Antiliibanon 2011. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teise tuppa arvuti juurde ja lööb selle lahti, teise käega otsib kotist mobiili ja valib numbri. Telefon kutsub, aga keegi ei vasta. Annemari loeb ekraanilt uudist, katkestab kõne, helistab uuesti. Kutsub, kutsub, kutsub.

      Tal on mobiilimälus ka kahe mehe reisikaaslase telefoninumbrid. Esimene on välja lülitatud, teine ei vasta.

      Annemari vaatab ridu arvutiekraanil.

      „Need on nemad. See on tema. Ma tunnen seda.“

      Kõik läheb korraga teistsuguseks. Ei ole kuum, ei ole külm, pea ei käi ringi, käed ei värise, ei ole paanikat. Aga on teistsugune. Äkki on kogu elu teistsugune. Ühe hetkega.

23. märts kell 19:45, välisministeerium, Tallinn

      Välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind tuli hommikul Ameerika Ühendriikidest. Lennukis jäi öö vahele, lennujaamast tulles läks ta veel töölt läbi ja oli just vedamas oma suurt kohvrit – ikkagi kuu aja välismaal olemise varustus – kodu poole, kui ajakirjanikud hakkasid helistama ja Liibanonis juhtunu kohta aru pärima. „Kas vastab tõele, et Liibanonis on röövitud eestlased ja ukrainlased?“

      Minna-Liina helistab välisministeeriumi kantslerile Alar Streimannile ja saab sealt esimese info. Nad lepivad kokku, et kohtuvad kohe uuesti tööl ning kutsuvad kohale veel mõned kolleegid, keda on kindlasti vaja. Minna-Liina viskab kohvri koduuksest sisse ja kihutab tööle tagasi.

      Välisministeeriumi konsulaarosakonnal on ööpäevane valvesüsteem, mille kaudu on teada, et keegi eestlastest pole oma Liibanoni sõitmist ministeeriumis registreerinud. Juba helistavad valvetelefonil inimesed, kes annavad teada oma tuttavatest, kes peaksid praegu Liibanonis olema.

      Nüüd istub Minna-Liina ministeeriumi kümnenda korruse nõupidamisruumis, kuhu kogunevad ka teised ametnikud, ja uurib kasinaid andmeid, mis neil Liibanoni kohta on dokumendiregistris arhiveeritud. On mõned memod, mis pärit ministri visiidi ajast Liibanoni 2009. aasta mais, mõned majandusülevaated. Neid ta sirvibki.

      Eesti ja Liibanoni suhted on üsna põgusad. 2010. aastal eksporditi Eestist Liibanoni kaupu, peamiselt väetist ja puitu, 10,5 miljoni euro eest, Liibanon oli selle tagasihoidliku summaga Eesti 43. ekspordipartner. Liibanonist Eestisse liikus kaupu veelgi vähem, napi 100 000 euro eest. Investeeringuid vastastikku tehtud ei ole, kultuurikontaktid sisuliselt puuduvad. Liigub natuke inimesi, põhiliselt turiste Eestist Liibanoni, aga neidki on vaid mõned sajad aastas. Eks seepärast ei ole Eestil Liibanonis ka diplomaatilist esindust. Lähimad saatkonnad on Ankaras, Kairos ja Tel Avivis.

      „Liibanonis asju lahendades jätame Iisraeli kohe mängust välja,“ ütleb kantsler Streimann veendunult. „Vali kõigepealt meie aukonsul Beirutis,“ palub ta valvesekretäri.

      Mõne minuti pärast on kantsleril teisel pool liini kinnisvaraärimees ja aukonsul Sami Elias Kamouh Beirutist, kes ühendatakse Lauri Bambusega.

      „Härra asekantsler, just hakkasin Tallinna helistama, on juhtunud suur õnnetus, aga me lahendame selle kohe. Viimasel ajal on Liibanonis üldse palju rahutum olnud. Jaanuaris kukkus valitsus, veebruaris algasid meeleavaldused. Täpselt kümme päeva tagasi oli viimane suurem rahvakogunemine, kümned tuhanded olid kohal, meenutati kadunud Haririt ja seedrirevolutsiooni,“ raporteerib aukonsul.

      „Räägime nüüd praegu palun võimalikult täpselt, mis täna on juhtunud,“ katkestab Bambus jutuvoo.

      „On röövitud Eesti kodanikud, täpselt ei ole kindel, kui palju, aga kõik meie kanalid on seda uudist täis ja ma arvan, et ma sõidan ise kohe Zahlah’sse, ega muidu neid poisse kätte ei saa, kui ma pean ise kohale sõitma. Mul on oma turvameeskond ja…“ Aukonsul on esimesest kohmetusest ja alandlikkusest üle saanud.

      Bambus püüab aukonsuli aktiivsust rahulikumasse ja praktilisemasse voolusängi juhtida: „Esimene ülesanne on meil praegu teha selgeks, kes need röövitud on. Kas te saate seda uurida Liibanoni ametiasutustest, mitte meediast, aga ametiasutustest?“

      „Jaa, muidugi,“ lausa hõiskab aukonsul. „Mul on väga palju väga mõjukaid sõpru igal pool, kohe hakkan helistama ja kui asi selge, sõidan Bekaa orgu ja toon need mehed välja.“

      „Kui asi selge, teatage meile kõigepealt poiste nimed,“ ja asekantsler paneb ohates telefoni käest.

      „Nüüd otsime välja kõigi Liibanoni ametiasutuste kontaktid, kellega peaksime esmajärjekorras ühendust võtma: välisministeerium, siseministeerium, politsei ja mis neil seal kõik võib olla,“ jagab samal ajal kantsler Streimann kogunenud kolleegidele ülesandeid.

23. märts kell 20, ISFi peakorter, Beirut

      Kui kindral Achraf Rifi oleks natuke vähem soliidne ohvitser, siis trambiks ta praegu raevust jalgu. 1975. aastast alates pole Liibanoni sisepoliitikas stabiilset hetke õieti olnudki. Üles on kasvanud terve põlvkond inimesi, kellele relvad on olnud mängukannid ja kaaslased hällist saati, põlvkond, kelle jaoks sõda on elu loomulik osa. Ometi pole läänlaste vastu suunatud terroriakte siin 1990. aastate algusest sisuliselt olnud. 2010. aasta augustis oli episood, kus Bekaa orus rööviti kaks poola turisti, aga nad vabastati tulevahetuse käigus paar tundi hiljem. Nüüd äsja oli rünne Prantsuse sinikiivrite vastu, ka ameeriklasi oli kusagil kividega pillutud, ja täna siis need seitse eestlast.

      Liibanonis on kolm riiklikku julgeolekuteenistust. Esiteks sisejulgeolekuteenistus ehk ISF, mida juhib kindral Rifi ja mida peetakse pigem läänemeelseks. Teiseks sõjaväeluure, mida peetakse pigem Hizballah-meelseks, ja kolmandaks piirivalve.

      Praegu istub Rifi oma adjutandi Afif Habbasiga oma tohutus kabinetis ja teeb kokkuvõtteid sellest neetud päevast.

      „Ausalt öeldes ei tea ma Eestist palju muud, kui et kohtasin 2002 Tōkyōs seminaril üht Eesti politseiohvitseri. Oli väga lõbus mees. Ega ma ta nime muidugi mäleta, aga selle seminari materjalid on mu visiidikaustades olemas, vaata osalejate nimesid, otsi üles, kes see oli,“ annab Rifi mööda kabinetti kõndides adjutandile korraldusi.

      Rifi ametkond on saanud täna tänu sise- ja kaitseministri abile eriloa pääseda ligi kõikide mobiilioperaatorite salvestatavale informatsioonile. Rifi mõistab, kui tundliku teemaga siin tegu on ja milliseid poliitilisi ohte ja võimalusi selle loa saamine endas kätkeb.

      Rifi tunneb, et tema töö on vist kõige raskem töö terves Liibanonis.

23. märts kell 20:30, välisministeerium, Tallinn

      Tõnu juhatatakse välisministeeriumi 10. korruse nõupidamisruumi. See on juba rahvast täis, enamasti ministeeriumi ametnikud, kakaotassid käes auramas. Mõnda Tõnu tunneb, mõnda tutvustatakse: kantsler Alar Streimann, asekantslerid Lauri Bambus ja Sulev Kannike, konsulaarosakonna peadirektor Rasmus Lumi, diplomaatilise julgeoleku osakonna peadirektor Pavel Kotkin, avaliku diplomaatia osakonna peadirektor Triinu Rajasalu, pressiesindaja Minna-Liina Lind, pressitalituse spetsialist Mariann Sudakov, pressitalituse lauaülem Helen Rits, kantsleri nõunik Marki Tihhonova-Kreek, ministri nõunik Mai Jõgimaa.

      „Nojah, paberite järgi tuttavad inimesed, kõigile neile on kapo välja andnud riigisaladuse loa,“ teeb Tõnu omaette muiates esimese professionaalse järelduse.

      Saali madalal aknalaual istub veel üks mees, ei joo kakaod, vaid räägib telefoniga, räägib prantsuse keeles ja teeb märkmeid. Teda pole vaja Tõnule tutvustada. Nimetagem teda Reinuks, Rein Metsaks. Rein töötab välisluures, hariduselt semiootik. Aga kümmekond aastat tagasi tegutses ta diplomaadina Eesti Vabariigi saatkonnas Genfis. Lisaks teab Tõnu, et Reinu sõpraderingi moodustavad põhiliselt igasugused kirjandus- ja filmiinimesed. Nood arvavad, et kunagi, kui Rein ameti maha paneb, võiks tast saada eesti oma Lewis Gilbert, kes lavastab suurejoonelisi spioonifilme. Jah, kindlasti on Rein erandlik eriteenistuse СКАЧАТЬ