Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul. Kristi Dela China

Чтение книги онлайн.

      Kui Eestis tuleb lohetama minnes eelkõige jälgida tuule suunda ja tugevust ning prognoosi järgi valida sobiv rand, siis Boracayl on tuule suunaga lood lihtsad. Novembrist märtsini puhuvad tuuled kirde-ida suunast otse surfiranda (seda perioodi nimetatakse amihan’iks ehk kuivaks aastaajaks). Aprillis ja mais on enamasti üldse tuulevaikus. Juunist oktoobrini on vihmasem periood, mil lääne-lõunakaartest puhuvad tuuled hoopis saare vastaskaldal asuvale White Beachile, ja seda nimetatakse habagat’i aastaajaks. See on ühtlasi ka enamasti just pealinn Manilat ja seda ümbritsevaid alasid räsivate tugevate tormide ja taifuunide aeg. Boracay, mis taifuunikoridorist mõnevõrra lõunasse jääb, saab enamasti kaela vaid tugevad tuuled ja lõputud vihmasajud. Olgugi et katastroofe pole, on vahel ka siin vaja peale tormi nii mõnigi hoone või rajatis uuesti kokku lappida.

      Hoopis keerulisem ja minule täiesti tundmatu nähtus on tõusud ja mõõnad, mis olenevad kuu ja päikese gravitatsiooni koosmõjust, protsessi mõjutab ka maakera pöörlemine. Veetase muutub päeva jooksul pidevalt – ekstreemsematel päevadel on 24 tunni jooksul kõrguste vaheks kuni kaks meetrit.

      Juba esimesel õhtul, kui söömast koju naaseme, kulgevad viimased viiskümmend meetrit koduukseni päris vaevaliselt. Vahepeal on vesi nii kõrgele tõusnud, et liivaranda pole peaaegu üldse näha ja lained loksuvad päris meie majakese lähedal. Mööda lagunenud rannaserva kodu poole liikudes pritsivad kaldani ulatuvad lained meid täitsa märjaks. „Ei tea, kas ujuvad voodid on ka hinna sees või need oleks pidanud eraldi tellima?” pärin Kadrilt, kui ta ust lukust lahti keerab. „Ehk paneme igaks juhuks päästevestid selga enne magama heitmist,” soovitab Kadri vastu.

      Bangalo õhukeste seinte tõttu kostab kõrvupaitav tuulevihin ja kaldale loksuvate lainete kohin sama kõlavalt, kui telgiksime otse mererannas. Paksu suletekiga harjununa on soojast kliimast hoolimata väga võõras kõigest õhukese lina all magada. Külm küll ei ole, aga kuidagi alasti tunne on. Esimestel öödel siplen mõnda aega küljelt küljele, kuni rahustav merekohin mu uinutab. Hiljem saabub uni juba hetkel, mil pea patja puudutab.

      Just nagu eelmisel õhtul uinudes, nii paitab ka hommikul ärgates esimese asjana mu kõrvu meie bangalot räsiv tugev tuul. Vaatan kella: kohe saab seitse. Päike on ilmselt juba kõrgel, sest õues on säravalt valge. Kui end voodis poolistukile ajan, et kardina vahelt välja piiluda, kuulen unist häält küsimas: „Kas keegi juba surfab ka?”

      Vaatan välja ega suuda oma silmi uskuda. Meri, mis veel eile õhtul vägisi meie bangalo uksest sisse tahtis pressida, on taandunud kaugele. Esimesed varajased ärkajad juba sätivad kalda peal lohesid valmis. Neljaliikmeline pommirühma ekipaaž (nii kutsutakse hellitavalt kiivritega loheõpilasi, eriti kui tegu on kohmakamatega, kellel õppimise käigus lohe korduvalt suure pauguga vastu vett kipub kukkuma) on juba keset lahte.

      Veetase on ka kaldast kaugel eemal napilt põlvini. Ühel hommikul näen koguni, kuidas Bulabogi lahes laiub hoopis roheline vetikaväli, enam-vähem kuni 300 meetrit eemal paistva rifini. Vaid üksikud madalad veelaigud meenutavad fakti, et tegu peaks olema surfiranna, mitte karjamaaga.

      Madala veetaseme korral täitub laht kohalike elanikega, enamikul ämbrid näppude vahel. Kes korjab merisiilikuid, kes kuivale jäänud mereelukaid – kalu, kaheksajalgu, krevette –, tegevust jagub paljudele. Kas see saak jõuab päeva jooksul ka turule või kulub kõik oma tarbeks, jääb mulle saladuseks.

      Bulabogi rand on umbes kilomeetripikkune ja nii palju, kui silm seletab, on siin iga mõnekümne meetri tagant mõni surfiklubi või majutusasutus. Justkui looduse kingitus lohesurfaritele, asub kaldast umbes 500 meetri kaugusel riff (merepõhja looduslikult kogunenud kiviriba), mis püüab kinni ookeanivetest saabuva suure lainetuse, ning ühtlaselt madal veetase hoiab ära kõrge lainetuse tekke rifist kalda pool. Tule-museks on suhteliselt sile vesi, mis on ideaalseks treeningu-tingimuseks edasijõudnud harrastajatele. Samal ajal suurendab algajate kindlustunnet teadmine, et isegi kaldast kaugel ulatuvad jalad põhja. Kui juhtubki mõni märja lõpuga äpardus, siis on ennast kergem päästa jalgu merepõhja surudes, mitte üle pea vees hulpides.

      Lohesurfiharrastajad jagunevad suures plaanis kolme leeri – freestyle’i harrastaja ehk trikimeister, kelle peamine eesmärk on lohe kaasabil võimalikult kõrgele veest välja hüpata ja õhulennu jooksul võimalikult keerulisi trikke sooritada; lainesõitja, keda köidab vaid suurte lainemürakate vahel liiklemine; ja kursisõitja, kelle eesmärk on vees poidega märgistatud trajektoori võimalikult kiiresti läbida. Madal ja sile vesi on soodne treeningutingimus eelkõige trikitajatele ja kursisõitjatele, lainearmastajad võtavad aga hommikul suuna avamere poole ja päeva jooksul võib kaugel rifi taga märgata liuglemas mitut värvilist lohet. Siinsed lained pakuvad küll mõningast närvikõdi ja vaheldust siledal veel sõidule, aga need pole professionaalseid lainesurfareid kohale meelitavad tõsiselt võetavad murdlained.

      Tuul on täna hommikul samast suunast nagu eile, kirdest – mere poole vaadates vasakult poolt kaldast 50kraadise nurga alt, suunaga merelt maale. Ja nii on see ka homme ja ülehomme ja üleülehomme… Kraadike ühele või teisele poole, puhub tuul stabiilselt terve hooaja otse surfiranda. Milline luksus: mõelda vaid, ei olegi vaja paaniliselt mööda saart ringi sõita ja surfamiseks sobivat tuult jahtida. Igal hommikul sead sammud otse Bulabogi randa ja seal ta kohal ongi – sõber tuul.

      Oskajamale sõitjale on tegemist vägagi soodsa suunaga, mis võimaldab liikuda merele ja jõuda ilma suuremate pingutusteta tagasi alguspunkti. Algaja lohesurfar, kes esialgu on rohkem tuule lükata ja tõmmata, saab sellise suunaga samuti mugavalt kaldast eemale sõita, kuid kalda poole tagasi tulles võib juhtuda, et nappide manööverdusoskuste tõttu ei pruugi ta sugugi alguspunkti jõuda. Maandub hoopis hulga maad allatuult ehk seal, kuhu tuul teda kannab.

      Just mõni hetk enne seda, kui Kadri alustab esimest surfipäeva, märkame kõrval asuvast surfiklubist väljumas selle omanikku, eelmisest päevast tuttavat, šokolaadipruuni nahavärvi ja tuules hõljuvate läikivmustade juustega Bongi. Ta suundub otsejoones meie poole. „Ohooo, vaata, kes sealt tuleb!” lausun Kadrile, püüdmatagi oma elevust varjata.

      Bong tervitab meid laia, hambapastareklaamilikult valge naeratusega ja kiidab tänahommikust tuult. Ta soovitab Kadril mitte mingil juhul paljajalu vette minna, eriti kuna tegemist on algajaga ja siin leidub vee all igasuguseid… Bongi loetletud „igasuguste” nähtuste ingliskeelsed nimed jäävad meile küll arusaamatuks, aga sellegipoolest noogutame nõusolevalt. Kuuleka kodanikuna venitab Kadri endale vastumeelselt jalga kummist surfisussid ning asub teele. „Good luck,” (inglise keeles: õnn kaasa) hõikab Bong talle järele ning jääme külg külje kõrval Kadrit pilguga saatma.

      Nii väga, kui mulle olemasolev seltskond ka rõõmu pakub, ei saa ma siiski pelgalt kõrvaltvaatajaks jääda. Haaran lohe ja suundun samuti merele. Kummisusse ma jalga ei pane. „Mina küll ei kavatse siit saarelt lahkuda, valged sokid jalga päevitatud,” mõtlen jäärapäiselt. Mis seal salata, sussidega on ikka kordi ebamugavam surfata kui paljajalu.

      Esmalt kulgen piki randa umbes 50 meetrit kaldast eemal, et veidi Bulabogi rannaga tutvust teha. Kilomeetrisel rannaribal leian üle kümne surfiklubi, millest mõned kannavad kohalikust keelest pärit nimesid, nagu Isla Kiteboarding (isla – tagalogi keeles saar), Hangin (tagalogi keeles tuul) ja Habagat (mis kohalikus keeles tähistab seda perioodi aastast, mil tuul puhub White Beachi poole peal). Otse rannas paistab ka kahe- kuni kolmekorruselisi korterelamuid, „paberist ja papist” hurtsikuid ja viiekorruseline hotell.

      Ümbruskonnaga tutvudes olen pidevalt silmanurgast ka Kadril silma peal hoidnud. Ta on meie esialgsest stardipunktist oma 300 meetrit allatuult vajunud ja suundub parasjagu kalda poole. Otsustan СКАЧАТЬ