Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle on Jeffersoni eluloo uurijad kõvasti vaielnud, kuid tollal olnud päris tavaline asi, et valged istanduseomanikud oma orjade seast armukesi leidsid.

      Aga Ameerika Ühendriikides, mis oli ju 18. sajandi lõpul veel Briti koloonia, hakkas peagi ajaloolisi asju sündima. Jurist Thomas Jeffersonil oli siin tähtis osa, sest just tema sulest ilmunud kirjutises oli öeldud, et üks suur ja emamaast nii kaugel asuv koloonia ei peaks enam Briti Kuningriigi ja parlamendi vanamoodsate seaduste järgi elama, vaid omaenese valitsuse looma. Ameerika iseseisvus oli selles pamfletis teoreetiliselt juba kirjas.

      Thomas Jefferson töötas Virginias uue demokraatliku osariigi seadusreformide kallal, aastatel 1779–1781 oli ta osariigi kuberner, 1783 Kongressi liige ning 1785 sai temast Ühendriikide täievoliline saadik Prantsusmaal.

      Pariisist läbi Valge Maja Monticellosse

      On kirjutatud, et Thomas Jefferson oskas nautida kõike, mida Pariisil pakkuda oli: arhitektuuri, kunsti ja vastuvõtte kõrgseltskonna salongides. Temaga olid kaasas kõik ta viis tütart ja ka kaks Monticellos elanud orja, James Hemings ning viimase õde Sally Hemings, kes olevat õppinud selgeks Prantsuse kokakunsti saladused ja prantsuse keele. Õnnelik aeg Pariisis vältas neli aastat.

      Kodus Ameerikas ootas Jeffersoni aga hoopis tõsisem töö. Aastateks 1790–1793 sai temast Ühendriikide esimese presidendi George Washingtoni esimene riigisekretär ehk välisminister. Sellest ajast on teada, et 1793. aastal puhkenud Briti Kuningriigi ja Prantsusmaa vahelises sõjas oli Jeffersoni sümpaatia kindlalt Prantsusmaa poolel. Ta soosinud liialt ka oma tahet ameeriklastele peale surunud Prantsuse ministrit Edmond-Charles Genet’d ning võib-olla pidi Jefferson just seepärast 1793. aastal oma Monticello häärberisse tagasi tõmbuma. Kuid 1796. aastal sai Thomas Jeffersonist Ühendriikide teise presidendi John Adamsi asepresident, aastal 1801 aga jõudis ta juba ise Valgesse Majja, mis just äsja valmis oli saanud.

      Oma presidendiajal tegi Thomas Jefferson mitmeid patriootlikke ja rahvale meelepäraseid tegusid. Ta tühistas mõned riigimaksud, vabastas tema meelest ebaseaduslikult süüdi mõistetud vangid ning ostis Louisiana Prantsusmaalt Ühendriikidele, suurendades sel teel riigi tollase territooriumi lausa kahekordseks. Aastal 1807 kirjutas Jefferson alla seadusele, millega orjade sissetoomine Ühendriikidesse ebaseaduslikuks kuulutati.

      Tollase Demokraatlik-Vabariikliku Partei rajaja ning juht, USA kolmas president Thomas Jefferson töötas Valges Majas kaks ametiaega, 1801–1809. Ta polnud mitte ainult poliitik ja riigimees, vaid lisaks veel arhitekt, leiutaja, arheoloog, paleontoloog, põllumajandusteadlane ja Virginia ülikooli asutaja. 1962. aastal öelnud president Kennedy Valges Majas 49 Nobeli preemia laureaadi auks korraldatud vastuvõtul: „Ma usun, et siin ruumis on praegu täiesti erakorraline kogum inimteadmisi, inimvõimeid ja andeid, kui mitte arvestada võimalust, et Thomas Jefferson siin kunagi üksi õhtust sõi.“

      Selle erakordse isiksuse elutöö nähtavad jäljed, need kõige kindlamad aja jäljed, arhitekt Jeffersoni projektide järgi loodud ehitised, tunnistavad oma looja andekust ja suurejoonelisust. On aeg tulla tagasi Monticellosse.

      Unistuste häärber

      Ameerika arhitektuuriloos elab termin „Jeffersonian Architecture“, teinekord ka „Jeffersonian Colonial“. See on presidendist arhitekti Thomas Jeffersoni loomingule toetuv uue, Palladio stiili Ameerika vorm. Itaalia arhitekt Andrea Palladio elas aastatel 1518–1580, kõrgrenessansi arhitektuuri võidukäigu ajastul.

      Renessanss vaatas tagasi antiikarhitektuuri poole, milles nähti klassikalise ilu, rahu ja lihtsuse ideaali, ütleb arhitektuuriajalugu. Andrea Palladio oli antiikarhitektuuri järgimises eriti järjekindel. Sammas oli tema kunsti tähtsaim element. Ikka sambad, poolsambad, läbi mitme korruse tõusvad sambad ja antiiktemplite fassaadid Palladio kirikutes, lossides ja villades.

      Palladio teoseid oli Thomas Jefferson juba päris varakult lugenud, Pariisis saadikutööd tehes nägi ta aga juba oma silmaga tema jaoks nii kauneid uusklassitsistlikke ehitisi. See stiil oli ka Ameerikas 18. sajandi lõpul ja 19. algul üpris populaarne, Jefferson aga järgis seda kõigis oma projektides. Varaseim nendest ongi juba nimetatud Monticello Charlottesville’is Virginias – Thomas Jeffersoni kodu.

      Juba 1768. aastal alustatud Monticello projektides tegi presidendist arhitekt aastakümnete jooksul õige mitmeid muudatusi. Ta planeeris hoone senisest rohkem kui kaks korda suuremaks ning kattis selle peasissekäigu kauni neljale dooria sambale toetuva ning kolmnurkse viiluga sammaseeskoja ehk portikusega. Ta asendas senise teise korruse elegantse magamistubade poolkorrusega. Kõige dramaatilisem uudis oli aga uue sammaseeskoja taga kõrguv kaheksanurkne, astmeliselt tõusva alaosaga kuppel. Selle all paiknevat elegantset ruumi on kirjeldatud suursuguse ja kaunina, kuid seda olevat kasutatud suhteliselt harva. Võib-olla seepärast, et suvel olnud seal liiga kuum ja talvel liiga külm, või seepärast, et sinna viis päris järsk ja kitsas trepp.

      Väga tõenäoliselt on Thomas Jeffersoni unistuste häärber Monticello ka tänapäeval samasugune nagu Ühendriikide kolmanda presidendi eluajal. Madal, kuid suursugune, astmetena taganevate tiibadega tumepruun hoone, mille kõik detailid – neli klassitsistlikku kolmnurkset esiviilu toetavat sammast, akna- ja ukseraamid, kaunistused, kuppel ja teine poolkorrus – on lumivalged. Ahenev poolkorrus tõuseb lamedalt katuselt, mida ümbritseb valge balustraad, teine, haprama konstruktsiooniga balustraad ääristab poolkorruse katust.

      Selles klassikaliselt kaunis unistuste häärberis on 33 hästi valgustatud ruumi. Sammaseeskojaga peasissekäigu välisseinal paiknenud suurel kellal olnud vaid tunniosuti, Jeffersoni meelest polnud õues töötavatele inimestele rohkemat vaja. Uhkes sisehallis näitab samasugune suur kell juba nii tunde kui ka minuteid. Halli põrand on sama roheline kui äärmiselt hoolitsetud suur muruplats häärberi ees, see näib vastavat Jeffersoni kirjutatud arhitektuuriesseele, milles kutsutakse üles looduse hõngu ka hoonete sisemusse tooma.

      Monticello lõunatiivas on presidendi eluruumid ja tema raamatukogu, arvult juba kolmas. Esimene hävis istanduses puhkenud tulekahjus. Oma teise raamatukogu loovutas, mõnedel andmetel küll müüs, Jefferson 1815. aastal Ühendriikide Kongressile 1814. aasta Briti armee rünnaku ajal Kapitooliumis hävinud raamatukogu asemele. Nii et Thomas Jeffersoni teine raamatukogu moodustas praeguse Kongressi raamatukogu tuumiku. Ja Monticellosse jäi arhitektist presidendi kolmas, samuti väga hinnaline raamatukogu.

      Monticello häärber pole tegelikult väga suur, kuid tundub hästi ruumika ja avarana, sest Jeffersoni meelest oli rohke mööbel vaid ruumi raiskamine. Niisiis pandi söögitoas suur laud paika ainult söögiaegadeks, voodid magamistubades olid paigutatud paksudes seintes paiknevatesse alkoovidesse. Jeffersoni enese voodit sai avada vastavalt vajadusele kas kabinetti või magamistuppa, neid ruume eraldas vaid õhuke sein.

      Oma kabineti jaoks oli Jefferson huvitavaid praktilisi töövahendeid leiutanud, näiteks pöörlev raamaturiiul ja polügraafiks kutsutud masin, mis presidendi kirjadest koopiaid tegi. Monticellos olnud ka lahtised ja liikuvad uksed ning esimene pöördtool, kõik Jeffersoni enese leiutatud. Hoone põhjatiivas asuva suure söögisaali jaoks mõtles majaperemees välja pöörlevad puhvetiriiulid ning ratastel serveerimislauad – et elu oleks mugav ja praktiline ning pisiasjadele poleks vaja energiat ega aega kulutada.

      Monticello oli 2000 hektari suuruse istanduse keskus, kus töötas umbes 150 orja. Peahoonele lisasid suursugusust väikesed stiilsed paviljonid ning kalatiik, mida president eriti armastas. Majapidamishooneid oli terve rida – meierei, pesumajad, laohooned, väike naelavabrik, tisleritöökoda. Mulberry Row’ks kutsutud lõunapoolsel alal olid orjade elumajad, mäenõlvakul laiusid puuvilja- ja juurviljaaiad.

      Nii käis elu Thomas Jeffersoni häärberis Monticellos, ainsas Ameerika Ühendriikides asuvas eluhoones, mis on UNESCO maailmapärandi kaitse alla võetud.

      Klassitsistlik СКАЧАТЬ