. Juba üle saja aasta valmistatakse seda rummi Manilas Tanduay piirkonnas kohalikust suhkruroost. Hakkamata maha tegema ühtegi teist rohkem või vähem tuntud kallihinnalist brändi, on see vaieldamatult СКАЧАТЬ