Antiliibanon 2011. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

      Lauri Bambus silub käega juukseid ja kontrollib välisministeeriumi koduleheküljele pandud reisihoiatusi. „Uh, jah, soovitus Liibanoni reisimist vältida on välisministeeriumi kodulehel juba mitu aastat. Seisab seal nagu raudnael,“ võib ta oma kolleegidele kinnitada.

      Välisministeerium annab ja muudab reisihoiatusi ja reisisoovitusi vastavalt olukorrale maailmas ning jälgib seejuures ka teiste Euroopa Liidu riikide hoiatusi vastavast andmebaasist. Reisihoiatuste koostamisega tegeleb ministeeriumi konsulaarosakond ja Lauri Bambus vastutab asekantslerina selle osakonna töö eest. Bambus sobib seda tööd tegema, sest ta muretseb nii meeletult kõige ja kõigi pärast. Bambus on täpselt selline, nagu üks südamlik konsulaarametnik peabki olema – ta on ühtaegu range isa ning hoolitsev ema. Ükskõik kas välismaal jääb hätta vintis peaga reisidokumendi kaotanud napsivend või rahapuuduses tudeng, Bambus tegeleb kõigiga nagu oma lastega. Seletab pikalt ja kannatlikult, mida mis olukorras teha tuleb, helistab mitu korda üle, kas kõik on ikka korras. Kui saaks, paneks ta kõigile välismaale sõitvatele Eesti kodanikele kaasa ka võileiva ja hoiaks pöialt niikaua pihus, kui kodanik on kodus tagasi.

      Bambus vaatab igaks juhuks üle ka selle, mida soovitavad teised Lääneriigid. USA ja Saksamaa ei soovita oma kodanikel Liibanoni reisida, britid ja rootslased soovitavad mitte reisida palestiinlaste põgenikelaagrite ümbrusse, soomlastel aga soovitust reisimisest hoidumiseks ei ole.

      Kõike seda peab Lauri minema kohe ajakirjanikele seletama. Kuna pole ju teada, kes üldse kadunud või röövitud on, teeb ta kaamerate ees üleskutse anda välisministeeriumile teada oma sõpradest või sugulastest, kes viibivad praegu Liibanonis.

      Annemari mees on koos sõpradega Liibanonis jalgrattamatkal. Ta on saatnud nädala jooksul palju sõnumeid: „Meil on tore reis!!!“, „Täitsa ära väsitavad need Liibanoni mäed“, „Kallista poja!“,„Kas poja on rääkima hakanud?“, „Väga varsti kohtume, kalli“, „Toon pojale damaskuse terasest mõõga ja araabia pruudi. Sulle veel kingitust pole“, „Kaks päeva Damaskuses. Vaatame ringi, käime saunas. Beirutisse läbi Bekaa, ikka ratastel“.

      Eile pärastlõunal oli mehe Facebooki lehele tekkinud lausa pilt Damaskuse turust ja tohututest idamaiste maitseainete kuhilatest. „Ju ta neid maitseaineid, zaatar’it6 ilmselt, siis kingiks toobki, tavaliselt ta ikka toob mulle neid asju kingiks, mis talle endale meeldivad,“ naeratab Annemari pilti vaadates.

      Annemaril on hea meel, et neil on seal tore, aga vahel on justkui kade ka, et no kuidas tal saab seal ikkagi tore olla, kui mind ja poja kaasas ei ole. Ja igatsus on ka peal. Lisaks nägi ta üleeile vastikut und. Annemari mees, tema maailma kõige rahumeelsem mees, oli endale pommivöö ümber pannud ja karjus, et ta laseb ennast õhku. Uni oli nii halb, et ta tahtis kohe hommikul Damaskusesse helistada ja sellest rääkida, aga mõtles siis ümber. „Mis ma neid ikka sellise lollusega segan, pealegi on nad mõne päeva pärast nagunii kodus,“ otsustas Annemari.

      Tallinnast helistab Annemari vend.

      „Kuule, tere, kus oled? Annemari, kuule, igasugu asju kirjutatakse, tead, ära nüüd ehmata, aga loen Delfi portaalist, et Liibanonis on röövitud Eesti jalgrattureid,“ püüab vend ettevaatlikult sõnu sättida.

      „Appike, mis neilt siis rööviti, võeti rattad ära?“ kohkub Annemari.

      „Ei-ei, mingid jalgratturid on nagu ise ära röövitud. Kuule, proovi neile helistada ja vaata СКАЧАТЬ