Antiliibanon 2011. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küünlavalgel Dante Alighierit lugeda. Rein lõpetab telefonikõne ja astub Tõnu juurde. Nagu vist üheski riigis, ei ole ka Eestis sisejulgeoleku eest vastutava kaitsepolitsei ja välisluurajate suhted üleliia sõbralikud. See on süsteemi kuratlik ja raudne loogika, siin ei aita miski, ei parlamendi järelevalvekomisjonid ega demokraatia areng. Kaitsepolitsei peab näitama jõudu ja ennast siseriiklikult nähtavaks tegema, välisluure peab end näitama võimalikult vähe. Ja nii kujuneb mõlemast asutusest avalikkuse jaoks kõverpilt, ühest ühtpidi, teisest teistpidi kõver. Rein ei tea, kas Tõnu kuulub just nende kaitsepolitseinike hulka, kes peavad välisluurajaid mõttetuteks riigi raha raiskavateks ajalehte lugevateks dändideks ja intelligendikesteks, aga ta teab, et mõnigi mees kapos nii arvab ja ei jäta oma arvamust tihti ka enda teada. Ja samas teab ta ka mõne oma maja mehe suhtumisi – „ment jääb mendiks, töötagu ta pealegi kaitsepolitseis“. Reinu kolleegid on uhked, et nemad käivad tööl nagu härrasmehed – elegantse salliga ja tolmumantlis –, kaitsepolitseinikud on aga jope-mehed. Tegelikult on see enamasti üsna sõbralik tögamine, mängu ilu juurde käiv aasimine, sest mõlema teenistuse mehed on päris palju asju koos teinud, teavad teineteist üsna hästi nii inimlikus kui töises plaanis. Ja Tõnu ning Rein on niipalju suured ülemused, et nad võivad omavahel kohe eriti hästi läbi saada.

      Siiski teeb Rein oma märkmeplokki sissekande: „1 Tööjaotus eriteenistuste vahel!?“

23. märts kell 21:20, Estonia puiestee 9, Solarise kultuurikeskus Tallinnas

      Teatrietendus Solarise kultuurikeskuses hakkab lõppema. See on olnud üks kurb lugu sellest, kuidas eestlased on end vabatahtlikult vaimselt pantvangistanud, istuvad kapseldunult oma ängide ning komplekside puntras ja ainuke, mida nad veel teha oskavad, on suur söömaorgia etenduse finaalis. See stseen on midagi sellist nagu Monty Pythoni „Elu mõttes“, kus mister Creosote sööb ja oksendab, oksendab ja sööb.

      Et mis siis on eestlaste elu mõte?

      Keset meeletut õgimist peab näitleja Gert Raudsep nagu vastuseks sellele küsimusele võltspateetilise kõne:

      „Nagu öeldakse: minevik on fakt, tulevik on see, mida on võimalik muuta.

      Elame uuel ajastul. Oleme eestlased, aga saanud ka eurooplasteks. Usun, et mitte ükski sajanditagune idealist ei võinud tegelikult aimata, kui suur on olnud selle loosungiga võetud ülesanne. Toona vajati siinmail eurooplust kui sõõmu värskendavat õhku. Euroopa oli peaaegu kättesaamatu ihalus. Täna aga, võib öelda, algabki Euroopa juba Eestist. Algab siitsamast. Tulevik on meie. Ja me peame seda uskuma. Sest kui me ei usu, pudeneb riik liivana sõrmede vahelt. Sest nagu on öelnud Nietzsche: kui vaatad kuristikku, vaatab kuristik ka sinusse. Elagu Eesti!“

      Mis asi see siis on? See jutt on enamalt jaolt pärit Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi kõnest parteikaaslastele ühel hiljutisel kongressil. Aga siin, sellises kontekstis, selliste lisanditega, selliselt stiliseerituna, muudab see irooniaks kogu erakonna, kogu Eesti elu mõtte.

      Paet on NO99 suur fänn, toetanud kultuuriministrina selle teatri loomist ja nautinud enamikku novaatorliku trupi etendustest.

      „Kurat, Eesti ei pudene liivana sõrmede vahelt,“ kinnitab Paet iseendale. Ta plaksutab siiski mõne minuti pärast entusiastlikult koos teistega. Seejärel astub Paet rahulikul ja väärikal sammul väljapääsu poole ning laskub koos abikaasaga garderoobi. Poolel teel lülitab Paet sisse mobiiltelefoni ja see hakkab kohe närviliselt piiksuma. Telefon rabeleb nagu kaldale visatud kala. Ministri mobiil annab märku kümnetest vahepeal saabunud ja vastuseta jäänud tekstisõnumitest. Esimene, mille Paet lahti lööb, on ministeeriumi kantslerilt Alar Streimannilt: „Koguneme kohe välisministeeriumi 10. korrusel.“ Mis on juhtunud? Ministrile tulevad millegipärast esimestena meelde pronksiöö 2007 ja Vene-Gruusia sõda 2008.

      Kuigi Eesti ei ole just esimene riik, kes maailmapoliitikat suunab, on välisministeeriumi kahekümneaastase ajaloo jooksul olnud nii mõnedki kriisiolukorrad, mida on tulnud ka öösiti lahendada. Sel aastal on selliseid situatsioone olnud juba kaks – esiteks hakkas Tuneesiast alguse saanud Araabia kevad jaanuari lõpus rulluma üle eestlastele üliolulise turismimaa Egiptuse ja teiseks oli alles selle kuu alguses Jaapanis suur maavärin, mille järel pidi tegelema Eesti kodanike leidmisega sellest kaosest ja lähedaste ning avalikkuse informeerimisega.

      Teine Paetile avanenud sõnum selgitab: „Tahtis info Liibanonist – 7 in roovitud!“

      Minister jätab naise üksi koju sõitma ja tormab üle Islandi väljaku ministeeriumi poole.

23. märts kell 21:35, välisministeerium, Tallinn

      Eesti aukonsul Beirutis on vaatamata suurele jutule sõnapidaja mees, kusagilt Liibanoni ametiasutusest on ta hankinud osa röövitute isikutunnistuste numbrid. „Kas oleks see Eestis võimalik, et keegi kaitsepolitseinikest, minu poistest, läheb ja annab verivärsked uurimismaterjalid mõnele ärimehele, teise riigi heaks töötavale ärimehele?“ mõtleb Tõnu. Kuid kohe koonduvad ta mõtted arvutiekraanile, sest e-riik lubab tal passinumbrite järgi isikud pisukese arvutiklõbistamise järel tuvastada ja trükkida kohe välja ka nende fotod.

      Streimann paneb paberid ja fotod lauale. „Kamouhi andmete, sugulaste telefonikõnede ja kaitsepolitsei kinnituse põhjal on nüüd selge, et röövitud on Martin Metspalu, sündinud 1977, Andre Pukk, sündinud 1977, Priit Raistik, sündinud 1973, Madis Paluoja, sündinud 1970, August Tillo, sündinud 1970, Jaan Jagomägi, sündinud 1975, Kalev Käosaar, sündinud 1976. Mehed kolmekümnendates-neljakümnendates eluaastates. Mingeid ukrainlasi kusagil mängus ei ole. Ei tea, kust ja miks see uudis laiali läks.“

      Nimed ja näod on reaalsed. Kõik siin ruumis tunnevad, et abstraktsest inimröövist on saanud väga reaalne lugu. Printerimasin on välja sülitanud seitse elu. Või juba seitse surma? Tõnu vaatab instinktiivselt kella, röövist on möödunud oma kuus tundi. Talle on õpetatud, et kui sind röövitakse, siis just esimene tund-kaks on määrava tähtsusega. Kas jääd ellu või ei, see otsustatakse tihti just siis. Kohe esimeste minutite jooksul pead sa aktsepteerima, et kellelgi teisel on sinu üle võim. Siis pead üle saama hirmust, rahutusest, ähmist, paanikast. Enam kui tark on täita kõik kurjategijate käsklused, mitte mingil juhul ei tohi teha äkilisi liigutusi, rääkima peaks ainult siis, kui sinult midagi küsitakse, vältida tuleks silmsidet vastasega. Siis oled teinud alustuseks kõik endast sõltuva, et jääksid ellu. See on teooria. Katsu seda praktikas teha. Isegi Tõnu peab endale möönma, et see kõik ei pruugi olla nii lihtne.

      Streimann teeb selgunust kokkuvõtte: „Nüüd on selge, et meie inimesed on Liibanonis röövitud, see ei ole bluff, see ei ole nali. Meie ressurss Liibanonis on piiratud, on selge, et selle asja lahendamiseks aukonsuli tasemest ei piisa. Me peame toetuse saamiseks pöörduma mõne oma traditsioonilise partneri poole.“

      Esimesena võtab sõna välisministeeriumi kõvemaid julgeolekupoliitika-strateege Sulev Kannike, kes teeb ülevaate eri riikide positsioonidest Liibanonis, poliitilistest aktiviteetidest kuni saatkondade suuruseni. Konkurentsitult suurim saatkond Beirutis on prantslastel – koos kohaliku personaliga umbes 200 inimest. „Eks saatkonna suurus näita ka seda, kui oluliseks prantslased seda riiki ja piirkonda üldse enda jaoks peavad,“ selgitab Kannike. „Prantsusmaa huvid sealkandis ulatuvad juba sügavale Osmanite impeeriumi aegadesse. Kui 1970.–80. aastail oli USA Lähis-Idas väga aktiivne ja teatud mõttes on seda siiani, siis täna iseloomustab nende positsiooni võib-olla see, et ameeriklaste saatkonnahoone on pealinnast väljas, raskesti kättesaadav ja halvasti ligipääsetav.“ Siis teeb Sulev ülevaate olulisematest poliitilistest jõududest Liibanonis, paludes juba ette vabandust, et ta küll teab, et üldiselt sellises olukorras pikki kõnesid ei armastata, kuid vahel harva on need kasulikud.

      „Liibanon on püüdnud olla kokkuleppe-ühiskond. Põhiseadusega on paika pandud, et parlamendispiiker on usutunnistuselt šiiit, peaminister sunniit ja president maroniit. Tegu ei ole islamiriigiga, isegi terminit arab СКАЧАТЬ