Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid. Helgi Erilaid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ obeliske meenutades igavikulise aja sümbolina. See on igati väärt riigi esimese presidendi mälestust alal hoidma.

      Washington kõrgustesse ei pürgi ning seetõttu ei takista miski igast küljest monumendile avanevat vaadet.

      Aus Abe

      Ameeriklased hoiavad oma tõeliselt suuri presidente au sees.

      Kodusõja võitja, orjuse lõpetaja ja riigi päästja Abraham Lincolni memoriaali nurgakivi pandi paika Lincolni sünniaastapäeval, 12. veebruaril 1914. Mälestussamba projekti looja arhitekt Henry Bacon sai selle töö eest kõrgeima arhitektuurialase autasu Ameerikas – Arhitektide Instituudi kuldmedali.

      Memoriaalil on lihtsa nelinurkse antiiktempli kuju, aga see on tohutult suur. Seda ümbritseb 36 massiivset sammast, mis on 10 meetrit kõrged ja nii jämedad, et samba ümbert kinni võtmiseks on vaja vähemalt viit inimest.

      Lahtiste sammaste vahel, siseruumi keskosas istub hiigelsuures toolis määratu valgest marmorist Abraham Lincoln ise, Aus Abe, nagu teda kutsuti. Skulptuuri looja, kujur Daniel Chester French, uuris Abraham Lincolnist tehtud fotosid ning maale ja püüdis presidenti kujutada nii elutruult, kui vähegi suutis, paigutades ta istuma näoga pealinna kõrgeima mälestusmärgi, Washingtoni monumendi poole. Üks Lincolni käsi tugitooli käetoel on rusikas, teise sõrmed on avatud. Selline käte asend tähendavat Ameerikas kasutatavas viipekeeles tähti A ja L – Abraham Lincoln.

      Kuju kohale kõrgele seinale on raiutud tekst: „Selles templis, nagu ka kõigi inimeste südames, on igaveseks talletatud mälestus Abraham Lincolnist, kes päästis meie jaoks selle suure riigi.“

      Lincolni memoriaali ees avaral väljakul oli 28. augustil 1963 umbes 250 000 inimest. See oli töö, vabaduse ja inimõiguste eest võitlevate mustade ameeriklaste marss Washingtoni. Kõik nad seisid siin ja kuulasid Martin Luther Kingi kõnet, mis algas sõnadega – I have a dream. Mul on unistus.

      Jeffersoni panteon

      1930. aastatel leidis president Franklin Delano Roosevelt, et ka Ameerika Ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson oleks mälestusmärki väärt. Jefferson oli õppinud õigusteadust, matemaatikat, loodusteadust, arheoloogiat ja muusikat, ta oli kirjanik ja rääkis kuut keelt. Kõrge intelligentsus ja mitmekülgne haridus ei tule presidendiametis loomulikult kahjuks.

      Jeffersoni memoriaali kujundas arhitekt John Russell Pope ning tema töös peegelduvad Jeffersoni huvi ja armastus Rooma arhitektuuri vastu, tunded, mida jagas ka arhitekt Pope ise. Ja nii meenutab Thomas Jeffersoni mälestusmärk Washingtonis päris tublisti Rooma panteoni. Ka memoriaali sissekäik sarnaneb klassitsistliku templiga – marmorist trepiastmed, uhke sammastik, mille kohal on madal kolmnurkne viil, selle taga tõuseb kõrge ümara kupliga kroonitud ning sammastega ümbritsetud rotund.

      Marmorist memoriaal avati 13. aprillil 1943, Thomas Jeffersoni 200. sünniaastapäeval. Selle Rooma panteoniga sarnaneva memoriaali siseruum on ligi 6 meetrit kõrge ja siin seisab skulptor Rudulph Evansi loodud viietonnine tume Jeffersoni pronkskuju. Seintele on graveeritud katkeid USA iseseisvusdeklaratsioonist ja Jeffersoni enese sõnad: „Olen Jumala altaril vandunud, et võitlen igavesti igasuguse inimvaimu rõhumise vastu.“

      Ka Franklin Delano Roosevelt, mees, kes juhtis riigi läbi suure depressiooni ja teise maailmasõja, sai Washingtonis oma mälestusmärgi. Kaunis pargis istub ta võimsa kiviseina ääres marmoralusel oma ratastoolis. Saladus, mille varjamisega tema valitsemisajal väga hästi hakkama saadi. Tahumata kividest seinal on Roosevelti sõnad – I hate war. Ma vihkan sõda.

      Lahkunutele

      Ajaloo unustamatud ja halastamatud leheküljed avanevad Washingtoni sõjamonumentides. Suures pargis laiub Korea sõja memoriaal. Siin on lahinguväli, kus on seisatanud 19 relvade ja kiivritega kivist sõdurit, igaüks eri poosis ning eri suunas vaatamas. Nad ei tea, mis neid ootab. Ja kiri – Freedom is not free. Vabaduse eest tuleb maksta.

      Ja siis on su ees Vietnami sõja memoriaali tumedalt läikiv kivisein, mis on otsast otsani täis lõputuid nimede ridu. Nii lihtne, nii vapustav ja hirmuäratav. 58 191 nime, kõik, kes Vietnamis langesid. Mille nimel?

      Ja lõpuks Arlingtoni kalmistu teisel pool Potomaci jõge. Piirituna tunduv maa-ala täis pikki ühesuguste valgete hauakivide ridu. Rohkem kui 250 000 hauda. Siin on pidulik, kaunis ja ängistav. Tundub, nagu oleksid filmi sattunud, kui näed ühel kalmistuteel möödumas kuut musta hobust, kes veavad suurtükialust, millel üks USA lipuga kaetud kirst. Aga need ei ole filmimatused.

      Arlingtoni kalmistule on maetud Ühendriikide sõdureid juba Vabadussõjast peale ning siin on ka lihtne ja pidulik tundmatu sõduri haud. Avar trepp viib president John Fitzgerald Kennedy, tema naise Jacqueline Kennedy-Onassise ja nende kahe noorelt surnud lapse haudade juurde. Maapinnal on lihtsad plaadid nimedega. Ja igavene tuli.

      Arlingtoni on maetud Challengeri kosmoselaeva hukkunud meeskond, poksija Joe Lewis, helilooja Glen Miller – palju meenutamist väärivaid ameeriklasi. See siin on rahvuslik pühamu.

      Virginia

      Jeffersoni renessanss

      Uus Solferino jalakäijatesild viib Pariisis Tuileries’ aedade juurest üle Seine’i Orsay muuseumi juurde.

      Silla Orsay-poolses otsas seisab postamendil üks ammuste aegade rõivaid kandev pikk ja üleni läikivmustaks värvitud kivine mees. Alusel on nimi – Thomas Jefferson, Ameerika Ühendriikide saadik Pariisis aastatel 1785–1789. Väga intelligentne ja mitmekülgne härrasmees, kes sobis hästi Pariisi kõrgseltskonda, õppis siin muu hulgas tundma ka 18. sajandi lõpu Euroopa arhitektuuri ning võttis selle oma ideedes ja mõtetes koju kaasa.

      Virginia tähtsa riigiametniku ja istanduseomaniku peres sündinud Thomas hakkas 9-aastasena ladina, kreeka ja prantsuse keelt õppima. Isa Peter Jefferson suri, kui poiss oli 14, talle jäi päranduseks 20 ruutkilomeetrit maad ja mitu tosinat orja. Thomas õppis Williamsburgi kolledžis ajalugu, filosoofiat, matemaatikat, metafüüsikat, luges Tacituse ja Homerose teoseid algkeeles ja hakkas ka viiulit mängima. Aga kolledži pillavatest pidudest võttis ta ikka osa. Seal mängis ta viiulit ja arendas õige varakult oma veinimaitset.

      Kuid üldiselt oli Thomas Jefferson tõsine noor mees, kes pärast kolledži lõpetamist Virginias advokaaditööd tegi. Tema klientide hulka kuulus enamik kohalikke eliitperekondi. Aastal 1768 hakkas 25-aastane, tolleks ajaks juba ka arhitektiametit õppinud Jefferson Shadwellis asuva kauni, 260 meetri kõrguse mäekünka tippu oma unistuste häärberit projekteerima. Monticello – nimi tähendab itaalia keeles väikest mäge. Kuid häärberile lõpliku kuju andmine võttis kõvasti aega, sest Jeffersonil oli ka palju muid asjatoimetusi.

      Kõigepealt – siinsamas oli suur istandus, kus töötasid tema orjad. Nende arv oli aja jooksul tublisti kasvanud, sest paljudki Monticello istanduses elavad orjad abiellusid omavahel ja said järeltulijaid. Need mustad mehed ja naised töötasid ilmselt päikesetõusust loojanguni ja tegid suures maavalduses kõik vajalikud tööd. Vähestest säilinud dokumentidest leitud andmed jutustavad, et Thomas Jefferson maksis vaid üksikutele usaldusväärsetele orjadele, kes eriti rasket tööd pidid tegema. On teada ka see, et oma usus olid Monticello orjad vabad, neile olid lubatud nii kristlikud kui ka kodumandri Aafrika usunditega seotud rituaalid. Mõned orjad osanud isegi lugeda ja kirjutada.

      29-aastane Jefferson abiellus 1772. aastal noore lese Martha Wayles Skeltoniga ja neil oli kuus last. Ainus poeg suri kohe pärast ilmaletulekut. Martha ise lahkus siit ilmast pärast viimase lapse sündi. Jefferson ei abiellunud enam teist korda, kuid nii varasemad kui ka hilisemad ajaloodokumendid on СКАЧАТЬ