Puuvillanoppijad. Bruno Traven

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täita millegi muu ja toekamaga kui lahja kohvi ja õhukese praetud leivatükiga. Ja me ei tahtnud ega suutnudki enam sellest himuroast loobuda. Leidsime äkki, et me munadeta juba enne saagikoristuse lõppu alatoitluse kätte kärvame, kui meil aga tõesti õnnestukski seni vastu pidada, oleksime ikkagi nii kurnatud, et meid mitte keegi iialgi tööle ei võtaks. Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseidki, pajatas meile Abraham vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning neist järele jääb ainult nahk ja luu, antakse neile jalaga.

      Sääraseid tähelepanuväärseid, teaduslikult muidugi täiesti põhjendamata ja läbinisti vääri vaateid esitas Abraham loomulikult ainult selleks, et oma munakaubale aktiivset ja kestvat minekut kindlustada. Meile sai niisugune vaade inimsuhetele selgeks seda enam, et just Abraham oli meid eile katkestanud keset seda elavat arutelu, milles kahtlemata, kuigi mitte munade kaudu, oleksime jõudnud täpselt sama lõpliku maailmakäsituseni.

      Lisaks kõigele muule pikendas heasüdamlik Abraham müüdud munakauba eest tasumist lähema palgapäevani. Ta talitas nü tõepoolest heast südamest, kuna ei tahtnud, et tema kallid töökaaslased hilisemail elupäevil, niisiis pärast koristustöid, alatoitluse tõttu mättasse läheksid.

      Kolm päeva hiljem ei saanud me enam mõista, kuidas olime üldse kunagi ilma munaroata toime tulnud. Mune söödi hommikueineks, neid võeti kaasa lõunaks, ja õhtuks olid nimelt munad, me küpsetasime neid koguni leiva sekka, et ainult säilitada vajalikku töövõimet edasisteks elupäevadeks.

      Abraham tundis linnukasvatust, seda ei saa salata.

      Ta toitis oma sulgloomi rikkalikult maisiga. Ülepäeviti asus ta pärast pimenemist kotiga teele, et farmeritelt maisi osta. Mõnikord läks ta juba kella kolme ajal põllult koju, et kanade eest nagu kord ja kohus hoolitseda. Maisiostudelt tuli ta aga tagasi ikka alles siis, kui meie juba ammu magasime.

      Kuus kana ja kukk oleksid otsekui meie vajadusi juba ette aimanud ja tegid kõik, mida inimene suudab, ei, mida kana suudab, et meid ähvardava alatoitluse eest kaitsta. Ja rikkalikult saadud maisi eest andsid nad õiglase vastutasuna rohkem, kui kanakohustused tavaliselt ette näevad.

      Esimesel hommikul olid kanad, nagu juba märgitud, munenud neli muna, teisel seitse, kui me aga selle võimalikkuses kahtlesime, viis Abraham järgmisel hommikul meid pesadeks ülesriputatud kolme vana kõrkjakorvi juurde ja lubas vaadata oma silmaga. Ja me loendasime sel kolmandal hommikul, et kanad olid öö jooksul munenud seitseteistkümmend muna. Et me neid mune päevapuhtel isiklikult näinud ja isiklikult loendanud olime, ei kahelnud me nüüdsest peale enam Abrahami kanade munemisvõimes, kuigi ta ühel hommikul, nägu säramas nagu pärast loteriivõitu, meile teatas, et tibukesed on öö kestel maha saanud kahekümne kaheksa munaga. Meile polnud ju tähtis, mis imet Abraham oma kanadega tegi, et sääraste tulemusteni jõuda. Kui Sam Woe ühel päeval seletas, et temagi kodumail osatakse ühest pisukesest maalapist või ühest kanast välja pigistada, mida üksnes jumal veel pigistada suudaks, aga millegi säherdusega pole nad seal küll hakkama saanud, sähvas neeger talle kohe: «Teie olete ju eeslid, korralikust linnukasvatusest teate te niisama vähe kui kõik siitkandi farmerid, kes on veel suuremad eeslid kui teie. Aga meie Louisianas, meie tunneme kanapidamist. Õppisin seda oma vanaemalt. Sain mehemoodi parkida, enne kui aru võtma hakkas; nüüd aga ei saa kõige tublimgi farmer enam minu vastu, kui ma lähikonnas linde kasvatan ja kord näitan, kuidas kanu tasuvaks teha.»

      7

      Sõime ainult mune. Kuid munad maksid kätte: nad õgisid. Nad õgisid meie töötasu nii ahnelt, et keegi ei jõudnud oma salajase eesmärgini, olgu see siis uus särk, paar uusi pükse või sõidupilet paremate töövõimalustega linna.

      Isegi Sam Woel, kelle kaasmaalastest väga ülekohtuselt räägitakse, et nad pigem hammustavad oma sõrme maha kui kulutavad raha millekski ülearuseks, oli Abrahamile tasuda üsna kenake summa munavõlga. Aga arvan siiski, et ta iga söödud muna puhul kahetses, miks tema ise pole varustaja. Nii möödus kaks järgmist nädalat. Kõige esimese nädalaga võrreldes elasime nüüd lausa priiskavalt. Põhjuseks olid munad, samuti aga ka ühe öö viietunniline vihmavalang, mis meid nii hästi veega varustas, et selles vürstlikult mõnuleda võisime.

      Muidugi tähendas see vihm poole päevapalga kaotsi minekut. Põld oli hommikul nii savine ja porine, et suutsime vaevalt jalgu välja tõmmata. Alles lõunapaiku, kui päike oli küpsetanud tavalise kooriku, võisime jälle tööle asuda. Kolmandal palgapäeval mõistsime, et me teenitava rahaga välja tulla ei saa. Pärast koristustööd on meil peos vaevalt kahe nädala töötasu. Enne kui me lähemasse linna jõuame ja seal mingi töövõimaluse leiame, oleks meil järel täpselt nii palju või õigemini nii vähe, kuigi töötaksime rängalt troopilises päikeselõõmas puhtest peaaegu loojakuni kehva söögiga, hoolimata munatoidustki, kõik need kuus nädalat, igas nädalas seitse päeva. Sest peale toiduainete ja tubakanatukese ostmise ei kulutanud me midagi. Ning selleks polnud mingit võimalustki. Lähim trahter, kus õlut ja napsi leidus ja mängida võis, asus rohkem kui kolme tunnitee kaugusel.

      «Need neetud munad on süüdi selles, et oleme pidanud mitte millegi eest looma kombel rügama!» sõnas Antonio, kui õhtuse lõkke ääres oma olukorra üle järele mõtlesime.

      «Aga me poleks ju tarvitsenud neid osta,» heitsin sekka. «Abraham pole meile midagi peale sundinud. Ta oleks võinud oma kauba kokku koguda ja pühapäeval poodi viia.»

      «Siis oleks ta ikkagi rohkem vaeva näinud,» ütles Gonzalo.

      Sel hetkel tuli Abraham parajasti oma igaõhtuselt maisiostult tagasi. Ta heitis koti maha ja lausus:

      «Millest siis jutt käib? Egas ometi munadest? Olen need ometi teile ausalt müünud, ja viimane kui üks oli värske kah, niisiis võin ausalt nõuda oma rahagi, eks ole, fellers? That so?»

      «Mittemaksmisest pole keegi rääkinud; kui te ei tea, millest varem kõneldi, pidage parem mokk maas,» sõnasin.

      «Ei,» ütles Antonio, «jutt on sellest, et kui me ei lõpeta seda munaluksust, töötame siin mitu nädalat jumalamuidu.» «Te nimetate seda luksuseks?» hüüdis Abraham õiglases meelepahas. «Kas tahate siis kondikubudena ringi joosta, kui koristustööd läbi on? Minugipoolest, võin oma kauba ka kuskil mujal maha müüa. Nii, nüüd aga asun kasseerima. Antonio, teil on.»

      Mind ei huvitanud põrmugi, kui palju keegi oli mune saanud ja kui palju kellelgi maksta tuli. Tasusin Abrahamile oma arve ja läksin siis katusealusesse magama. Teel olles kuulsin, kuidas Charley ja Abraham sõnavahetusse sattusid. Pikk neeger väitis, et Abraham olevat talle kolm muna ülearu arvesse pannud. Abraham eitas seda ja nõudis täpset maksmist. Pärast mõneajalist sõnelemist pidi Charley möönma, et tema oli eksinud ja Abrahamil on õigus. Otseselt ärisse puutuvais asjades, nagu müümine ja maksmine, oli Abraham üdini aus.

      Õhtul enne uinumist otsustasin selleks nädalaks munaroast loobuda.

      Kui ma hommikul lõkke äärde astusin, kuulsin Antoniot juba hüüdvat:

      «Kus on siis tänased munad, sa ronkmust jänki? Tahan viis.»

      Abraham loendas korvidesse kogunenud mune säärase tõsiduse ja säärase hoolega, nagu sõrmitseks ta neid tõepoolest esmakordselt ja nagu poleks ta juba eile õhtul täpselt teadnud, kui palju kanad öö jooksul munevad. Ta teeskles, nagu poleks ta Antoniot kuulnudki.

      «Noh, pigilõust, oled sa kurdiks jäänud, tahan saada viis muna, või pean ma need võtma oma käega?» Antonio läks juba tigedaks.

      «Mida siis!» ütles Abraham üsna süütult. «Ma ei taha ometi oma kaupa teile vägisi pakkuda ja teilt СКАЧАТЬ