Puuvillanoppijad. Bruno Traven

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olin oma vahetuse lõpetanud, ütles mulle mister Beales:

      «Jah, vennas, võite jääda drilleri täispalgaga.»

      Aga Dick paranes rutem kui me kõik olime arvanud, ja nii pidin ma jälle minekut tegema. Hüvastijätul andis Dick mulle kakskümmend dollarit ekstra oma taskust reisirahaks, ja tehku ma endale üks kena päev, nagu ta ütles.

      Kui ma nüüd mänädzerilt oma palga kätte sain, ütles see:

      «Kuulge, Gales, kas te saaksite siin kuskil ühe nädala või nii ümber luusida?»

      «Jah,» ütlesin, «see poleks raske. Lähen mister Shine’i poole, seal saaksin küll mõnda aega asuda. Aga miks?»

      «Keegi töömees naabercampisfi tahaks neljateistkümneks päevaks puhkusele minna – üles Ühendriikidesse. Niisiis võiksite kaks nädalat olla talle asendajaks. Järgmise kuu algusest.»

      «Nõus!» ütlesin. «Te peaksite aga siis store’i mister Shine’i nimele minu jaoks teate jätma, kui lood niikaugele jõuavad.»

      «Hästi, tehtud!» sõnas mister Beales.

      11

      Nii kõmpisin järgmisel hommikul jälle mister Shine’i juurde ja küsisin, kas mul oleks võimalik elada mõned päevad katusealuses, mis varemgi oli mulle peavarju pakkunud.

      «Muidugi,» ütles farmer, «nii kaua kui iganes soovite.»

      Selgitasin talle lugu lähemalt, ühtlasi pärisin, mis on saanud mu siinsetest töökaaslastest.

      «Ah,» vastas mister Shine, «pikk neeger lahkus kohe pärast teid, arvan, et Floridasse. Aga või see minu mure on. Väike neeger, teda kutsutakse Abrahamiks, näib aga olevat üsna peenike võrukael.»

      «Kuidas nõnda?» küsisin.

      «Ta müüs mulle kanu, häid munejaid kanu, nagu ta ise kinnitas. Ta oli need indiaanlastelt ostnud – üks peeso tükk, nagu ma vahepeal kuulsin. Minu käest nõudis ta poolteist peesot. Maksingi talle nende eest nõnda, sest linnud olid hästi toidetud. Kuid heade unejatega vedas ta mu sisse, see must kurat. Munemisest nad küll suuremat ei hooli. Aga noh, eks liha ole kah midagi väärt.»

      «Ja kuidas on pilusilma ja mõlema mehhiklasega?»

      «Nemad läksid esmaspäeval väga varakult siit mööda. Nägin neid aknast. Niipalju kui tean, suundusid nad Pozosesse. See jaam asub lähemal tollest, kust teie tulite. Ka tee on parem, sest praegu kasutame meiegi seda jaama, varematel aastatel aga käisime ikka teistes. Ometi on Pozose asukoht meile soodsam, ainult et sinna polnud juurdepääsu. Aga kui tulid naftamehed, rajasid nad tee. Soovitan seda teed teilegi, kui uuesti tagasi lähete, seal võite mõnikord autotki kohata ja sellele peale saada. Muide, miks tahate peatuda katusealuses? Võiksite ju elada majas.»

      Puhkesin naerma.

      «Ei, mister Shine, tunnen seda maja liiga hästi. Kikivarvulgi ei tahaks ma sinna astuda. See on sulaselge moskiitopõrgu.»

      «Noh, nagu teile meeldib. Olen selles hoones kogu oma perega elanud viisteistkümmend aastat. Moskiitod meid just eriti ei tüüdanud. Kuid teil võib õigus olla. Kui säärast maja kauemat aega ei asustata ja küllaldaselt ei õhutata, koguneb ruumi muidugi igasuguseid elukaid. Pealegi pole ma hoone juurde juba veerand aastat jalga tõstnud ega tea aimatagi ta praegust olukorda. Ja vististi ei lähe ma sinna järgmiselgi veerandaastal. Mis on mul sealt otsida? Kuna seal on olemas joogikoht ja ümberringi küllaldaselt rohtu, lasen ajuti sinna ajada hobused ja muulad. Aga nagu ma ütlesin, mulle on ükspuha, kuhu te endale korteri valite. Mind te ei sega, pühapäeviti aga võite tulla siia alla ja meiega koos tassi kohvi juua ning tüki kooki süüa.»

      Nii asusingi jälle oma katusealusesse. Lõkke süütasin nüüd otse katusealuse ette – maja juures, kus muidu oli olnud meie ühine tulease, polnud ju nüüd enam jutupuhumisi, kuna kõik olid sealt kadunud.

      Elasin imekaunis üksinduses. Minu ainsateks seltsilisteks olid üksnes sisalikud, kellest kaks minuga kolme päeva jooksul nii harjusid, et unustasid kogu oma sünnipärase arguse. Kärbseid, kes otsisid minu söömaaegade raasukesi, napsasid nad otse minu jalgadelt.

      Päeval lonkisin lähedases võsas või vaatlesin loomade elu või lugesin campist kaasa toodud ajakirju.

      Veega võisin lausa priisata, nii rikkalikult oli seda, sest vahepeal oli mõned korrad tugevasti sadanud ja tsistern maja juures oli kolmandikuni täidetud. Me olime ju toona kogumisrennid korda seadnud.

      Võisin ennast pesta ja harrastada koguni seda luksust, et uhtusin end veega kaks korda päevas. Kohvi keetsin tohutul hulgal, osalt et aega viita, osalt et juua endasse säherdune varu, mis võimaldaks taluda uut mitmepäevast trampi läbi veetu võsa. Et mul raha oli nüüd ohtrasti, olin store’is võinud teha tublisti ostusid ja elasin nüüd tõesti häid päevi. Muretuna, nälga või janu tundmata, soovi kohaselt siestat pidades, kus ja millal ja kui. kaua tahes ringi hulkudes – vaba mees vabas troopikavõsas. Minu käsi käis hästi. Ja ma nautisin seda tunnet täiesti teadlikult.

      Mind varustav veetsistern asus teatavasti vanale majale õige lähedal. Iga kord tuli mul sinna minekuks oma katusealusest väljuda umbes kakssada viiskümmend sammu.

      Vee ammutamiseks ja kandmiseks kasutasin säärast konservipurki, mis mahutab kakskümmend liitrit. Väikeste konservikarpidega siin suuremat ei jannata, äärmisel juhul turustatakse neis kiirestiriknevaid kaupu.

      Maja, mida kõikjal, mitte aga Kesk-Ameerikas, oleks nimetatud väga viletsaks laudlobudikuks, vaevalt kohaseks mõne ehitusplatsi laokuurikski, seisis vaiadel. Siin ehitatakse vaiadele enamik hooneid, eriti väljaspool suuri linnu. Seisaksid nad tasasel maal ja oleksid vahest koguni keldritega, tähendaks iga päev vihmaperioodil neile uputust. Ent see pole ainus põhjus. Vaiadele rajatud maja puhul võib tuul põranda all igast küljest edasi-tagasi puhuda ja sel kombel hoone sisemust jahutada. Pealekauba ei tule selles laadis ehitatud majasse hoopiski nii palju soovimatuid külalisi – madusid, sisalikke, skorpione, ämblikke, ritsikaid, kilke, miljardeid sipelgaid ja tuhandeid teisi ebameeldivaid ülejooksikuid lähedasest võsast. Kõik need enam või vähem meeltülendavad troopilised võsaelanikud ronivad muidugi ka piki vaiu üles, ometi ei pääse nad sisse nii hõlpsalt ja nii suurel hulgal kui tasasele maapinnale rajatud hoonete puhul.

      Kõik need põhjused, mis ajendavad siin inimesi kasutama seesugust ehitusviisi, on jäänud samadeks, mis sundisid kord meie ürgisasid põimima oma elamuid puulatvadesse.

      Tormi ajal vabiseb ja vangub säherdusel kombel ehitatud laudhoone nõnda, et võid arvata, nagu oleks ta tõepoolest puu otsas. Indiaanlaste onnid aga asuvad maapinnal. Niisamuti oli otse maapinnale püstitatud ka minu katusealune, kus võsaelanikud sisse ja välja käisid, nagu oleks neil selleks täielik õigus.

      Valguse ja tuule sisselaskmiseks oli hoone igal küljel uks. Lahkumisel olid minu toonased töökaaslased uksed sulgenud nagu tavaliselt, pööratava puutükikese abil. Tollal oli majas ja maja ees pulbitsenud alati elu, vaidlus tule pärast, tüli näputäie soola pärast, mida keegi oli võtnud omanikult küsimata, pikad ja viljatud diskussioonid selle üle, kelle kord on täna puid tuua. Mõeldes tagasi nendele eluküllastele piltidele, näis maja nüüd tontlikult üksildane ja vaikne. Iga kord, kui viisin vett, vaevas mind tung sinna korraks pilku visata ja vaadata, kas keegi pole midagi maha jätnud. Aga siis jällegi meeldis mulle see tontlik vaikus, mis hoonet piiras. See sobis ümbruse üksildusega niisama hästi kui üksilduse ja eraldatusega, milles mina hetkel elasin. Nii tõrjusin alati majale lähenemisel tagasi soovi ust praotada ja sisse СКАЧАТЬ