Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul. Kristi Dela China
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China страница 15
Название: Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul
Автор: Kristi Dela China
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511624
isbn:
Ma ei olnudki varem pööranud tähelepanu sellele, et Bombomil on nõnda rikkalik menüü. Pakutakse toite kõikvõimalikest toorainetest: kana, veis, sealiha ning mereandidest kalmaarid, homaarid, hiid- ja kääbuskrevetid; kõrvale saab valida riisi või friikartulid, lisaks traditsioonilised nuudliroad. Arvestades köögi väiksust ja lihtsat sisustust tundub menüü pikkus ja mitmekülgsus lausa uskumatu. Pisikeses kööginurgas on napilt ruumi kahele kiitsakale kokapoisile, letil reas viis eri suuruses panni, igaüks eraldi väikese gaasipliidi peal, nurgas pisike kraanikauss, seinale riputatud mõned potid ja terariistad. Olemas on kõik hädavajalik ja mitte grammikestki rohkem.
Bombom ja selle kõrval asuv Pat’s Creeki baar, mis jagavad omavahel rannas asetsevaid istumiskohti ning esinemislava, kuuluvad ühele vähestest nimekatest suguvõsadest Boracay saarel. Sacapanode suguvõsale on aegade algusest peale kuulunud saarel üüratud maa-alad. Nende rikkused pärinevad maade müügist või pikaks ajaks rendile andmisest, hotellide, baaride, toitlustuskohtade, alkoholi- ja riidepoodide pidamisest. Sacapanode suguvõsas on mitu haru ning nii ongi need kaks kõrvuti asetsevat baari eraldi ärid, mis kohati omavahel konkureerivad. Kliendidki istuvad ühisel rannaalal teadlikult keskjoonest kas paremale või vasakule, ühe või teise baari poolele.
Tõenäoliselt suuresti tänu prestiižsele suguvõsale ja nende laiale tutvusringkonnale üle kogu riigi on Bombomi baar White Beachi keskmes see koht, kust kohe tuleb läbi astuda, hoolimata oma staatusest ja kuulsusest. Nagu kehtiks siin saarel kirjutamata reegel, et kõik teed viivad Bombomi. Mitu Manila muusikut ja muidu tuntud inimest leiab puhkusel alati aega, et Bombomi külastada. Musikaalsemad ei pea paljuks ka lauluks või kaheks lavale astuda. Justkui tunneks Bombom kõiki ja kõik tunneksid teda.
Nii polegi imestada, kui mõni päev enne aastavahetust, järjekordset hubast õhtut Bombomi välitoolidel mööda saates märkan, kuidas kõrvallauas istuvale paarile pidevalt üks või teine kohalik juurde astub. Põhiliselt küsitakse lühikest kasvu viisakalt valgesse triiksärki ja musta vesti riietatud meesterah-valt autogrammi, mõni julgem palub ka luba pildistada. Asjas saame selgust alles siis, kui meie lauda prantsatab nukitsamees Ryan. Meie sosinal esitatud küsimus, kellega on tegu, teeb talle palju nalja ja suur on tema hämming, et me ise vastust ei tea.
Nimelt on tegemist Manny Pacquiaoga, kes on filipiini rahvusest professionaalne poksija – esimene ja ainuke, kes 2013. aastaks on tulnud maailmameistriks koguni kaheksas erinevas kaalukategoorias. Ta on kümnekordne maailmameister, kelle Wikipedia asetab maailma paremini tasustatud sportlaste nimistus teisele kohale. Pole siis imestada, kui ühel hetkel saabub merelt otse Bombomi lavatagusele kaldale väike luksuskaater, millega poksija laudkond pimedusse lahkub.
Järgnevatel aastatel olen tunnistajaks sellele, et Manny kultus on koguni nii suurejooneline, et tema matšide ajal lakkavad Boracay peatänaval – ja tõenäoliselt üle kogu riigi – igasugused liiklusummikud ning see üksik poksis harimatu turist, kes tahaks sel ajal kuhugi sihtpunkti reisida, käigu jala. Tänavad on filipiinlastest tühjad, sest eranditult kõik on televiisorite ette naelutatud.
Kella ühe-kahe ajal öösel hakkab Bombom vaikselt tuure maha võtma ning laudu-toole kokku pakkima. Siis on paras aeg kodu poole suunduda, et järgmiseks surfipäevaks korralikult välja puhata, või siis ühineda rahvavooluga ja suunduda järgmiste ahvatluste suunas.
Mitte kaugel Bombomist, mööda White Beachi lõuna poole on juba kaugelt kuulda minu jaoks üsna tülgastavalt tümpsuvat klubimuusikat. Hey Jude’i baari esine teerada ja rand on alati paksult rahvast täis. Meie ei jää siia kunagi pidama, vaid lippame nii kiirel sammul kui võimalik rahva vahelt läbi ja suundume edasi.
Napi viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuv baar Summer Place peibutab meid oma nime, kohalikuhõngulise sisustuse ning mere-, paradiisi- ja puhkuseteemalise kergemat sorti diskomuusikaga. Merepoolsest küljest avatud ruumikas baaris leidub piisavalt nii tantsuruumi kui ka istumiskohti. Laudade paigutus võimaldab pidutseda suurte seltskondadena. Enamasti tantsitakse ja suheldakse katusealuses osas, kuid rahvarohkematel üritustel on inimmassiga täitunud ka klubi ees olev rannaliiv kuni veepiirini välja. Hea koht, kus tantsimas käia, aga ka lihtsalt aega veeta, kui magamaminek veel prioriteedinimekirja ei kuulu.
Summer Place on üks nendest kohtadest, mis meelitab ligi saare ühe illegaalse majandusharu esindajaid nagu verine haav sääski. Baar, millest tänu pikale lahtiolekuajale astub varem või hiljem läbi suurem osa saarel viibivast peolembesest seltskonnast, on justkui punaste laternate tänav siinsetele prostituutidele, transvestiitidele ja ladyboy’dele. Üksikud isendid torkavad silma paksu meigikihi, ebaloomulikult suurte rindade ning napi riietuse poolest, kuid suurem osa kehamüüjaid sulandub üldisesse rahvamassi. Nõnda ongi meestel vahel tükk tegemist, eristamaks potentsiaalseid lõbusaid peokamraade nendest, kes üritavad mehi tasulise teenuse rüppe meelitada. Teenuse kvaliteedi kohta kuulen hilisematel aastatel üksikuid kommentaare, et üldpilt on üsna igav ja mannetu, kuid teades, keda otsida, leiab üles ka kõikvõimalikke fantaasiaid rahuldava professionaali.
Kohalikud noormehed teavad meilegi kohe näpuga näidata maailma vanima elukutse üht või teist esindajat ja nimetada, kas ta sündis mehe või naisena. Kuigi turistihordid on saarel suured, on püsiasukate ring limiteeritud ning üldiselt ikka teatakse, kes kellega käib ja millega raha teenib. Kergeusklike huviliste elu teeb eriti keeruliseks Aasia riikidele omane soolise identiteedi puudumine. Peale levinud homoseksuaalsuse on siin meestel komme kasvatada endale pikad küüned, raseerida karvad, nägu ära värvida ja naiseks riietatuna ringi käia. Mõned ladyboy’d lähevad koguni sellise äärmuseni, et lasevad endale kunstrinnad panna või teevad soovahetusoperatsiooni.
Kohati suudavad mehed ennast nii loomutruult üles vuntsida, et neid võib auga ilusateks naisteks nimetada. Abiks on kindlasti aasialaste pisike kasv ja sihvakas figuur. Nii polegi harvad juhtumid, kui ohtrast alkoholist tuimastatud otsustusvõimega kergeusklik turist eufooriasse satub, ühe käega naise rindade kallal toimetab ja teisega sujuvalt seeliku alla ekskursioonile suundub… ja siis avastab suure ehmatusega pihutäie sinna justkui mitte kuuluma pidanud kehaosi.
Meenutades Cocomangase inimkatset 15 pitsitäie kange alkoholiga, ei olegi väga imekspandav, et kõrval asuvasse Club Paraw’ klubisse kainema pilguga sattunud hiljem oma reisiblogis kirjeldavad, et klubis olevatest inimestest on 60 % prostituudid, 10 % ladyboy’d, 10 % sutenöörid, 5 % kääbused, 10 % kohalikud ja 5 % turistid. Eks kotkad varitsevad ikka seal, kus röövsaak kõige lähemal.
Narkootikumide keelustamine on tõsine teema, mida on rõhutatud ka turismibrošüürides. Justkui reklaamina teatamaks, et kaup on tegelikult olemas ja kättesaadav, mine ainult ja otsi üles. Illegaalsus seevastu paistab kehtivat vaid vahele jäävatele välismaalastest narkotarbijatele. Rannas kanepi suitsetamiselt tabatud kohalikud saavad korravalvuritelt vaid leebe noomituse ja näpuviibutuse, et ärge enam nii tehke. Mis neist ikka karistada, raha neil trahvi maksta nagunii ei ole. Külluslik narkoturg eksisteerib ja kasvab kõrgeimal tasemel niiditõmbajate abiga, kes jõuludel ja teistel suurematel riigipühadel võtavad vaevaks kogu politseipersonali ja selle lähisugulaste kõhud korralikult täis sööta ning saavad garanteeritud puutumatuse kuni järgmiste riigipühadeni. СКАЧАТЬ