Puuvillanoppijad. Bruno Traven

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keegi sõnagi. Siis pahvatas Pet äkki:

      «Tead mis, daddy, mina sinu asemel maksaksin ilma pikema jututa.»

      «Jah, sina!» karjus mister Shine raevukalt. «Sina maksaksid. See ei tule ju sinu taskust, niisiis on väga kerge maksmisest rääkida. Aga siis tõmban ma selle sinu taskurahast maha.»

      «Seda sa ei tee, daddy, või sa peaksid mulle raha andma ka müüdud puuvilla eest, teisiti oleks ebaõige.» «Ohoo! Naera või puruks. Raha müüdud puuvilla eest? Olen ma siis müünud kas või näputäitki? Gales, mitte üht punast krossi pole mulle veel pakutud. Ja missugune puuvill on tänavu! Alaska kõige valgem lumeräitsakas peaks selle ees häbenema. Ja vaadake korraks siia, Gales.» Ta rapsas päris enda kõrvalt ühe kupra, sirutas selle üsna mu nina alla ja muljus sõrmedega. «Kõige pehmem udusulg on selle kõrval okastraat. Jah, Gales, öelge nüüd ometi kord kah sõnakene! Ärge seiske siis nõnda, nagu oleksite keeletuks jäänud!» «Aga ma olen ju erapooletu,» laususin nüüd.

      «Jah, tõsi, olete erapooletu. Kuid suu võiksite ikkagi korraks lahti teha!»

      Talle oli tähtis ainult kedagi leida, kellele vastu vaielda.

      Siis nihutas Dick end pisut mõnusamalt istuma ja sõnas venival häälel aeglaselt ning rahulikult: «Tahaksin sulle midagi öelda, dad.»

      «Sina? Jah, sina oled just see paras.»

      «Kui ei, siis ei. Mul on aega küll. Puuvill kuulub sulle, mitte minule.»

      Aga kui Dick nüüd uuesti laskus trotslikku vaikimisse, ütles vana äkki päris vihaselt:

      «Eh, olgu veel kord neetud, eks siis räägi juba! Või pean ma ehk siin seni seisma, kuni kogu puuvill ära mädaneb ja ussitab?»

      «Näed sa, dad, seda ma just mõtlengi: mädaneb. Kui mehed lahkuvad, pole meil teisi kuskilt võtta. Laseme aga inimesi linnadest siia kühveldada, peame maksma rohkem reisiraha, kui asi väärt.»

      «Räägi ometi kriips kiiremini!»

      «Aga ma pean ju enne ikka mõtlema, mis ma öelda tahan. Vaata, dad, üks sähmakas vihma juba tuli. Ja kisub kangesti sinnapoole, et tuleb väga varane sajuperiood või terve nädal paduvihma. Siis on kogu puuvill mokas, soppa pekstud, ja sa võid kaua oodata, kuni leiad säärase, kes ostab sinult puuvilla asemel liiva. Mida varem meie puuvill «ginned» ja turule viidud, seda parem on hind. On turg kord juba üle kuhjatud, võime rõõmsad olla puuvillast kahekümne või kahekümne viie sentaavose kahjuga lahti saades, kui me teda üldse kuhugi müüme ja ta meile kaela ei jää. Siiamaani oleme olnud väga varakult platsis ja jõuame turule esimeste hulgas.»

      «Olgu veel kord neetud, poiss, sul on kuradima õigus! Viis aastat tagasi olin sunnitud müüma puuvillakilo kolmkümmend sentaavot esialgsest hinnast odavamalt, sealjuures pidin veel seisma nagu vilets kerjus, kes mangub tükki leiba. Aga ma pole siiski läinud päris ogaraks, et kaheksa sentaavot maksta! Varem olen maksnud isegi ainult kolm, halva saagi puhul neli. Ei, see on otsustatud, parem mädanegu ja hallitagu just nagu ta seal seisab, by Gosh! kümme korda, enne kui ma järele annan.»

      Seejuures äigas ta käega põõsasse, justnagu oleks ta selle liigutusega tahtnud kogu põllu lagedaks pühkida. Siis viis raev ta teisele mõttele:

      «Aga kogu selles loos on süüdi ainult võõrad, välishulgused. Nemad ässitavad siin inimesi üles. Nendel on lõuad ikka ammuli. Meie rahvas siin on alati rahul. Jah, teie kah, Gales, teie olete samuti üks neist mässumeestest, kes kõik pahupidi pööravad, meilt maa ära võtta ja sängi tagumiku alt ära kiskuda tahavad. Aga minu juurde ole,te tulnud valel aadressil.»

      «Kui te mind mõtlete, mister Shine, siis laske aga käia. Olgu muuseas märgitud, ma pole teile mingit põhjust andnud väita, kas ma olen üks nendest või mitte.»

      «Ärge tükkige sekka, jutt pole ju sugugi teist. Teid pole ma üldse mõelnud. Aga maksma ma ei hakka ja asi vask!»

      «Noo kuule’s, daddy,» ütles nüüd Pet isa poole vaatamata, «sa oled võõraste suhtes täiesti ülekohtune. Nemad kuuekesi teevad rohkem kui kaksteistkümmend või neliteistkümmend indiaanlast. Need liigutavad ju üldse ainult seetõttu natuke, et näevad, kuidas võõrad töötavad ja mida võib teenida. Kui meie kohalikud teenivad ühe peeso, on nad rahul ja peavad pigem viis tundi lõunauinakut, kuna see on neile tähtsam. Panen pea panti, et ilma võõrasteta ei saaks me puuvilla kätte enne jõulupühi.»

      «Aga ma ei maksa kaheksat, ja sellega olgu lõpp!» «Lööme siis autole hääled sisse, me võime koju sõita,» ütles Dick ja ronis aeglaselt kastist alla.Kaht tundi polnud ammugi veel möödunud, kuid «kohalikud» asusid juba liikvele. Nad püüdsid kinni oma muulad ja hakkasid neid saduldama.

      Kui mõned peoonid juba niikaugel olid, et muuladele istuda, hüppasid Antonio ja Gonzalo äkki üles, heitsid oma laiad kübarad kõrgele õhku ja kukkusid kiledal häälel laulma:

      Eks kanna kuningas mu ande ja miljonär ja president…

      Mehed lakkasid otsemaid oma loomade juures askeldamast ja jäid seisma liikumatult nagu sõdurid pärast käsklust. Nad ei olnud seda laulu iialgi kuulnud, vaevatud inimese vaist aga ütles neile kohe, et see on nende laul, et see laul on streigiga, esimese streigiga, mida nad kogesid, niisama tihedalt seotud kui koraal kirikuga. Nad ei teadnud, mida tähendab organisatsioon, mis on klass. Kuid laul vapustas neid, sõnad tabasid nende oleluse hingust. Laul sepistas nad ühtseks pronkspangaks. Neis virgus esimene vargne teadlikkus liitunud proletaarlaste ühise tahte tohutust jõust ja võimsusest.

      Kui esimene refrään kordus, laulis juba kogu põld. Mis vahest sündida võiks, kui viimane refrään algab enne soovitud vastust saamata, seda ma teadsin. Olen seda kogenud. Laul, nii ühetooniline ja nii lihtne oma meloodias, kuid nii elastne nagu õhuke teras oma helisevas rütmis, nakatas mind. Ma ei saanud teisiti, hakkasin kaasa ümisema.

      «Muidugi! Teie kah!» ütles mister Shine poolpilkavalt, poolmõistvalt. «Ma ju teadsin seda!»

      Kui kõlas teine refrään, pöördusid seni sundimatult vabas rühmituses oma muulade juures seisnud mehed üksmeelselt meie suunda, mistõttu laul muutus väljakutsuvaks ja isiklikuks.

      Mister Shine lõi käe närvlikult selja taha ja nööpis lahti nahkse revolvritasku, kuid sulges selle kohe uuesti žestiga, mis võis väljendada kohmetust, aga niisama hästi häbi või koguni ükskõiksust.

      «Kurat võtku!» karjus ta siis. «That means business, neil näib olevat tõsi taga.»

      «Küllap vist,» sõnas Pet mäludes, «ja kui need kord juba minekut on teinud, siis tuleb meil häda näha, et neid jälle tagasi tuua.»

      «Hüva!» ütles mister Shine. «Ma maksan kaheksa, aga ainult tänasest alates. Mis makstud, on makstud, seal pole midagi juurde anda. Gales, olge ometi nii kena ja kutsuge mehed siia!»

      Hõikasin ja kogusin kogu jõugu kokku.

      «Noh, mis nüüd?» küsisid mehed, kui nad kaalule küllalt lähedaie jõudsid.

      «Niisiis, olgu!» ütles mister Shine pooleldi vihaselt, pooleldi üleolevalt. «Maksan teile kilo eest kaheksa, aga…»

      Antonio ei lasknud tal lõpetada:

      «Ja juba kogutud kilode eest?»

      «… maksan kaks sentaavot juurde. Nüüd aga käbedasti tööle pihta, et me kogu selle krempli veel kuivalt kätte saaksime.»

СКАЧАТЬ